„Rachel Masters.”
Paula püüdis üldiselt kontorikõmust eemale hoida, kuid ta oli kuulnud seda nime ennegi mainitavat. Raske iseloomuga. Nõudlik. Konfliktne. Just niisugused sõnad käisid kaasas Rachel Mastersiga. Sellegipoolest saavutas ta ilmselgelt tulemusi – ja see oli see, mis luges.
„Oota,” ütles Sarah. „Ma olen kindel, et kuulsin tema kohta mingit kõlakat. Oli nagu mingi jama kusagil kontoris.”
Gill noogutas. „Ma olen ka seda kuulnud.” Ta hääl tundus peaaegu rõõmus.
Paula võitles tugeva kuumalainega, mis ribikorvi mööda ülespoole hiilis ja kopsude ümber lahvatas, põletades õlgu ja kõri. Ärevus näpistas tema sisemust nagu kiuslik laps. Nad olid pubis olnud juba üle kahe tunni, sellest hetkest saati, kui Gill naasis kohtumiselt Mark Hamiltoniga, näost kaame ja värisev, saatjaks turvamees, kes vaatas pealt, kuidas Gill oma asjad ülejäänud korrusest eraldatud klaaskontorist kokku korjas. Oli peaaegu lõunaaeg, nii et kõik läksid Gilliga pubisse kaasa, et teada saada, mis oli juhtunud. Aga nüüd ei suutnud Paula lõpetada muretsemist selle pärast, mida küll ütleb ettevõtte tegevdirektor Mark Hamilton, kui nendega alla rääkima tuleb, mida ta kindlasti teeb, ja avastab, et kedagi pole. Mis siis, kui ka tema on seal, see Rachel Masters? Muremõtted tabasid teda nagu tätoveerimisnõela torked. Ta oli juhataja asetäitja. Ta peaks teistele eeskujuks olema.
„Anna andeks, Gill,” ütles ta, otsides kätega tooli alt põrandalt oma käekotti. „Me peame hakkama tagasi minema.”
„Ei, me peaksime siia jääma. Näitama Hamiltonile, et ta ei saa lihtsalt teha, mida heaks arvab,” ütles Ewan tuliselt, näides noorem, kui ta tegelikult 28-aastasena oli.
„Ee… küll sa näed, kuidas ta teeb just seda, mida heaks arvab,” ütles Amira. „Mark Hamilton Recruitment on tema ettevõtte. Nagu nimigi vihjab.”
Lõpuks otsustas asjade käigu Gill.
„Ma pean niikuinii minema. Teen omale vaba pärastlõuna ja siis võtan telefoni ning helistan mõned tuttavad läbi, uurin uue töö kohta. Ma ei muretse. Mulle on aastate jooksul palju pakkumisi tehtud.”
Paula oli Gilliga piisavalt kaua koos töötanud, et tunda ära, kui teine vaprat nägu teeb. Vaene Gill. Milline löök tema enesehinnangule. Kuid õnneks hakkas ta koju minema, nii et teised said tööle naasta. Paula piilus kiiresti kella ja ta kõht tõmbus kokku.
„Tulge,” õiendas ta teistega, püüdes vabastada oma vihmamantli varrukasse kinni jäänud kätt.
„Jah, minge te kõik tagasi,” ütles Gill rõõmsalt. „Ma kutsun endale ja oma asjadele takso järele.” Ta rehmas pappkasti poole, milles olid märkmikud, paar varukingi, raamitud foto Gillist ja tema kahest noorest õepojast. „Aga hoidke mind kindlasti toimuvaga kursis. Ootan kõigilt täpset ülevaadet. Ja pildimaterjali kurikuulsast Rachel Mastersist.”
Kui nad kontorist viis korrust allpool asuvasse vastuvõttu jõudsid, oli Paulal juba võhm väljas. Peaks tõesti hakkama jõusaalis käima või midagi, mõtles ta, ja vabanema neist kaheteistkümnest kilost, mis olid paari viimase aastaga end märkamatult talle külge kleepinud, nii et nüüd, 55-aastasena, tundis ta end vaevu ära. Ta hoidis liftis pea maas, sest kartis näha selle peeglitega kaetud seintel omaenda ema.
Miks ta küll selle kohutava vana pluusi täna selga pani? Vormitu sinine T-särk oli säärasest peenest puuvillasest kangast, mis niiskena higise keha külge kleepub. Oleks ta teadnud, et kohtub täna uue ülemusega, pingutanuks ta rohkem. Ja kindlasti poleks ta jalga pannud neid musti pükse. Vähemalt varjas pluus pükste vöökoha ja polnud näha, et need on ülevalt kummiga.
Kontoriuksest sisse tormates, mantel juba pooleldi seljast võetud, olid Paula närvid viimase piiri peal. Palun tee nii, et Rachel Masters ei oleks veel seal. Kuid kiire pilk Gilli endisele kabinetile kinnitas tema suurimat hirmu. Uks oli kinni. Keegi oli seal sees.
