„Tore, et lõpuks kõik kohale ilmusite.”
Rachelil oli üllatavalt kõrge plikalik hääl, mis üldse tema hirmuäratava mainega ei sobinud. Ta vaatas igaühele kordamööda otsa, kuni nad kõik piinlikkusest kohapeal tammusid või vaipa jõllitasid.
„Tean, et paljud teist on Gilli lahkumise pärast endast väljas ja muretsevad omaenda tuleviku pärast siin firmas. Ma ei hakka asju ilustama. Osakond on keerulises olukorras. See pole täielikult Gilli süü. Ta tegi mitu aastat head tööd, kuid valdkond on tundmatuseni muutunud ning osakond pole ajaga kaasas käinud. Minu töö on korraldada asjad ümber nii, et oleksime efektiivsemad ja uutele klientidele atraktiivsemad. Aga ma ei hakka valetama – see võib olla valus ning kaasa tuua veel mõned personalimuudatused. Mind on palgatud raskete otsuste langetamiseks ja seda kavatsen ma teha. Loodan selles teie koostööle. Lõppude lõpuks soovime ju kõik üht – edukat ja kasumit tootvat osakonda, mille üle uhked olla.”
Racheli näol välgatas naeratus, mis kadus sama kiiresti, kui oli tekkinud, ent ta jäi oma kohale ja lasi pilgul ringi käia. Küüsi peopessa surudes püüdis Amira silmi mitte ära pöörata, kui uue juhataja pilk temani jõudis, kuid lõpuks vaatas ta siiski kõrvale ja tundis, nagu oleks mingis võistluses kaotajana alla andnud.
„Tore. Kutsun järgmiste päevade jooksul teid kõiki oma kabinetti eravestlusele, et teie kohta pisut rohkem teada saada, samuti huvitab mind, kuidas te näete oma rolli organisatsioonis. Ja siis vaatame edasi.”
Ta hakkas ringi pöörama, kuid Chloe astus sammu edasi, nii et peaaegu tõkestas naise tee. Amira oiatas, kui nägi, et nõtke kontoriassistent oli koguni käe tõstnud nagu väike laps klassiruumis.
„Tere, Rachel. Tahtsin lihtsalt esiteks tere öelda ja teiseks küsida…”
„Ma ei vasta praegu küsimustele.” Racheli kõrge hääl oli järsk, justkui oleks keegi tema nina ees ukse kinni löönud. „Kui teil on küsimusi, võite need esitada, kui vestlusele tulete.”
Chloe Inglise roosi rõõsad põsed muutusid punaseks, kui Rachel oma peadpööritavalt kõrgetel kontsadel hoogsalt kõpsutades kabinetti tagasi läks, ja Amiral oli tüdrukust kahju. Ta võis olla teinekord tüütu ja kohe kindlasti oli tegu ühe esmaklassilise pugejaga, kuid ta oli vaid 24-aastane ning talle maksti igapäevase tööl käimise eest pelgalt sandikopikaid. Selline alandamine oli talle kindlasti ülimalt piinlik, eriti veel Ewani ees, kellele ta püüdis pidevalt muljet avaldada. Amira teada ei olnud keegi Chloele elu sees „ei” öelnud ja talle tundus üheks hirmsaks hetkeks, et neiu hakkab kohe nutma.
„Tahtsin lihtsalt küsida, kas peaksime intervjuuks midagi ette valmistama.”
„Oh sind ullikest, tahtsid kodutööd paluda.”
Charlie ei tahtnud julm olla, ta lihtsalt oli niisugune, kuid Amira teadis, et Chloe ei saa sellest aru. Ta kuulis kord, kuidas Chloe Paulale kaebas, et tema arvates on viis, kuidas Charlie naisi kohtleb, peaaegu võrdne seksuaalse ahistamisega, kuna ta kasutab naiskolleegide poole pöördudes liiga vabalt sõnu, nagu „kullake” ja „tibuke”. Paula oli sunnitud juhtima tema tähelepanu sellele, et Charlie kasutab neid sõnu ka meeskolleegide poole pöördumisel ja et seda ei tohiks liiga tõsiselt võtta.
„Ma olen kindel, et sul pole vaja midagi ette valmistada, Chloe,” nähvas Paula.
Amira vaatas uudishimulikult Paula suunas. See polnud Paula moodi. Tavaliselt olid kõik tema vastused nii närviajavalt kaalutletud, et tekitasid tahtmist lihtsalt tema provotseerimiseks talle midagi tõeliselt pöörast öelda. Tähelepanelikumal vaatlusel selgus, et Paula ei paistnud tavapäraselt rahulik ja vaoshoitud. Tema lühikesed pleekinud pruunid juuksed olid sätitud nagu alati, kuid nägu oli loppis ning selle jooned hägused.
Amira pilk eksles Paulalt klaaskuubikule, millest ta nüüd pidi hakkama mõtlema kui Racheli kabinetist. Ehmatusega kohtus tema pilk uue ülemuse omaga. Naine nõjatus toolile ja vaatas otse läbi klaasi kontorisse. Treenitud naeratus oli ta näolt kadunud ja ta mõjus rangena – isegi kaugelt oli näha, kui kõvasti pigistas ta käes pastakat, mille nuppu kõhedust tekitava rütmiga sisse-välja, sisse-välja lõgistas.
