„Sõida oma neetud Venemaale!”
(Mida ma rõõmuga teeksingi. Aga meil pole teistes piirkondades omakseid, pole elupaika. Meil pole kuhugi sõita.)
Nii ma siis lähengi üksi läbi pori, läbi pilgete ja süljelärakate, aga minu sõbrannat, minu kasuõde EI OLE!
EI – see on väga hirmus sõna. Veel hirmsam on: Jää jumalaga!
Aga vihm, tuul ja lumi jäävad. Samuti solvangud ja pilked. Ja mina olen üksipäini, Aljonkata. Uuel sügisel, uuel õppeaastal. Aga homme on minu sünnipäev.
26.03
Minu sünnipäev oli eelmisel neljapäeval. Ma sain 12.
Midagi head ei ole. Üks õnnetus teise otsa: tädi Valjat laimati. Seda kõike tegi onu Adam, kes sai trepikoja ees haavata, kui ta purjuspäi lõõtsa tõmbas. Tema kirjutaski kaebuse. Nagu oleks tädi Valja ta Vene sõjaväelastele üles andnud ja need piinasid teda ja nii kaotas ta jala.
Ja võitlejate komandör Bassajev kirjutas paberile alla – tappa reeturid – asjasse süvenemata. Nad pole ju mingid reeturid!!! Neid tuldi tapma õhtul. Võitlejad. Neljakesi. Tšetšeenid automaatidega. Neil oli käsk, hundiga pitsat ja Bassajevi allkiri. Keegi ei astunud vahele. Kõik ehmatasid ära. Jooksid minema. Ainult taat Idris, ingušš, kes elas samuti oma memmega teisel korrusel, astus trepikotta. Ta peksti püssipäradega läbi.
Aljonka ja tädi Valja jõudsid rõdu kaudu voodilina abil põgeneda – riietes, mis parajasti seljas olid. Võitlejad võtsid nende korteri endale! Tädi Valja ei saa korterit tagasi võtta. Kardab. Peidab end tuttavate inimeste pool. (Tädi Fatima rääkis meile kõigest salaja.)
Me elame ju teises trepikojas ega teadnud, et neid tuldi tapma.
Aljonka ja tädi Valja lahkuvad Tšetšeeniast, kui ellu jäävad. Ühed tšetšeenid aitavad nad välja viia. Ema keelab mul Aljonka juures käia (neid peidetakse praegu eramajades). Kui mind jälgitakse, siis tapetakse nemad ja needki, kes neid peidavad.
Kahju, et Aljonka ära sõidab. Aga nad peavad ära sõitma. Ainult et pole dokumente ega raha. Saatsime neile leiba.
Kass Markus pures veel ühe kassipoja surnuks. Me viisime emaga kassi ära. Jätsime turule – las elab omapäi, mõrtsukkass.
Tädi Aišat, onu Adami naine, neab minu ema. Räägib:
„Sina, Lena, päästsid ta, aga mina pean nüüd sandiga elama!”
Mu ema ei rõõmusta ka ise, et ära päästis.
02.04
Suutsin Aljonka juurde tungida. Neil aidatakse ära sõita. Nendega koos kavatseb Tšetšeeniast põgeneda ka onu Saša.
Istusime Aljonkaga põrandal – nii, et meid aknast näha poleks. Vaatasime vana filmi, mis on tehtud Dumas’ romaani „Kolm musketäri” järgi. Seal on laul:
Kulunud sadul kägiseb taas,
tunda jälle annab vana haav.
Mis pagan, isand, teid küll teele veab,
kas rahu endal’ lubada ei saa?
Meie ei saa seda tõesti endale lubada. Rahu. Meie emaga jääme siia. Ruslan ei saa Venemaal elada. Seal vihatakse tšetšeene. Kiputakse samuti kaklema, narritakse. Nii nagu siin vihatakse venelasi.
Kõik on sõja pärast. Kui ei olnud sõda, oli rahu.
26.04
Eile saabusid sõbrad: Saška, tema vanem vend Erik ja tädi Alja. Ootasin neid ammugi. Ei uskunud, et nad tagasi tulevad. Kui nad sõitsid detsembris Krasnodari kraisse, sugulaste juurde, palusin neid mõtteis iga päev: „Kallid, armsad naabrid, tulge tagasi! Ärge jätke mind maha! Ma armastan teid kõiki väga (eriti Erikut ja Saškat). Miks te juba tagasi ei tule? Tulge, ma igatsen nii väga!”
