Sõbrad ja hallikirju koerake. Erik Tohvri

asja.“

      „Näed siis – sul juhtub tänaval äpardus ja kvalifitseeritud abi kohe käepärast!“ imestas Olev. „Mis see mees siis tegi – tõi ratta ära, aga kas pani vankri alla tagasi ka või?“

      „See Valter oli jube asjalik, nuias ühe autojuhi käest tangid ja jupi traati, keeras sellest mingi konksu ja sättiski ratta jälle alla tagasi!“

      „Valter? Ta ütles sulle isegi oma nime, jah?“

      „Nojah, eks ma küsisin, me õiendasime seal hulk aega, enne kui asi korda sai. Heategija nime on ju vaja teada, sellepärast! Ja niimoodi vaikides kõrval seista ja tema tegemist jälgida oli mul ka imelik,“ ütles Silvi õigustaval, isegi kuidagi tõrjuval toonil. „Tema rääkis, et on mehaanikainsener, eks sellepärast oskas midagi välja mõelda.“

      „Mina olen ka insener! Mis sest, et elektriinsener, aga eks minagi oleksin osanud selle rattakese alla tagasi sättida,“ torises Olev end puudutatuna tundes. Silvi näis tolle Valteri vägiteost eriliselt elevil olevat ja see meeldis mehele aina vähem. „Kas sa abistajale vähemalt raha pakkusid, et vankri korda tegi?“

      Silvi vaatas Olevit imestunult.

      „Nii rumal küsimus! Miks ma oleksin pidanud raha pakkuma, see oleks abivalmis inimest solvanud! Teine tuli heast südamest appi, nii tore sõbralik inimene, ja – raha! Mina arvasin, et me võiksime tema hoopis meile kohvile kutsuda, saaksid ka temaga tuttavaks, aga enne tahtsin küsida, mis sina sellest arvad.“

      „Ega ta mind eriti ei huvita, mina saan lapsevankri ratastega ise hakkama!“ Olev oli Silvi jutus mingi seletamatu vastuolu tabanud ja muutus veelgi mornimaks: enne abistaja kohvile kutsumist tahtis naine temalt nõusolekut küsida, aga kuidas ta tollele Valterile kavatses kutse edasi anda? Loogika ütles, et nende vahele pidi mingi sidevõimalus jääma!

      Olevit hakkas painama kahtlus. Armukadedus on kergesti süttiv materjal, mis vaid tühisest sädemest võib hetkega leegitsema lüüa.

      Ei-ei, ma ei tohi hakata ühest tühiasjast mingit elutähtsat numbrit tegema! Kindlasti oli see Silvil vaid mingi juhuslik intsident, mina oleksin ju võõrast hätta jäänud inimest samamoodi aidanud, ammugi siis veel lapsega jalutavat naist, püüdis Olev ennast maha rahustada, aga üha enam hakkas teda häirima meenutus, et naine oli Valterist kõneledes kummaliselt ergastunud ja isegi pilku peitnud… See mulje jäi mehe hinge kriipima.

      „Kas te millestki muust ka rääkisite kui vankri parandamisest?“

      „Ah, niisama ühest-teisest… Tema alles peab abiellumisplaani ja ütles, et tal ongi hea praktiseerida, kuidas tarbekorral lapsevankrit parandada, kui endal kunagi samasugune jant juhtub,“ seletas Silvi juba kuidagi kärsitult, justkui tahaks jututeemat kiiremini lõpetada, ning mehele tundus ka see ebaharilik. Midagi oli Silvi juures teisiti kui tavaliselt ja Olev ei saanud lahti tundest, et naine justkui ei tahakski sellest kohtumisest kõike rääkida.