Päeviti, pärast koolist tulekut ja enne vanade kojujõudmist jäi noortele küllalt aega, et omavahel tutvuda. Maapoiss Ervin oli nii oma olemuselt kui ka välimuselt sedavõrd tagasihoidlik, et ta polnud seni ühegi tüdrukuga üritanudki lähemat tutvust teha; seelikukandjad temast lihtsalt ei huvitunud. Tehnikum oli pealegi poistekool, kus tüdrukuid praktiliselt ei olnudki. Mallel omakorda puudusid jälle poistega suhtlemise kogemused, ja nii kujunesid nende kokkupuuted ühes korteris elades omalaadseks ja üsna pikaldaselt arenevaks avastusretkeks. Tutvumishuvi oli vastastikune, Ervin koges esimest korda, et Mall on erandlik tüdruk, kes ei püüagi temasse nii üleolevalt ja tõrjuvalt suhtuda, nagu ta seni oli kogenud oma vähestel koolipidudel, kuhu tüdrukud olid külla kutsutud. Mall aga veendus üha enam, et see poiss polegi nii kohmetu ja kidakeelne, nagu algul oli tundunud, vaid üsna sõnaosav ja vahel isegi teravmeelne seltsiline.
Nende lähema tutvumise üksikasju poleks Mall hiljem siiski meenutada soovinud. Küllap on naistel mingi instinkt, mis nõuab, et teatud olukordades peab mees olema juhtija, seega kindel ja otsustav; Ervin seda paraku ei olnud, ei osanudki olla, sest oli samamoodi süütu kui Mallgi – kui niisugust asja poiste kohta üldse saab öelda. Ervini ebakindlus nendel hetkedel, kui instinktid hakkavad mõistuse üle võimust võtma, jättis temast hädise ja saamatu mulje. Tol ajal juba seitsmeteistkümneseks saanud tüdruk Mall oli raamatutarkustest ka mõne oskussõna meelde jätnud ega suutnud unustada, kuidas ta pärast Ervini esimest, aga täiesti ebaõnnestunud lähenemiskatset oleks tahtnud poisile päris vihaselt käratada: sa oled vist impotent!
Üsna peagi Mall siiski veendus, et sel poisil oli kõik olemas, mis vaja, aga seda vahekorda, mida hiljem üldiselt hakati lihtsalt seksiks nimetama, nad korralikult klappima ei saanudki. Olid küll teineteisesse kiindunud ja lõpuks sellepärast abiellusidki, et ei kujutanud elu teineteiseta ette, aga naispoolele jäidki voodirõõmud tundmatuks.
„Sa peaksid arsti juurde minema,“ oli Ervin heatahtlikult soovitanud, aga nooruke abielunaine sai selle peale tigedaks.
„Ei tea, missuguse arsti juurde? Ja miks mina, kui viga on sinus?“ küsis Mall peaaegu mõnitavalt.
„Läheme siis koos abielunõuandlasse, seal on tohtrid, kes just niisuguste probleemidega tegelevad,“ pakkus Ervin.
„Mina ei lähe! Minul pole häda midagi!“ raius Mall. Mõnikord võis ta täiesti järeleandmatu olla. Tütar oli isasse läinud, vana Jaan oli küll vaikne ja rahulik mees, aga võimatult isepäine, nii oli Helga kord pahasena ka Ervinile öelnud.
Selline oli noorte abielu esimene tõsisem tüli. Tülid lähevad tavaliselt mööda, aga esimesed tülid, kus erinevad põhimõtted teravalt välja löövad, tikuvad endast jälge jätma. Ka seekordne, sest pärast seda oli Mall hakanud mehe intiimsemaid lähenemiskatseid järjekindlalt tõrjuma. Algul leidis ta selleks põhjendatud ettekäändeid – naiste organismis võib ju igasuguseid häireid esineda, sellest oli Ervin ammugi aru saanud, aga siis lõpetas naine vigurdamise ja ütles põhjuse otse välja:
„Ma lihtsalt ei taha ja kõik!“
„Mis meist siis saab?“ küsis Ervin nõutult, aga seegi ei kõlanud just sõbralikult.
„Ma ei tea! Eks lahutame ära, kui ma sulle ei kõlba.“ See tuli Malle poolt täiesti kiretult, nagu jutt polekski nende, vaid mingist võõrast abielust. Mall teatas, et tema enam Erviniga ühe teki all magama ei hakka, kuna see pidavat meest liigselt erutama. Edaspidi magati küll laias abieluvoodis nagu varemgi, aga kumbki oma teki all. Seekordsest pahandusest võttiski Mall omaks harjumuse mehe iga tõsisema etteheite peale üsna külmalt deklareerida: lahutame siis ära, kui ma sulle ei sobi! Ervini järeleandlikku iseloomu teades oli tal seda ohutu öelda, sest naine oli kindel, et seda ei saa kunagi juhtuda.
