Kate hingas sügavalt sisse. „Derek nõudis abielueelset lepingut. Paul teatas, et minu edukus mõjub talle halvasti ja et kui ma teda armastan, siis lõpetan töörügamise kohemaid. Terence tahtis, et ma tööst loobuksin, sest seltskondlikud kohustused tema naisena nõuaksid liiga palju aega. Kas ma oleksin sinu meelest pidanud mõnega neist abielluma?”
„Ausalt öeldes poleks sa minu meelest tohtinud nendega käiagi,” ütles Jessie. „Mulle näib, et ainult isa käe all üles kasvanuna on sul elust, abielust ja meestest veidi vildakas arusaam. Ja minu meelest oled sa õnnetu ja see teeb ka mind õnnetuks. Ja kuna mulle ei meeldi õnnetu olla, tuleb meil see asi joonde ajada.”
Kate pani äriuudised käest. „Ei tule.”
„Jah, tuleb küll,” ütles Jessie. „Me muudame su elu paremaks. Teeme sind rohkem minusarnaseks.”
Kate puhkes naerma. „Ma ei taha olla sinusarnane.”
„Kuule,” ei lasknud Jessie end kõigutada, „sul veaks, kui saaksid nii õnnelik olla.”
„Sinu tööks on tortide kaunistamine,” ütles Kate. „Need on küll väga ilusad tordid, aga ikkagi…”
„Ma olen kunstnik,” väitis Jessie.
„Sa oled põrunud,” vastas Kate. „Aga sa oled mulle väga kallis, nii et jätame selle tõsiasja kahe silma vahele.”
„Ma võin küll põrunud olla, aga ma armastan oma tööd, mida sina enda kohta öelda ei saa,” vaidles Jessie. „Mäletad, kui sa töötasid veel Väikefirmade Juhtimises? Sa jutustasid mulle kõigist neist väikestest ettevõtetest, mida aitasid alustada ja see meeldis sulle väga, mäletad?”
„Palk oli nigel ja karjäärivõimalused olematud.” Kate võttis lehe uuesti kätte, kuid Jessie vajutas selle jällegi alla.
„Mäletad proua Bordeni eralastaeda?” küsis Jessie. „See töötab ikka veel. Sinna on lausa järjekord.”
„Muidugi mäletan.” Meenutus pani Kate’i naeratama. „Ta oli imetore naine.”
„On praegugi,” parandas Jessie. „Ta ei surnud veel sellepärast, et sina ärist välja astusid.”
„Ma ei astunud välja…”
„Ja too vana mees – mis ta nimi oligi, Richards? See, kes avas kingsepatöökoja.”
„Richter,” ütles Kate. „Härra Richter. Kuidas temal läheb?”
Jessie kehitas õlgu. „Kust mina teadma peaksin? Pole minu asi hoida silma peal kõigil neil väikestel ettevõtetel, millel sa aitasid ilmale tulla.”
„Väga peen, Jess,” kostis Kate. „Ja ma ei astunud välja – ma teen praegugi sama tööd.” Jessie kahtlevat pilku nähes lisas ta: „Teen küll. Praegu päästan ma lihtsalt palju suurema raha eest palju suuremaid ettevõtteid. Ma olen inimestele endiselt abiks.”
„Praegu aitad sa kõigest kampa pintsaklipslasi,” pistis Jessie.
Kate püüdis kannatlikuks jääda. „Lepime õige sellega, et meil puudub igasugune austus teineteise karjäärivalikute vastu ja jätame selle jutu sinnapaika?”
„Vanasti sa küll austasid mu karjäärivalikut,” ütles Jessie. „Sa aitasid mul karjääri päästa.”
„Ma ei saanud sinna midagi parata,” kehitas Kate õlgu. „Sa seisid keset meie kontorit nagu hunnik õnnetust ja jahvatasid kogu tsiviliseeritud maailma kõige kaunimatest tortidest.” Ta naeratas Jessie’le ja vangutas pead. „Ma polnud iial näinud kedagi sinusugust.”
Jessie naeratas laialt. „Mul oli täpselt sama tunne. Ma polnud kedagi nii mukitut enne näinudki. Jäi mulje, et sa oled üleni lakikorra all. Mõtlesin, et oh taevake, mul on suur mure ja nad saadavad mu mingi Wall Streeti Barbie juurde.” Ta kallutas pea küljele ja vaatas Kate’i heldinult. „Ja siis päästsid sa minu firma.”