Paula istus viis minutit oma laua ääres, teadmata, mida teha. Kuigi kardinad kabineti akende ees olid kinni, nägi ta ribadevahelisest peenikesest praost üht naist kummardumas laua kohale, kus veel sama päeva hommikul olid kuhjas Gilli isiklikud asjad. Naise nägu oli osaliselt varjatud särava tumeda juukselooriga. Paula ei näinud teda küll päris täpselt, aga Rachel Masters oli selgelt temast kümme, võibolla isegi viisteist aastat noorem. See tähendas, et Paulal oli kogemuse eelis. Rachel rõõmustaks usaldusväärse kätepaari üle.
Nüüd juba julgemalt, piilus Paula veel kord kabineti poole ja tundis, et rahuneb. Rachel Masters näis seal nii üksik. Ta oli kindlasti palju rohkem pabinas kui nemad ja soovis meeleheitlikult, et keegi tuleks ja ennast tutvustaks. Ning uue juhataja asetäitjana peaks see kindlasti olema Paula.
Ta hingas sügavalt sisse ja kõndis need mõned meetrid üle sinise vaiba uue ülemuse kabinetini.
„Jaa,” vastati tema koputusele.
Paula astus uksest sisse.
„Tahtsin teid lihtsalt tervitada…”
„Kas see on tavaline, et terve töötajaskond on kaks tundi lõunal?”
Rachel ei tõstnud pilku ja Paula tundis, kuidas naeratus huultel kärbus.
„Ei. Me lihtsalt…”
„Kas te saaksite kõik kokku kutsuda, palun? Tahaksin paar sõna öelda.”
„Jah, muidugi. Kas ühisalal?”
Lõpuks kohtus Racheli teravatipuliste tumedate ripsmetega ümbritsetud kahvatute siniste silmade pilk Paula omaga.
„Noh, kui me just üksteise süles ei kavatse istuda, siis seitset inimest vist siia sisse ei pigista, või kuidas?”
Racheli suu, punaseks värvitud kriips, tõmbus kitsaks naeratuseks.
Paula tundis, kuidas higi kaenla all kõdistas, ning jättis meelde hoida käed kindlasti külgedel.
„Saab tehtud. Küll te näete, me oleme väga sõbralik kamp.”
Jälle see naeratus, mis silmadesse ei ulatunud.
„Ma ei tulnud siia sõpru otsima.”
3
Anne
Kohkusin, kui tüdrukut esimest korda nägin. Nii naiivne olingi. Millegipärast arvasin, et juhtunu on talle otsaette kirjutatud. Kogu haridusest, kõigist loengutest ja praktikatundidest ning õpikute taga veedetud öödest hoolimata ei uskunud ma, et selline asi võiks kedagi puutumatuks jätta.
Meenutades seda noort naist, kes ma siis olin, kuidas ta esimese tööpäeva hommikul salaja õppehaigla räämas tagaukse kaudu sisenes, et vältida reporterite merd peaukse ees, ning lifti valvavale politseinikule isikutunnistust näidates ühtaegu piinlikkust ja uhkust tundis, siis pole see naine üldse nagu mina, vaid hoopis keegi teine. Keegi põhimõttekindel, piisavalt ambitsioonikas, et muretseda selle pärast, et teda võidakse tema blondide juuste pärast vähem tõsiselt võtta, kuid piisavalt edev, et pikki juukseid siiski mitte maha lõigata. Naine, kes tihti ei naeratanud, aga kui ta seda tegi, võisid kindel olla, et see oli siiras.
Nüüd on mu naeratus nagu tõmblus. Ma isegi ei pane tähele, kui seda teen.
Liftiga üles sõites olin ebalev, kuid elevil. Mind valdas see tuttavlik ärevus, kui tunned korraga uhkust – ilmselt teen oma tööd hästi – ja ka hirmu – mis siis, kui nad leiavad, et ma ei tee oma tööd hästi? Nagu enamik edukaid naisi muretsesin, et minus paljastatakse pettur.
Ma ei teadnud, miks nad minu valisid. Minu doktoritöö alaealiste akuutse trauma pikaajaliste tagajärgede kohta oli pälvinud pisut kohalikku tunnustust, ülikooli kirjastus trükkis selle raamatuna ära ning see müüs akadeemilise teose kohta hästi. Mul oli ehk ees suur tulevik, kuid ma polnud kaugeltki mingi autoriteet. Praegu, aastaid hiljem, tunnen, et olen seda veelgi vähem, hoolimata kõikidest nendest tähtedest mu nime taga ja avara vaatega kabinetist, mille uksel ilutseb minu nimi, ja riiulitest, kuhu kõik mu raamatute võõrkeelsed väljaanded on nagu trofeed üles rivistatud.