Dunk oli kahtlustanud, et ser Arlani eal oli siinkohal suurem roll kui Lohekivi printsil, aga ta polnud söandanud seda öelda. Vanamees oli uhke kuni lõpuni välja. Ta ütles alati, et ma olen kiire ja tugev, aga mis kehtis tema kohta, ei pruugi kehtida minu kohta, kinnitas ta endale kangekaelselt.
Ta kõndis parajasti läbi umbrohupuhmaste ja mõtiskles oma võimalustele, kui nägi põõsaste vahel vilkuvat lõkkevalgust. Mis see on? Dunk ei peatunud mõtlemiseks. Järsku oli tal mõõk käes ja ta tormas läbi rohu.
Ta jooksis möirates ja vandudes välja ning tardus siis laagrilõkke ääres poissi nähes järsku paigale. „Sina!” Ta langetas mõõga. „Mida sa siin teed?”
„Küpsetan kala,” ütles kiilaspäine poiss. „Tahad ka?”
„Tähendab, kuidas sa siia said? Kas sa varastasid hobuse?”
„Ma sõitsin vankris koos mehega, kes tõi Saarekoolme isanda lossi lauale mõned lambad.”
„Noh, siis sa pead vaatama, ega ta veel läinud pole, või mõne teise vankri leidma. Mina sind siia ei taha.”
„Sa ei saa mind ära ajada,” ütles poiss jultunult. „Võõrastemajas me rääkisime sellest juba piisavalt.”
„Ma ei kavatse su ülbust kauem kannatada,” hoiatas Dunk. „Ma peaksin su kohe hobuse selga viskama ja koju ära viima.”
„Siis sa peaksid ratsutama kogu tee kuni Kuningalinnani,” ütles poiss. „Sa ei jõuaks turniirile.”
Kuningalinn. Hetkeks mõtles Dunk, et teda narritakse, kuid poiss ei saanud kuidagi teada, et ka tema oli sündinud Kuningalinnas. Veel üks armetu olevus, tõenäoliselt Kirbunõost, ja kes saaks talle ette heita, et ta tahab sealt pääseda?
Tundus tobe seista, paljastatud mõõk käes, kaheksa-aastase orvu ees. Ta pistis mõõga tuppe, ent põrnitses poissi pilguga, mis pidi näitama, et mingit jama ei kavatse ta kannatada. Ma peaksin talle vähemalt korraliku nahatäie andma, mõtles ta, aga laps nägi nii hale välja, et ta ei suutnud sundida end poissi lööma. Ta vaatas laagris ringi. Lõke põles rõõmsalt keset kividest ringi. Hobused olid harjatud ja riided rippusid jalakaokstel, kuivasid tule kohal. „Mis need seal teevad?”
„Ma pesin neid,” ütles poiss. „Ning ma sugesin hobused, tegin lõkke ja püüdsin kala. Ma oleksin su telgi püsti pannud, aga ma ei leidnud seda.”
„Minu telk on see.” Dunk viipas käega, osutades kõrge jalaka okstele nende peade kohal.
„See on puu,” ütles poiss tuimalt.
„Tõelisel rüütlil pole muud telki vaja. Ma magan pigem tähtede all kui mingis suitsuses telgis.”
„Aga kui vihma sajab?”
„Puu kaitseb mind.”
„Puud lasevad läbi.”
Dunk hakkas naerma. „Seda küll. Noh, ausalt öeldes pole mul telgi jaoks raha. Sa parem pööra kala, muidu läheb see alt kõrbema ja jääb pealt tooreks. Köögipoissi sinust ei saa.”
„Saaks, kui ma tahaks,” ütles poiss, kuid pööras kala ümber.
„Mis su juustega juhtus?” küsis Dunk.
„Meistrid ajasid maha.” Poiss muutus järsku häbelikuks, tõmbas oma tumepruuni keebi kapuutsi pead katma.
Dunk oli kuulnud, et vahel tehti seda täidest või juureussidest vabanemiseks, aga ka mõne haiguse puhul.
„Kas sa oled haige?”
„Ei,” vastas poiss. „Mis su nimi on?”
„Dunk,” ütles ta.
Vastik jõnglane naeris valjusti, nagu oleks see kõige naljakam asi, mida ta kunagi on kuulnud. „Dunk?” ütles ta. „Ser Dunk? See pole rüütli nimi. Kas see on lühend Duncanist?”
