See on jumala igavene tuli,
mis neelab südamed.
Tõesti, see sulgub nende ümber
kõrgete sammastena.
11.03
Kui me Aljonkaga koolist tuleme, siis vonkleb meie ees tühi tee, betoonaiaga baas ja tühermaa. Aeg-ajalt ajavad meile seal ligi poisikesed. Aga see on tühiasi – me saadame nad seenele. Tänagi astusime tühermaal ristmiku poole ja lobisesime.
Hiljuti vestles meiega Aljonka ema. Ta rääkis, et tüdrukuid röövitakse ja müüakse välismaa lõbumajadesse. Kuigi mina ja Aljonka tahame väga välismaal rännata, siis sellesse majja küll mitte.
Olime juba maanteele jõudnud, kui äkki kihutas meie juurde helesinine auto. Ja kujutage ette: see jäi seisma just meie kõrval! Uks avaneb, aga ümberringi pole ainsatki inimest. Põllud, tühermaa, betoonaed … Te ainult kujutage ette! Aljonka lõi kohe araks, aga mina ei jõudnud veel ehmudagi, sest autost ronis välja mürakas onu! Aljonka (ema õpetas talle nii) hakkas jooksma ja röökima:
„Appi! Ruttu! Päästke!”
Mina tardusin soolasambaks. Pärast seda, kui olin autost kümne meetri kaugusele taandunud. Onu vaatas põgenevat Aljonkat ja tema nägu venis üllatusest pikaks.
„Tüdruk,” ütles ta, „ega sa ei tea, kus asub Polonskaja tänav?”
„Ei!” vastasin mina ja jooksin Aljonkale järele.
Olime temaga jooksnud peaaegu tühermaa servale, kui näeme: auto sõidab meile jälle järele.
„Oi, Polinake, oleme omadega sees,” räägib Aljonka. „Noh, jää hüvasti, emake!”
„Anna käsi!” ütlesin ma ja me hakkasime jooksma nii kiiresti, kui jalad võtsid.
Jooksimegi eest ära. Aljonka on kindel, et see oli maanteeröövel.
„Ma ei lähe enam kunagi tühermaale jalutama,” ütles sõbranna. „Kui veel midagi sellist juhtub, siis ma ei ela seda üle!”
Ja mis te mõtlete?! Olime vaevu jõudnud mahapõlenud viiekorruselise majani, mis moodustab meie neljast kortermajast vene П ülaserva, kui taas peatus auto. Sellest hüppas välja mehenäss ja küsis:
„Lapsed, kus siin elab tädi Zarja?”
„Ei tea,” vastasin mina.
Aljonka hakkas hirmust värisema ja jooksis sõnagi lausumata oma ema juurde.
„Mida sa teeksid, kui mind autosse tiritakse?” tundsin ma pisut hiljem huvi.
„Jooksen loomulikult minema,” vastas Aljonka ausalt.
Oleksin peaaegu minestusse langenud.
„Aga sina?” küsis ta igaks juhuks.
„Löön autoklaasi puruks, teatan sõjaväepostidele. Küll nad üles leiavad!” vastasin mina. „Poste on kogu linn täis. Märkamatult ei saa minema sõita.”
„Mõttetu. Parem on jalga lasta!”
Ma ei hakanud vaidlema: kui inimene ei taha võidelda, ei ole tal millestki kasu.
12.03
Läksin jälle Aljonkaga tülli. Tulime koolist: mina, Aljonka ja Zulja. Zulja on tšetšeenitar, aga teised ei sõbrusta temaga, narritavad. Ta on vaesest perest ja paksuke. Äkki küsib Zulja:
„Aljonka, kas sul vend on?”
„Mul pole kunagi venda olnud,” vastab Aljonka.
„Aga Luka?!” küsin ma, sest mulle tuli meelde tema onupoeg, kellesse ta on salaja armunud.
Aljonka tormas joostes eemale ja röögib sealt:
„Mis on sinul asja minu ja minu sugulastega, sa ülbe lojus?!”
Ütlen otse, et mul vajus suu lahti.
Zulja õppis Aljonkaga esimeses klassis, teises koolis. Nii et Aljonkast teadis ta niikuinii kõike. Kuuldes Aljonka sõimu, keeras Zulja teisele teele. Aga mina jooksin Aljonkale järele. Ma ei saanud aru, millega olin teda solvanud.
„Mis nüüd siis lahti?” küsin ma.