Niiviisi õppis Ervin samm-sammult tundma naisega elamise kunsti keerdkäike ja arvestama teadmisega, et abielus peabki ohvreid tooma, see on loomulik. Peaasi on ikkagi see, et tülid mööda läheksid, päike pilve tagant jälle välja ilmuks ja uuesti paistma hakkaks. Noor mees oli mitmel korral märganud, et halva tuju korral otsib Mall lihtsalt oma tusa mahalaadimiseks mõne tüliõuna ning sel juhul on kõige õigem jääda tasakaalukaks ja mitte ärrituda. Muidugi nõudis see mehelt vahel üsna suurt enesevalitsemist, sest naisel näis olevat mõnikord lausa vajadus tülitseda; mehe vaikiv olek tundus Mallele omamoodi väljakutsena, mis teda pigem ärritas. Tihti juhtuski, et Ervin lasi end mõnest solvavast repliigist kaasa tõmmata, ja siis läks juba pikalt aega, enne kui mõlemad lõpuks maha rahunesid. Paraku võttis tülijärgne pahurus Malle alati kauaks oma võimusesse ja see tekitas abitut nördimust mehes, kes oleks tahtnud kiiresti leppida.
Vale oleks öelda, et Raavetite noorperes alatasa pahandati. Tekkis omamoodi kummaline efekt – üle elatud pahanduse taustal tundusid kõik need hetked, mil jällegi üksmeelele jõuti ja koos midagi ette võeti, mitmekordselt väärtuslikumate ja ilusamatena. Polnudki nii haruldane, et Mall tõrjuva oleku vahel unustas ja võimaldas mehel oma teki alla pääseda. Nendel naudinguhetkedel oli Ervini jaoks mitmekordne väärtus, mis sundis kõik halva unustama. Pahandustest hoolimata tundus mõlemale eriti oluline olevat kõik omavahelised lahkhelid vaid enda teada jätta ja vaikival kokkuleppel näidata oma abielu maailmale kõigiti sobivana, täiesti harmoonilisena ja isegi õnnelikuna. Nii võis mõni juhuslik külaline pahanduse hoobilt lõpetada, sest loodud kuvandit ei tahtnud kumbki määrida.
Paratamatult jätab aga igasugune sundseis ja pidev enesepiiramine inimesele oma jäljed. Aegamööda võib sellest tekkida õhupuudusele sarnanev nimetu igatsus, mida võiks hingevõlaks nimetada – see on ängistav soov kodukootud moraalinormidega tarastatud koplist kas või hetkeks välja, vabasse õhku pääseda. See igatsus võib jääda vaid kinniseks mõtteringiks, mis kindlameelsele inimesele ka fantaasiapiltidena rahuldust pakub; kui aga sellesse kinnisesse ringi tungib keegi kolmas, on süsteem sedamaid tasakaalust väljas ja tulemus täiesti ettearvamatu.
3
Ka igapäevaelu käib omamoodi inertsiseaduse järgi – kui on ette võetud mingi plaan, hakatakse elama ja tegutsema selle plaani täideviimise nimel. Olev ja Silvi olid abiellumises kokku leppinud ja nüüdsest oli kõik muu selle tähtsa, kogu nende elu muutva otsusega seotud. Peale üsna pikka hoovõttu käidi Olevi ema ja isaga tutvumas, ning tõesti – mõlemad jätsid Silvile kõigiti meeldiva mulje. Tüdruk oli kartnud, et ämmade ja miniate vahel tihti üsna klassikaliseks muutuv vastasseis võiks juba tema mõrsjastaadiumis tunda anda, aga ei midagi sellist, teda võeti vastu nagu oma last. Olev omakorda aga ei saanudki lahti tundest, et Silvi vanemad temasse sama soosivalt ei suhtu; Viirpuude peret külastades ei osanud ta ennast seal kunagi koduselt tunda. Kõrge ministeeriumiametnikuna ja partei liinis ka kogu linnas tuntud tegelasena oli Silvi isa oma juhtiva positsiooniga harjunud. Niisugune ülalt alla suhtumine oli võimukale mehele kujunenud juba maneeriks, millega tulevasel väimehel oli raske leppida. Olevit lohutas vaid teadmine, et pärast abiellumist saavad nad omaette korteri – ja seda õnneks üldse mitte Oskar Viirpuu kaudu, vaid tänu sellele, et linna elektrijaama töötajatele ehitati uus neljakorruseline elamu ja tema ülikoolijärgses töölesuunamise lepingus oli klausel, et ettevõte peab noore spetsialisti elamispinnaga kindlustama.
Viimasel korral Viirpuude juures oli Silvi ema hakanud arutlema, kuidas nende abiellumist korraldada. Tulevane ämm oli juhtimise sedamaid enda kätte haaranud, nähtavasti ei tahtnud ta määrajana mehest maha jääda.
„Kas sa oled mõne kirikuõpetajaga juba laulatuses kokku leppinud?“ küsis ta Olevilt täiesti ootamatult. Kõrge parteilase kodus räägiti kiriklikust laulatusest, see oli rohkem kui üllatav!
„Ei, ma… ma arvan, et tänapäeval käivad asjad lihtsamalt,“ hämmeldus Olev. „Minu arvates piisab perekonnaseisuametist!“
„Mõtled,