On aga ka teistsuguseid juhtumeid, mille puhul ei saa ajendiks olla ülemäärased hormoonid või liigne piimakogus. Vares Moses on selle kohta liigutav näide, ent selleni jõuame kohe. Kui linnud kaotavad pesakonna, annab loodus neile veel ühe võimaluse oma kuhjunud tunge rahuldada: nad võivad lihtsalt otsast alata ja uue pesakonna soetada. Eriti just üksikutel varestel nagu Moses ei ole niisiis mingit põhjust teistele loomadele emaks hakata. Kuid Moses valis välja nimelt oma potentsiaalse vaenlase – kodukassi. Tuleb tunnistada, et kassipoeg oli veel üsna pisike ja lisaks võrdlemisi abitu, sest ilmselt oli ta oma ema kaotanud ja polnud hulk aega süüa saanud. Hulkuv loom ilmus Ann ja Wally Collito aeda Põhja-Ameerikas Massachusettsi osariigis Attleboros. Nüüdsest peale sai abielupaar teha huvitavaid tähelepanekuid. Kassipojaga liitus vares, kes loomalast ilmselgelt kaitses. Lind toitis kassipoega vihmausside ja mardikatega ning muidugi ei vaadanud Collitod seda tegevusetult pealt, vaid andsid kassile ka ise süüa. Isegi toatiigri täiskasvanuks saades püsis tema sõprus varesega, kuni lind viis aastat hiljem kadus.5
Aga tuleme veel kord tagasi ematunnete juurde. Minu arvates ei ole mingit kvalitatiivset erinevust, kas ematunded tekivad alateadvuse käskude peale või teadlikul kaalutlemisel. Mõlemal juhul tuntakse (!) tunnet ühtmoodi. Kindel on, et inimeste puhul esineb nii alateadlikku kui teadlikku emaarmastust ning hormoonide põhjustatud instinktid on seejuures ilmselt sagedasem variant. Isegi kui loomad ei suuda endas teadlikult emaarmastust tekitada (kuigi teisest liigist loomalaste lapsendamine peaks meid mõtlema panema), siis jääb alateadlik armastus ja see on vähemalt sama ilus ja tugev. Orav, kes oma kaela ümber klammerdunud last tulikuuma ilmaga üle muru tassis, tegi seda sügavast armastusest – ja see muudab tolle elamuse minu jaoks tagantjärele veel ilusamaks.
Armastusest inimeste vastu
Kas loomad suudavad meid tõepoolest armastada? Oravat vaadeldes juba nägime, kui keeruline on seda tunnet tõestada ainuüksi liigikaaslaste vahel. Aga armastus väljaspool oma liiki ja veel inimese vastu? Vägisi tahaks arvata, et tegu on vaid soovmõtlemisega, et me suudaksime paremini taluda koduloomade vangishoidmise tõika.
Vaatleme esmalt veel kord emaarmastust, sest seda äärmiselt tugevat armastuse liiki me suudame tõepoolest esile kutsuda, nagu ma juba noorukina kogeda sain.
Juba toona huvitasid loodus ja keskkond mind väga ning ma veetsin iga vaba minuti metsas või Rheini-äärsete tehisjärvede juures. Ma jäljendasin konnade krooksumist, et provotseerida neid vastama, hoidsin ämblikke uurimiseks ajutiselt purkides ja kasvatasin jahu sees jahuusse, et jälgida nende muutumist mustadeks sitikateks, ning lappasin õhtuti käitumisuuringute raamatuid (ärge muretsege, mu öökapil olid ka Karl May ja Jack Londoni teosed). Ühes noist raamatuist oli kirjas, et tibu võib hakata ka inimest oma emaks pidama. Selleks polevat vaja teha muud kui haududa välja muna ja pisut enne tibu koorumist temaga rääkida, nii et linnupoeg keskendub edaspidi inimesele, mitte kanale. See seos pidavat püsima terve linnu elu. Põnev! Mu isa pidas tol ajal aias kanu ja kukke, nii et sain kätte viljastatud muna. Haudekasti mul aga polnud, nii pidin kasutama vana soojenduskotti. Probleem oli selles, et koorumiseks oli vaja 38-kraadilist temperatuuri ja muna pidi iga päev mitu korda pöörama, nii et ta seejuures pisut maha jahtus. Selle, mis loodus kanale kaasa oli andnud, pidin mina nüüd vaevaliselt salli ja termomeetriga saavutama. Ma mõõtsin kakskümmend päeva temperatuuri, mähkisin muna ümber kord rohkem, kord vähem sallikihte, pöörasin muna hoolikalt ning hakkasin mõni päev enne arvestatavat koorumist linnupojaga rääkima. Ja tõesti: täpselt 21. päeval vabastas end munast pisike udusulepundar ning sai minult kohe nimeks Robin Hood.