Isegi luuletus sündis iseenesest, niipea kui ma Erikule mõtlesin.
Räägib kohtumisest mulle
akna taga jäine tuul,
et ma näen sind varsti jälle
imelisel suvekuul.
Räägib, et sa tuled taas,
aga oled teine sootuks.
Pühib minema see tuul
minu lootuse.
Eile nad siis saabusidki. Erik ja Saška jooksid kohe meie poole, külla. Elektrit ei olnud. Istusime küünalde valgel ja mängisime kaarte. Pärast kutsusid nad mind enda poole, aga ma ei läinud.
Täna panin selga oma kõige ilusama halati ja kammisin pead. Ema märkas seda ja räägib:
„Polja, sellest ajast, kui poisid saabusid, oled sa hakanud enda eest hoolitsema!”
„Ei, ma ei lähe neile isegi külla,” lendas mu suust (kuigi see pole tõsi).
„Nad ei kutsugi!” lõikas ema.
Ei tea, miks, aga ma punastasin kohutavalt. Ma ei lähe vist tõesti nende poole. Saška ütles saladuse, et nad ei tulnud kauaks – sõidavad kahe nädala pärast Tšetšeeniast ära. Nad tulid oma vanaemale järele. Vanaema rünnati ta enda majas. Rööviti paljaks. Hirmutati. Ta on vana, elas meist kaugel, mikrorajoonis.
„Elu on raske”. See on tõesti nii.
28.04
Ma ei läinud kooli. Angiin.
Eile hiilisin jälle Aljonka juurde, eramajade rajooni. Nad ei ole veel ära sõitnud. Võitlejad otsisid neid – ähvardasid maha lasta vanaätt Paša, kes oli Aljonkat ja tädi Valjat enda juures varjanud. Tal tekkis südamerike, ta on suremas.
Võitlejad on end korteris kindlalt sisse seadnud. Välja ei saa ajada! Nad ei taha kuulda tõde onu Adami kohta.
Aljonkal ja tädi Valjal ei õnnestu Tšetšeeniast ära sõita. Mis siis teha? Kas nad tapetakse?!
Nägin Saška ja Eriku vanaema. Tema nimi on Tosja.
03.05
Mulle osteti kleit! Läksin kohe Saškale külla.
10.05
Müün turul mahla. Teenin söögiraha.
Käisin naabrite pool: Saška, Erik, tädi Alja. Aga Saška keeldus ilma igasuguse põhjuseta rääkimast ja jooksis Baširi poole. Jalgpalli mängima. Aga Erik läks Mansurile külla. Pidin olema hapukoorega pliinide, tädi Alja ja televiisori seltsis. Rohkem ma nende poole ei lähe!
Oh, kui see Bašir mulle ette juhtub!
13.05
Olin Eriku pool. Ta laskis kohe jalga, aga Saška istus-istus ja tõmbas ka minema.
Nüüd on mul plaan, mida öelda: homme näidatakse filmi „Kolme südamed” ja ma ütlen Saškale, kui ta mulle järele tuleb: „Tule siia. Kellele ma külla tulen? Sulle või tädi Aljale? Miks sa mind kutsud, aga ise lähed jalutama? Kui sa ei taha sõbrustada, siis nii ütlegi!” Vaatame, mis sellest välja tuleb.
Emal on varsti sünnipäev. Ostsin talle kingituse.
18.05
Mis puutub Saška noomimisse, siis mul ei tulnud muidugi midagi välja. Ta tormas järgmine päev kohale ja ma andsin talle andeks. Aga praegu muust.
Päevik, ma käisin Eriku ja Saškaga aedades-aiamaal joogivett toomas. Meie majades pole vett. Tassime pangedega. Poisid norisid minu kallal terve tee, aga mitte vihaselt, vaid naljaga pooleks. Yupi mahla pärast. Nad rääkisid, et ma ei sega seda karahvinis mitte lusikaga, vaid kätega. Nojah, mu käsi on pisut värvi muutnud.
Siis irvitasid nad sukkade üle. Kutsusid mind Pipiks. Kui me astusime