Kas oli?Vanamees oli teda kogu aeg Dunkiks kutsunud, nii kaua kui ta mäletas, ja sellele eelnenud elu ta eriti ei mäletanud. „Jah, Duncan,” ütles ta. „Ser Duncan …” Mingit muud nime või koda tal polnud; ser Arlan oli leidnud ta omapäi Kirbunõo tagahoovides ja põiktänavatel elamast. Oma isa või ema polnud ta kunagi tundnud. Mida siis öelda? „Ser Duncan Kirbunõost” ei kõlanud väga rüütli moodi. Ta oleks võinud öelda, et on Mündipuult, aga kui keegi küsib, kus see on? Dunk polnud seal kunagi käinud ja vanamees polnud sellest eriti rääkinud. Ta kortsutas kulmu ja pahvatas välja: „Ser Duncan Pikk.”Ta oli pikk, selle vastu ei saanud keegi vaielda, ja see kõlas vägevalt.
Väike väänkael ei paistnud küll nii arvavat. „Ma pole kunagi ühestki ser Duncan Pikast kuulnud.”
„Nii et sa tead kõiki Seitsme Kuningriigi rüütleid, jah?”
Poiss vaatas talle söakalt vastu. „Paremaid küll.”
„Ma olen niisama hea kui nemadki. Pärast turniiri teavad seda kõik. Kas sinul on nimi, varas?”
Poiss kõhkles. „Muna,” ütles ta.
Dunk ei naernud. Ta pea näeb välja nagu muna. Väikesed poisid võivad julmad olla, ja täiskasvanud mehed niisamuti. „Muna,” ütles ta, „ma peaksin su veriseks peksma ja minema kihutama, aga tõsi on ka see, et telki mul ei ole ja kannupoissi samuti mitte. Kui sa vannud, et teed, mis sulle öeldakse, siis ma luban sul end turniiri ajal teenida. Mis pärast saab, noh, seda me veel vaatame. Kui ma otsustan, et sa oled oma ülalpidamist väärt, saad sa riided selga ja toidu kõhtu. Need riided võivad olla koredad ja toit soolaliha või soolakala, võib-olla vahel ka ulukiliha, seal, kus metsnikke ei liigu, aga nälga sa ei jää. Ja ma luban, et ei peksa sind muidu, kui ainult asja eest.”
Muna muigas. „Jah, mu isand.”
„Ser,” parandas Dunk. „Ma olen kõigest rändrüütel.”Ta mõtles, kas vanamees vaatas alla tema peale. Ma õpetan talle sõjakunsti, just nagu sina mulle õpetasid, ser. Ta tundub lootustandva poisina, võib-olla saab temast kunagi rüütel.
Kala oli keskelt veel pisut toores, kui nad seda sõid, ja poiss polnud kõiki luid välja võtnud, aga ikkagi maitses see palju paremini kui kõva soolaliha.
Muna jäi varsti kustuva lõkke ääres magama. Dunk lebas selili, suured pihud kukla all, ja silmitses öötaevast. Ta kuulis poole kolmikpenikoorma kauguselt turniiriväljakult muusikat. Kogu taevas oli tähti täis, neid oli tuhandeid ja tuhandeid. Üks neist langes, kui ta vaatas, erk roheline triip sähvatas üle musta ja kadus.
Langev täht toob selle nägijale õnne, mõtles Dunk. Aga teised kõik on nüüd oma telkides, üles vaadates näevad nad siidi, mitte taevast. Nii et õnn kuulub ainult mulle.
Hommikul ärkas ta kuke kiremise peale. Muna oli alles, oli end vanamehe kehvema keebi all kerra tõmmanud. Noh, poiss ei jooksnud öösel minema, asi seegi. Ta müksas poissi äratuseks jalaga. „Üles. Töö tahab tegemist.” Poiss tõusis üsna kiiresti ja hõõrus silmi. „Aita mul Kergejalg saduldada,” ütles Dunk.
„Kuidas hommikusöögiga on?”
„Soolaliha. Pärast töödega valmis saamist.”
„Ma sööksin parema meelega hobuse ära,” ütles Muna. „Ser.”
„Sa maitsed kõigepealt mu rusikat, kui ei tee, mis kästakse. Võta harjad. Need on sadulakotis. Jah, selles.”
Nad harjasid koos ratsu punakaspruuni karva, tõstsid talle selga ser Arlani parima sadula ja kinnitasid rihmad. Dunk nägi, et kui Muna kord juba töö ette võttis, tegi ta seda hästi.
„Ma arvan, et olen ära terve