Uskumatu, kui armas see tibu oli! Ta kollased suled olid täpikestega üle külvatud ja ta vahtis mind oma mustade nööpsilmadega. Ta ei tahtnud iialgi mu kõrvalt lahkuda ja kui ma ta vaateväljast kadusin, hakkas ta kohe hirmunult piuksuma. Robin oli minuga kaasas nii kempsus kui televiisori ees ja magas mu voodi kõrval. Ainult kooli minnes pidin ma väikese linnu raske südamega omapead jätma ja kojutulekul tervitas ta mind iga kord sellevõrra tormilisemalt. Aga nii tihe side muutus mulle liiga koormavaks. Mu vend halastas mu peale ja hoolitses tibu eest aeg-ajalt ise, et saaksin midagi ka ilma Robinita teha, kuid viimaks oli ka tema väsinud. Robin, kellest vahepeal oli saanud noor kana, anti endisele inglise keele õpetajale, kes armastas väga loomi. Mees ja kana said ruttu sõpradeks ja neid nähti naaberkülas veel hulk aega koos jalutamas: mees kõndis ja kana istus ta õlal.
See, et Robin lõi inimestega tõelise sideme, on niisiis tõestatud. Samasuguseid näiteid võib tuua iga loomaomanik, kes asendab loomalastele ema. Nii jäävad pudelitalled, kelle mu naine on ise üles kasvatanud, eluks ajaks väga sõltuvaks. Inimene mängib siin kasuema rolli ja see on igal juhul liigutav. Siiski pole see side vähemasti looma jaoks päris vabatahtlik, kuigi inimene on ta elu päästnud. Ilusam oleks ju, kui loom tuleks ja jääks meie juurde omal tahtel. Kas selliseid näiteid üldse leidub?
Selleks peame jätma emaarmastuse teema sinnapaika ja otsima selliseid suhteid üldisemalt. Sest lõpuks saab loom täiskasvanuks ja on võimeline ise otsustama, kas tahab inimesega koos olla või eelistab jääda sõltumatuks. Mitte asjata ei satu paljud kassid ja koerad juba poegadena meie juurde – siin ei saa väikestele karvapallidele otsustusruumi jääda. See on läbinisti positiivne nähtus: pärast paaripäevast harjumisperioodi ja võib-olla ka pisikest emaigatsust sõbrunevad mõnenädalased loomalapsed kiiresti oma uue peremehega ja sellised seosed jäävad elu lõpuni sama tugevaks nagu pudelitalledel. Kõik tunnevad end hästi, aga ikkagi jääb õhku küsimus: kas ka täiskasvanud loomad võivad inimesega vabatahtlikult sõbruneda?
Koduloomade puhul saab sellele küsimusele vastata kindlasti jaatavalt – on lugematuid näiteid hulkuvatest kassidest ja koertest, kes lausa kleebivad end hoolitseva kahejalgse külge. Aga mina pööraksin pilgu pigem metsloomadele, sest nemad ei ole aretuse käigus taltsaks muutunud ega soovi inimesega seltsida. Tahaksin välistada ka toiduga taltsutamise. Toidetavad metsloomad tahavad lihtsalt süüa ja võivad seetõttu meie juuresolekut taluda. Kui koormavaks see muutuda võib, said meie kunagised naabrid teada orava näitel. Nad olid looma mitu nädalat maapähklitega toitnud, nii et orav julges viimaks avatud terrassiukseni tulla. Naabrid rõõmustasid pisikese eluka üle, kes oli peaaegu pereliikmeks muutunud. Aga kui inimnahas toidupank piisavalt kiiresti kohal polnud, kratsis loom kärsitult aknaraame ja lõhkus need mõne nädalaga. Orava küünised on nõelteravad.
Metsloomade sõbrustamist inimestega võib sagedamini näha mere ääres delfiinide peal. Üks tähelepanuväärseimaid delfiine on Iirimaal Dingle’i lahes elav Fungie. Teda on sageli näha väikeste lõbusõidupaatide läheduses ja ta teeb vaatajate ees õhuhüppeid. Temast on saanud tõeline turistide magnet, keda reklaamitakse ametlikes reklaamvoldikutes. Isegi need, kes tema juurde vette lähevad, ei pea muretsema: see suur mürakaru saadab ujujaid ning kingib neile niimoodi erakordse elamuse. Tema taltsas olek ei põhine söötmisel – see delfiin lausa keeldub pakutud toidust.
Fungie on nüüd juba üle kolmekümne aasta Dingle’i linna elu lahutamatu osa. Kas pole liigutav? Ilmselt mitte kõigi jaoks, sest päevaleht Die Welt rääkis teadlastega ja küsis neilt, kas see loom pole mitte lihtsalt peast segi. Vahest seltsib iseäralik loom inimestega vaid sellepärast, et ta ei meeldi teistele delfiinidele?6
Lähtudes eeldusest, et inimese ja looma vaheline sõprus tekib mõnikord sarnastel põhjustel, näiteks partneri kaotusest tingitud üksindusest, uuriksin edasi kohalikke maismaaloomi. Ja see polegi nii lihtne – metsloomade ühine tunnus on, et nad on metsikud ja normaalsel juhul ei otsi inimeste seltsi. Lisagem siia veel need kümned tuhanded aastad, mil inimene on metsloomadele jahti pidanud. Seetõttu arenes neis evolutsiooni käigus hirm inimeste ees – kes aegsasti minema ei jookse, satub surmaohtu. Ja paljude liikide jaoks on see nõnda tänini, kui vaadata jahiloomade nimistut. On need siis suured imetajad, nagu hirv, metskits ja metssiga, või väiksemad, nagu rebane ja jänes, või ka linnud alates vareslastest