Loomade hingeelu. Peter Wohlleben

nälg. Muidugi on olemas ka teine jõud, mis on meie, inimeste jaoks väga tähtis: see on uudishimu. Ja vähemalt uudishimulikke põhjapõtru sain koos oma naise Miriamiga Lapimaal näha. Nad pole küll päris metsikud, sest põlisrahval saamidel on põdrakarjad ja nad ajavad loomi helikopterite ja mootorratastega kokku, kui tahavad põtru veristamiseks või märgistamiseks välja valida. Siiski on nad säilitanud oma metslooma iseloomu ja on inimeste suhtes tavaliselt väga pelglikud. Me telkisime Sareki rahvuspargi mägedes ja varase ärkajana ronisin mina hommikul esimesena magamiskotist välja. Ma vaatasin puutumatu looduse hingematvate kulisside taustal pisut ringi, kui tajusin enda ligiduses liikumist. Põhjapõder! Üksainus? Ei, nõlvakust ronis neid veel alla ning ma äratasin Miriami üles, et ka tema saaks loomi näha. Hommikusöögi ajal tuli neid aina juurde ja juurde ning viimaks oli meie ümber kogunenud terve kari – umbes kolmsada looma. Nad jäid kogu päevaks meie juurde ja üks vasikas söandas isegi meie telgist meetri kaugusel lõunauinakut teha. Tundsime end nagu paradiisis.

      Et need loomad on tõepoolest arad, nägime siis, kui nähtavale ilmus väike matkajate salk. Kari tõmbus teisi inimesi nähes tagasi, et hiljem taas telki ümbritsevatele lagendikele koguneda. Oli selgesti näha, et mõned loomad olid meist väga huvitatud. Nad tahtsid meid vaadata ja nuusutada ja meie jaoks oli see kogu reisi ilusaim elamus. Me ei tea, miks nad meid nii väga usaldasid. Võib-olla on igapäevane loomadega toimetamine meie liigutused rahulikumaks muutnud ja me tundume seetõttu ohutumad.

      Midagi sarnast võib kogeda igal pool, kus loomadele ei peeta jahti. Aafrika rahvusparkides, Galapagose saartel või Kaug-Põhja tundras ei ole loomadel inimestega veel halbu kogemusi, nii et nad lasevad meid endale üsna ligidale. Ja aeg-ajalt leidub nende hulgas uudishimulikke isendeid, kes tahavad näha, mis veider külaline nende territooriumil ringi uitab. Need kohtumised teevad erakordselt õnnelikuks, sest on nii inimese kui looma jaoks täiesti vabatahtlikud.

      Looma tõelist, sundimatut armastust inimese vastu on raske tõestada, aga isegi tibu Robin Hood ei saanud teisiti, kui pidi minu vastu selliseid tundeid üles näitama. Aga vastupidi? Et inimesed tunnevad loomaarmastust, võivad tõestada kõik kasside, koerte ja teiste lemmikloomade pidajad. Kuidas on aga lood selle armastuse kvaliteediga? Kas inimesed lihtsalt ei peegelda oma tundeid loomadele, kui neil puuduvad lapsed, partner on surnud või nad ei saa kaasinimestelt piisavalt tähelepanu? See teema on habras jää, mida tahaksin väga vältida. Aga kui räägime loomade tunnetest, siis peaksime ka küsima, mida meie emotsionaalne hoolitsus neljajalgsetega teeb. Eeskätt deformeerib see loomi sõna tõsises mõttes. Sest koerte ja kasside aretusel pole enamikul juhtudel enam ammu eesmärki teha neist eriti kasulikud abilised, et pidada jahti näiteks jänestele, metskitsedele või hiirtele. Pigem püütakse neid nii iseloomult kui välimuselt sobitada meie hellitamisvajadusega. Prantsuse buldog on selle kohta hea näide: varem pidasin neid loomi inetuks ning nende lömmis ja kortsus nina, mis looma norskama paneb, puudeks. Aga siis tutvusin hallikassinise koerapoisi Crustyga, kes aeg-ajalt meile hoida toodi. Ilmselt vallutas ta kohe mu südame ja mul oli sel hetkel täiesti ükspuha, kuidas ta aretatud oli – ta oli lihtsalt nii armas. Kui teistel koertel saab silitamisest viie minutiga isu täis, siis Crusty võib sellist tähelepanuavaldust nautida tundide viisi. Kui silitamise lõpetad, tonksab ta paluvalt su kätt ja vaatab suurte silmadega otsa. Kõige meelsamini magab ta peremehe kõhul ja norskab mõnusasti.

      Kas selline asi võib siis halb olla? Loomulikult aretati see tõug sülekoeraks, elavaks kaisuloomaks. Kas see on õigustatud, ei hakka ma siinkohal hindama; küsimus on rohkem selles, kuidas koer end sealjuures tunneb. Kui talle on sisse aretatud kõrgendatud lähedusevajadus ja kui ta näeb lisaks selline välja, et igaüks (tõepoolest igaüks!) talle kohe hellust tahaks pakkuda, milles on siis koera jaoks probleem? Ta tunneb end silmanähtavalt hästi, inimene ja loom saavad seda, mida vajavad. Aga vajaduse põhjus – aretusega saavutatud geneetiline muutus selles kindlas suunas – jätab suhu pisut mõru maitse.

      Teine lugu on siis, kui loomade vajadusi, olgu need siis loomulikud või aretuse käigus tekkinud, ei arvestata. Kui omaenda armastus muudab nii pimedaks, et looma koheldakse kui koerakostüümis inimest. See võib viia selleni, et ületoitmise, liikumisvaeguse ja liiga väheste keskkonnaärrituste (nt jalutuskäigud lumes) tagajärjel tekivad rasked tervisekahjustused, mis piinavad ärahellitatud looma surnuks.