Kahesaja miili kaugusel istus Jake Templeton Kentucki puhkekeskuses oma venna maja verandal, jalad rohmakale rinnatisele toetatud, ja püüdis päikesetõusu vaadates end rahulolevana tunda. Pagan, rahulolust oli asi kaugel. Sisimas näris teda mõte, et jääb millestki ilma, aga ta oskas närivaid mõtteid suurepäraselt eirata – aastate eest läbi saanud abielu oli seda talle õpetanud. Lõppude lõpuks elas ta Jumala loodud maal; ta oli vaba ning tal polnud muid kohustusi peale sadakonna aakri puhkekeskuse muru pügamise ja kastmise. Tal polnud vaja millegi pärast muretseda. Olgu, ideaalsel juhul ei oleks tema noorem vend rajanud suurepärasele talumaale maahõngulist puhkekeskust, mis meelitas kohale Idaranniku suurimaid snoobe. Aga snoobid tõid sisse tohutul hulgal raha, mis tagas kohalikele toidu ja peavarju. Pealegi ei pidanud Jake nendega kokku puutuma.
Ei. Kokkuvõttes oli kõik päris kenasti. Jake surus beeži kauboikaabu sügavalt silmile ja nautis vabadust. „Mul on kõik olemas,” ütles ta valjusti.
Tema vend taganes uksest välja, käes kaks auravat kruusi kohviga. Willil oli juba ülikond seljas ja ta oli valmis kohtuma külalistega, kes lakkamatult Cabinsi puhkekeskuse nikerdistega puitustest sisse voorisid. Will vaatas määrdunud teksastes ja kulunud flanellsärgis Jake’i ja pööritas silmi. Jake piidles venna stiilset rätsepaülikonda ja puhkes naerma.
„Sa oled vastik,” nentis Will teda seirates.
„Mis ma siis nüüd jälle tegin?” küsis Jake hooletult.
„Asi ongi selles, et sa ei tee midagi.” Will ulatas vennale kohvikruusi, istus tema kõrvale ja vahtis järvele.
„No kuule, ma olen selle koha siin lausa läikima löönud,” ütles Jake kaabut kuklasse lükates, kohvikruus teises käes. Ta heitis vennale muretu pilgu. „Muru on niidetud, umbrohi välja kitkutud, golfirajad meenutavad kunstmuru, tallid on…”
„Ma ei räägi välitöödest,” ütles Will pead vangutades ja käsi vastu kohvitassi soojendades. „Sa oled muruniidukite kuningas. Ma räägin su elust.”
„Ma olen oma eluga rahul. Sina ära end sellesse sega.” Jake pööras pilgu taas järvele ja rüüpas ettevaatlikult kuuma kohvi.
„Sa võiksid olla rikas,” ütles Will teda halvakspanevalt põrnitsedes.
„Ma olin rikas,” ütles Jake. „Siis andsin ma kogu vara sulle ja sa ehitasid selle siin.” Jake raputas pead. „See on ka viimane varandus, mis ma sulle kingin.”
„Kui sa selle mulle kinkisid, kuidas saab siis pool kohast sinu oma olla?” küsis Will.
„Et sul oleks kohustus mind vanaduspõlves üleval pidada,” irvitas Jake. „Ma pole nii loll, kui välja paistan.”
Will vangutas jälle pead. „Sul on juristikraad. Jumala pärast, sa töötasid ju maksuametis. Ja lõid kõigele sellele käega, et oma väikevenna juures muru niita. Sul võiks häbi olla.”
„Tegelikult ma ju muru ei niidagi,” märkis Jake. „Kraban aga mõnel neist hooajatöödeks palgatud tudengitel kraest kinni ja ütlen: „Nolk, niida see muru ära.” See pole…”
„Ma ei mõista, miks sa loobusid,” ütles Will.
„Nad vingusid mu vuntside pärast ega lasknud mul seda kaabut kanda,” seletas Jake. Ta pööras pilgu uuesti järvele ja sirutas end mõnusasti välja. „Paganama ilus päikesetõus, mis?”
„Päike tõusis juba mitme tunni eest,” kostis Will. „Kell on juba üheksa.”
„Noh, päike pole veel kõrgele jõudnud,” märkis Jake end lösakile lastes. „Järelikult tõuseb ta ikka veel. Järelikult on ikka veel päikesetõus.”
„Jäta juba. Ma olen sinu pärast mures.” Will kortsutas kulmu. „On muidugi tore, et sa jälle kodus oled, ja ma ei saaks siin ilma sinuta hakkama, aga tõele näkku vaadates – sa raiskad siin ainult oma aega.”
