„Ole lahke.” Jenny tõmbas välja paksu kokkumurtud pataka määrdunud paberilehti, mis väljanägemise järgi olid palju rännanud ja mida oli palju loetud, ning ulatas Briannale. Kunagi olid need kinni pitseeritud; ühe lehe servas võis näha rasvast vahalaiku.
„Nad on Põhja-Carolina koloonias, aga nad elavad linnadest kaugel,” seletas Jenny. „Jamie kirjutab õhtuti, kui mahti saab, ja hoiab kõik tükid alles, kuni tal endal või Fergusel on Cross Creeki asja või siis juhtub mõni rändur läbi astuma, kes saab kirja ära viia. Talle see sobib, sest kirjutamine ei ole talle kerge – eriti sestsaadik, kui tal ükskord ammu kõik käeluud olid ära murtud.”
Briannale mõjus see möödaminnes pillatud märkus ehmatavalt, kuid tädi näost ei paistnud küll mingit täpsemat teadmist.
„Istu, lapseke.” Jenny viipas käega, lastes Briannal endal valida tabureti ja voodi vahel.
„Tänan,” pomises Brianna ja valis tabureti. Võib-olla Jenny siis ei teadnudki kogu tõde Jamiest ja Jack Randallist? Võimalus, et tema ise võib teada sellest mehest, keda ta isegi näinud ei ole, rohkem kui viimase lihane õde, oli kuidagi pelutav. Et neid mõtteid peast saada, avas ta kiiresti kirja.
Ta ette ilmusid mustad ja jõulised varesejalad. Brianna oli seda käekirja näinud – kõiki neid kokkusurutud, keerulisi tähti oma pikkade kaardus sabadega, kuid see oli olnud kahesaja aastane dokument, tint pruun ning luitunud, kirjutajat kammitsemas hoolikas järelemõtlemine ja ametlikkus. Siin aga oli Jamie end vabalt tundnud – kirjaread veeresid üle lehekülje ulja kritseldusena, ridade otsad joobnult kaardus. See ei olnud ilukiri, kuid see oli täiesti loetav.
Esmaspäeval, 19. septembril, Fraserimäel
Minu kallis Jenny!
Siin on kõik Hea Tervise juures ja heas meeleolus ning loodavad, et meie kirjaread leiavad sinu Kodus eest samasuguse Rõõmu ja Rahu.
Sinu poeg saadab sulle Kõige Südamlikumad Tervitused ja palub, et teda Meenutataks ka tema Isale, Vendadele ja Õdedele. Ta palub sul Matthew’le ja Henryle edasi öelda, et saadab neile Juurdelisatud Eseme, milleks on Okassea-nimelise looma Pealuu; selle looma nimi tuleb tema tohutu Pikkadest Okastest (ehkki ta pole üldsegi selle väikese Siililoomakese moodi, keda teie teate, vaid Palju Suurem ja elab Puude otsas, kus ta Maiustab mahlaste võrsetega). Ütle Matthew’le ja Henryle, et mina küll ei tea, miks ta Hambad oranžid on. Kahtlemata arvab loom ise, et nii on Ilus.
Juurde on lisatud ka üks väike Kingitus sinu jaoks; see Muster on tehtud nimetatud Okassea Okastest, mida Indiaanlased mitmesuguste Taimede mahlas värvivad ja siis Omapärasel Moel, nagu sa näed, mustriks seavad.
Claire on viimasel ajal tundnud suurt Huvi Vestlemise vastu – kui seda sõna saab kasutada Suhtlemise kohta, mis piirdub enamasti Žestide ja Grimassidega (ta nõuab, et ma rõhutaksin siinkohal, et tema ei tee Grimasse, mille peale mina vastan, et mina olen selles küsimuses Parem Otsustaja, kuna mina näen kõnealust Nägu, aga tema mitte) – Vestlemise vastu vana Indiaani naisega, kellest siin piirkonnas Ravitsejana kõrgelt Lugu peetakse ja kes on Andnud talle palju selliseid taimi. Selle tulemusel on tema sõrmed praegu Punased, mis minu meelest on Väga Ilus.
Teisipäev, 20.
september Olin täna pikalt Hõivatud parandustöödega sara kallal, kus me öisel ajal hoiame oma paari lehma, sigu jne, et kaitsta neid siinkandis arvukate Karude kallaletungide eest. Täna hommikul kempsu minnes täheldasin pori sees suurt Käpajälge, mis Järelemõõtmisel osutus mu enda Jalajälje pikkuseks. Kari oli rahutu ja Närvis, millist Seisundit ma neile Pahaks ei saanud panna.