Amira leidis end pilku ära pööramas ja tundis seletamatut süüd – samas, miks ei võiks see kõik hoopis hästi lõppeda? Kahju, et Gill pidi lahkuma, aga nad kõik olid teadnud, et see võib juhtuda. Osakonna halvad tulemused oli isegi ettevõtte aastaaruandes ära märgitud ja oli vaid aja küsimus, kuni keegi selle eest maksma peab, ning Gill oli selleks ilmselge kandidaat. Nii et muutus polnud tegelikult väga ootamatu. Mistõttu otsustas Amira praegu madalat profiili hoida ja targu asjade settimist oodata.
Aga kui ta avas postkasti saabunud PDF-faili, mille oli saatnud endiselt mossitav Chloe, ei saanud Amira kuidagi peast välja neid metallsiniseid silmi, mis happena põletades tema omadesse puurisid.
5
Sarah
Ta hakkas jälle hiljaks jääma. Finsbury Parki peatuses pidi ta kaks metroorongi mööda laskma, enne kui tal õnnestus end lõpuks suruda vagunisse, kus ta pressiti kaenlaauku ühele läikivas ülikonnas higistavale noorele mehele, kes kasutas liiga palju tualettvett ja liiga vähe deodoranti, ja kui ta King’s Crossis liini vahetas, seisis rong Liverpooli tänava kandis terve igaviku tunnelis kinni, Sarah’ stressitase iga sekundiga tõusmas. Ta oli sihtpunktile nii lähedal, et oleks võinud vagunist platvormile hüpata, kuid pidi selle asemel paigal seisma, kõvasti kinni hoidma ja püüdma meenutada, mida oli see neile kõigile saadetud stressijuhtimise infoleht öelnud oma sisemise õnnepaiga leidmise kohta. Voodi – see oleks tema sisemine õnnepaik.
Nüüd jooksis ta juba kohmakalt metroojaama treppidest üles ja soovis, et poleks selga pannud seda musta seelikut, mis pärast teist rasedust talle enam õieti ei istunud. See ei olnud tema esimene valik. Ta oli uue ülemuse auks välja valinud oma parimad püksid, kuid siis otsustas Sam, et tema väikevennal Joe’l on tarvis mähkmeid vahetada, viimasel hakkas aga poole tegevuse pealt igav ning ta tatsas otsima ema, kes oli parajasti teejoomiseks maha istunud. Pikemalt mõtlemata võttis ta poisi põlvele ja sai kohe aru, miks Sam oma targa kolmeaastase peaga oli arvanud, et Joe’l peaks mähkmeid vahetama. Nii need püksid jalast lendasid. Seeliku oli ta pidanud välja õngitsema musta pesu korvist. „Neid pükse tohib ainult keemilises puhastada!” hüüdis Oliver pesumasina kõrval kükitades, ja kui Sarah’l poleks olnud nii kiire, oleks ta selle peale kõvasti naerma puhkenud. Kolme aastaga kaks last, ja mees arvas ikka veel, et tal oli midagi, midagigi, mida võiks ainult keemilises puhastada.
Väljas tänaval sundis teda küürakile järeleandmatu uduvihm, mis näis olevat ilmunud ei tea kust, sellal kui tema maa all seikles. Kodus oli dušš teinud hommikul täpselt sama, pursates veejugasid ilma igasuguse hoiatuseta kaarega otse üle vannitoa. Ta teadis, et vihm teeb ta punased juuksed kahuseks. Hoolimata kõigist neist kahuvastastest toodetest, mis Oliveri pahameeleks nende täis tuubitud vannitoa riiuleid ummistasid, piisas Sarah’ juustele vaid pisukesest atmosfääri niiskusest, kui nad nägid juba välja nagu panniküürimise hari.
Asja ei teinud paremaks äkiline mälupilt Rachel Mastersi ilusast siidsärgist ja kortsudeta seelikust. Ta võttis kotist telefoni ja heitis pilgu kellale. 9.10. Gill oli juhuslike hilinemiste suhtes alati väga mõistev olnud. Ta teadis, et Sarah tegi selle mitmekordselt tasa, kui tööd koju kaasa võttis või kolmapäeviti, kui Oliveri ema poiste järele vaatas, kauemaks tööle jäi. Tal endal lapsi polnud, kuid ta ei tekitanud kunagi Sarah’s sellepärast halba tunnet. Sarah mäletas, kui närvis ta oli, kui pidi vaid mõni kuu pärast aastast Samiga kodusolemist Gillile teatama, et on jälle rase, ja millist kergendust ta tundis, kui ülemus pärast sügavat hingetõmmet lihtsalt ütles: „Palju õnne!”
Sarah mõtles kõigile neile juttudele, mis olid viimase kahekümne nelja tunni jooksul nendeni jõudnud, tuttavate kaudu teistest firmadest,