„Ma kaalun kõiki võimalusi,” ütles Jake laisalt.
„Sa oled oma võimalusi kaalunud juba viis viimast aastat,” turtsatas Will. „Ja kui aus olla, siis sellise tempo juures ei olegi sul varsti enam midagi kaaluda. Sul on viimane aeg end käsile võtta. Üks närune abielu ja juba oledki sa mängust väljas.”
Jake vahtis järvele ja vangutas pead. „Oh sa poiss, sellist päikesetõusu ei näe just kuigi tihti!”
Will jäi teda jõllitama. „Selliseid päikesetõuse näed sa siin iga jumala päev.”
„Mina küll,” ütles Jake, vaadates venda samaväärse põlgusega. „Aga sina mitte. Sa oled kogu aeg ametis hotelliperemehe mängimisega. Oleksin ma teadnud, et võtad seda puhkekeskust nii tõsiselt, poleks ma sulle seda raha andnudki. Pagana pihta, ühel päeval saad veel südamerabanduse. Ja siis pean mina seda värki juhtima hakkama.”
„Noh, keegi meist peab ju täiskasvanu moodi käituma,” tähendas Will.
„Ja kui sa minu kallal kraaksumist ei jäta, lasen esimesena õhku golfirajad.”
„Paps saaks siis alles vihaseks.”
„Ma arvan, et kõige rohkem häirivad mind nende riided,” alustas Jake.
„Meil pole vaja seda arutada,” pistis Will.
„Ega vist.”
„Pagan küll, Jake…”
„Olgu, olgu. Räägi asjast. Sa segad mul päikesetõusu vaatamist.”
Will niheles ebamugavalt.. „Vaata,” ütles ta viimaks, „ma olen sind alati pidanud oma… noh…”
„Kangelaseks?” pakkus Jake. „Iidoliks?”
„Ma ütleksin pigem eeskujuks,” kostis Will. „Lapsepõlves püüdsin ma igati sinu moodi olla. Hiljem kujunes see juba harjumuseks.” Ta vaatas vennale otsa. „Sa olid alati parim. Kõiges.”
„Ei olnud,” ärritus Jake veidi. „Sa arvasid seda vaid sellepärast, et olid mu väikevend.”
„Jake, sa pole viis aastat mitte mõhkugi teinud,” sõnas Will. „Mitte kui midagi. Sestpeale, kui tulid mulle siia abiks.” Jake tahtis midagi öelda, kuid Will ei lasknud tal alustadagi. „Ma tean, et sa hoiad välitöödel silma peal. Aga, tont võtku, selleks poleks sul tarvis voodistki välja ronida. Ja tegelikult selline su juhtimine üldjoontes välja näebki.”
„Kuule nüüd,” torises Jake.
„Vaata, mul on sind siin vaja küll. Sinust on palju abi ja ma ei tahaks sugugi, et sa minema lähed, aga sa pead tagasi linna minema.”
„Ei,” vastas Jake.
„Siin ei jõua sa oma eluga kuskile,” alustas Will, kuid seekord ei lasknud Jake tal lõpetada.
„Ja mulle meeldib selline elu,” seletas ta. „Ära arva, et toon ennast sinu ja selle paiga nimel ohvriks. Ei too. Mulle meeldib siin ja ma ei kavatsegi ära minna.”
Will katsetas teistmoodi lähenemist. „Oled sa mõelnud kunagi uuesti abielluda?”
„Ei,” vastas Jake. „Miks me seda arutame?”
„Sest kui sa oleksid plaaninud abielluda kellegagi siitkandist, oleksid sa seda juba teinud,” ütles Will. „Seegi on põhjus linna tagasi minemiseks.”
„Ma ei taha linna tagasi,” kostis Jake. „Nii, ja nüüd räägi mulle õige, mis lahti?”
„Oh jah.” Will potsatas toolile ja hõõrus otsmikku.
„Lase aga tulla,” julgustas Jake teda. „Pärast tunned end hulga paremini.”
„Ema on sinu pärast mures,” ütles Will. „Ja Valerie arvab, et ma kasutan sind ära.” Ta pöördus Jake’i poole. „Sa oled mulle selles asjas tõesti elupäästjaks. Vahel, kui hotellis on päris põrgu lahti, siis mõtlen: „Jumal tänatud, et Jake väljas kõige eest hoolt kannab.” Ja ma mõtlen seda tõsiselt. Sinust on väga