”Sa rääkisid talle kõik ära!!!” halab Aljonka ja trambib raevukalt jalgu. „Sa ütlesid, kuidas ma teda armastan; ütlesid, et kui ta suureks kasvab, saab temast minu mees!”
„Ma pole midagi sellist rääkinud …”
„Valetad! Lollakas! Kaabakas!”
Ja läheb edasi, nagu poleks midagi olnud. Ma hõikasin teda, näitasin talle vaikides keskmist sõrme – ropp žest, mida olin näinud ägedas ameerika filmis – ja läksin samuti teises suunas. Kas pole see Aljonka ikka loll? Ja võibolla olen seda minagi. Paulina
15.03
Leppisin Aljonkaga ära. Küsid, kuidas? Väga lihtsalt: ta astus majast välja ja ütles:
„Polja, palun anna mulle jumala pärast andeks!” ja tegi mulle sellise grimassi, et ma hakkasin naerma ja andsin talle kohe andeks.
Aga tuli välja, et ta palus andeks, sest tädi Valja oli käskinud. Pole viga. Peaasi on rahu!
Aga eile juhtus selline asi. Lihtsalt fantastika! Algul käisin emaga turul müümas. Jõudsin koju, aga kurk valutab. Otsustasin puhata. Hõõrusin salviga, võtsin tablette. Aga minu ema läks naabrinaise tädi Marjami poole. Ma panin tema järel ukse lukku, võtsin kätte raamatu „Punapea”, ühest poisist, jätsin tule põlema (et mitte magama jääda), heitsin pikali ja … jäin magama.
Ma magasin vist kaua ja vaat, mis sellest välja tuli: ema oli tädi Marjami pool külas. Sinna tuli ka mu kasuisa Ruslan. Ema ja Ruslan tahtsid koju tulla, aga võta näpust! Ma poleks ärganud ka kahuripaugu peale. Nad tagusid pool tundi ust, aga ma ei kuulnud neid!
Pärast – kartes, et minuga on midagi juhtunud – hakkasid tädi Marjam, ema ja Ruslan välja mõtlema lugusid teemal: „Vaene tüdruk jättis ukse lahti ja tema juurde tulid mõrtsukad.” Te ainult kujutage ette: vaene tüdruk olen mina!
Tädi Marjam peksis meeleheitlikult vastu meie seina (kardeti, et sein kukub kokku), ema kloppis kätega uksele, aga minu kasuisa Ruslan otsustas aknast sisse ronida. Me elame esimesel korrusel! Aga ta ei mahtunud aknast sisse. Pistis pea kass Miškale avatud õhuaknasse ja kukkus röökima:
„Polja! Polja, tee uks lahti! Polja, palun tee lahti. See olen mina, Ruslan!”
Ja nii edasi samas vaimus. Nüüd ma enam muidugi magada ei saanud – avasin silmad, vaatasin teda ja mul tuli pähe mõte: „Mis hirmsat und ma näen? Kurat ronib aknast sisse! Ptüi, kurivaim!” keerasin teise külje ja norskasin edasi.
Saanud aru, et ma olen elus, hakkasid kõik juuresolijad uue jõuga koputama. Isegi neiu Malika teiselt korruselt kopsis haamriga vastu rõdu – äratas mind! Siinkohal ärkasin ma lõplikult, läksin ja tegin ukse lahti. Korterisse vajusid ema, kasuisa ja naabrid.
„Polja, kas sa ei kuulnud midagi?!” karjusid nad.
„Ei!” vastasin ma ausalt.
19.03
Täna on olnud palju ebameeldivusi, suuri ja väikesi. Juhtus nii, et täna on veel ka Ruslani sünnipäev. Meie kassil Ksjušal sündisid hommikupoole pojad, aga kass Markus (kelle jätsid meile Patoška ja Asja) püüdis ühe kinni ja pures teda. Ma andsin kassile laksu. Kõige hullem on see, et kassipoeg on suremas ja piinleb.
Veel sain ma teada, et Aljonka ja tädi Valja otsustasid Tšetšeeniast ära sõita: siin pole mingit elu, venelasi tapetakse. Mägilased võtavad korterid endale. Kui Aljonka ära sõidab, pole mul enam sõpru. Dimka, Serjoža ja teised on ammugi vanematega ära sõitnud ja oma majad maha jätnud. Aga minu ema kinnitab, et armastab Tšetšeeniat ja loodab rahule.
Vaat, mida ma endale ette kujutan. Ma lähen