„See oli päästmist väärt,” ütles Kate. „Sinu tordid on tõepoolest kõige ilusamad terves tsiviliseeritud maailmas.”
„Tsiviliseerimata maailmas ka,” lisas Jessie. „Ja jõuamegi tagasi käesoleva teema juurde – mehed.”
„Jessie,” ütles Kate, „sa oled meeste osas veel saamatum kui mina. Sina käid kohtingul nende selgrootute triivijatega, kes püüavad endale leida kedagi, kes nende eest hoolitseks.”
„Jah, aga see kõik on sellepärast, et see ei lähe mulle korda,” vastas Jessie. „Kui läheks, küll ma siis asjalikuks hakkaks.”
„Noh, kui see päev koidab, siis võtan ka su nõu kuulda.” Kate püüdis uuesti lugema hakata, aga Jessie surus lehe jälle lauale.
„Kuule,” ütles Jessie ettepoole nõjatudes. „Ma olen valmis seda asja sinu moodi lahendama.”
„Minu moodi?”
„Täpselt. Loogika ja mõtlemise abil.” Jessie krimpsutas nägu. „Ma eelistan küll sisetundele tugineda, aga sinu puhul tuleb teistmoodi talitada. Niisiis, sa tahad mehele minna, eks?”
Kate jäi ettevaatlikuks. „Õige.”
Jessie laiutas käsi. „Ja mida sa harilikult neil puhkudel teed, kui midagi tahad?”
Kate muutus veel ettevaatlikumaks. „Koostan plaani?”
„Täpipealt,” ütles Jessie. „Nii et teeme siis plaani. Mida tuleb kõige esimesena teha? Ma pole kunagi ühtki plaani teinud, mäletad? Sina olid see, kes mu äriplaani paika pani.” Ta peatus ja mõtles hetke. „Mis tähendab, et ma võlgnen sulle selle plaani. See on vähim, mida saan sinu heaks teha.”
„Sa teed alati nii vähe kui võimalik,” muigas Kate. „Kui sa oleksid tollest plaanist punktipealt kinni pidanud, oleksid praeguseks rikas naine. Mis sai kõigist edutamiskavadest? Laienemiskavadest?”
„Liiga ruttu,” vastas Jessie käega lüües. „Kui ma oleksin sinu tegevuskavast kinni pidanud, poleks tordivalmistamine enam sugugi lõbus olnud. Ma oleksin vihtunud suhkruroose teha nagu mõni robot ja mõne aja pärast oleksid mu tordid näinud välja täpselt nagu kõik teised ja keegi ei maksaks nende eest minu nõutud hinda, mistõttu ma peaksin hindasid alandama. Siis aga tuleks kaotuse tasategemiseks valmistada veelgi rohkem torte ja siis muutuksid nad veel eriti koledaks ja mu äri läheks pankrotti ja ma sureksin nälga.” Jessie vaatas Kate’ile võidukalt otsa.
„Sa lihtsalt ei tahagi edukaks saada,” ütles Kate. „Sulle meeldib suhkruga möllata ja oma tegemistest rõõmu tunda.”
„Ja sina oled liialt edule orienteeritud,” vastas Jessie ja nõjatus just nagu kinnituseks veel kord lähemale. „Sulle on oluline vaid raha, rõõm oma tööst ei lähe sulle korda. Aga tegelikult on see väga tähtis ja sellepärast sa nii õnnetu oledki. Ja mina ei ole. Ja ma ei mölla. Ma olen kunstnik.”
„Jessie…” alustas Kate, aga Jessie ei lasknud tal lõpetada.
„Noh, lase tulla! Millest plaanitegemist alustatakse?”
Kate ohkas ja otsustas, et lihtsam on Jessiega kaasa minna kui temaga vaielda. „Kõigepealt seatakse paika eesmärgid.”
„Hästi.” Jessie kummardus ja sobras oma lohmakas tikanditega kotist pastakat otsida. Sellal, kui ta oma märsis tuhnis, tõusis Kate püsti, läks kirjutuslaua juurde, võttis sealt kuldse Crossi pastaka, kõndis söögilaua juurde tagasi ja ulatas kirjutusvahendi Jessiele.
„Tänan,” ütles Jessie kotti maha pannes. „Ma pean oma kotis väheke korda looma. Küsi see kindlasti tagasi. Mul on kalduvus teiste pastakaid enda kätte unustada.”
„Ma tean,” lausus Kate istet võttes.
„Niisiis, mis eesmärk sul on? Leida Härra Õige ja temaga abielluda, eks?”
„Õige.” Kate lükkas