Palun sind, ära tunne meie pärast mingisugust Muret. Siinsed Mustad Karud kardavad inimesi ega söanda läheneda isegi Üksikule Mehele. Pealegi on meie maja tugev ja ma olen Ianil keelanud pimedas Välja minna, kui ta pole kõvasti Relvastatud.
Mis Relvadesse puutub, siis on meie olukord palju Paremaks läinud. Fergus tõi High Pointist hea uut tüüpi Vintpüssi ja mitu suurepärast Nuga.
Lisaks keedupoti, mille Saabumist meie Tähistasime suure hulga maitsva Hautisega, mis koosnes Hirvelihast, metsas kasvavatest metsikutest Sibulatest, kuivatatud ubadest ja samuti suvel kuivatatud viljadest, mida nimetatakse Tomatiteks. Mitte keegi ei surnud sellest ega kellelgi meist ei tekitanud see hautis mingit Halba tunnet, nii et Claire’il on arvatavasti õigus, Tomatid ei ole Mürgised.
Kolmapäev, 21. september
Karu käis jälle. Leidsin Claire’i värskelt üles haritud aialapilt suuri Käpajälgi ja kraabitud Kohti. Loom nuumab ennast Talveuneks ja kahtlemata Otsib värske Mulla seest söögipoolist.
Viisin Emise Sahvrisse, sest ta hakkab varsti Poegima. Sellisest korraldusest ei olnud eriti vaimustatud ei Emis ega Claire, aga loom on väärtuslik ja läks mulle maksma kolm naela, mis ma härra Quillanile tema eest andsin.
Täna käis siin neli Indiaanlast. Nad on tuskaroorade suguharust. Olen neid mehi mitu Korda näinud ja minu meelest on nad ülimalt Armastusväärsed.
Metslastel oli kindel nõu küttida seda meie Karu ja ma tegin neile väikese Meelehea tubaka ning Noa näol, millest nad paistsid suurt Rõõmu tundvat.
Nad istusid suurema osa hommikupoolikust Maja räästa all, suitsetasid ja ajasid omavahel juttu, kuid siis enne keskpäeva läksid oma Jahiretkele. Ma usutlesin neid, et kuna karule näib Meie Seltskond Meeldivat, kas neil poleks siis targem jääda kuskile lähedale varitsema, Lootes, et loom tuleb maja juurde tagasi.
Mulle Teatati – kõige Armulikuma Üleolekuga, mida sõnade ja liigutuste abil edasi saab anda –, et Looma väljaheidete välimus näitab ilma vähimagi Kahtluseta, et ta on siit ümbrusest Lahkunud ja Ssuundunud mingil põhjusel lääne poole.
Mul ei tulnud Pähegi nii Kogenud jahimeestega vaidlema hakata, soovisin neile kivi kotti ja me jätsime südamlikult Jumalaga. Ma ei saanud nendega ühineda, sest kodus oli pakilisi Töid teha, aga Ian ja Rollo läksid nendega kaasa, nagu nad on seda varemgi teinud.
Laadisin oma uue Püssi ära ja panin Käepärast juhtumiks, kui meie sõprade arusaam Karu kavatsustest peaks osutuma Ekslikuks.
Neljapäev, 22. september
Öösel äratas mind Unest mingi Hirmus Hääl. See oli nagu hästi kõva Kraapimine, mis pani kõik seinapalgid värisema, ja sellega kaasnesid sellised Mütsud ja Möirged, et ma hüppasin paugupealt Voodist välja, olles kindel, et maja Kukub meile otsekohe Pähe.
Vaenlase lähedust tundnud Emis tormas läbi Sahvriukse – see, tuleb tunnistada, oli nõrgukene – ja puges Peitu meie Voodi alla, kisendades nii, et tahtis kõrvakuulmise ära võtta. Mõistsin, et Karu on Kohal, võtsin Püssi ja jooksin uksest välja.
Ehkki Öö oli natukene udune, näitas kuu siiski valgust ja ma nägin selgelt oma Vastase suurt musta kogu, mis oli ennast tagajalgadele ajanud ja seeläbi osutus peaaegu sama Pikaks ja (nagu ma rahutult märkasin) umbes kolm korda Jämedamaks kui Mina, ning ei olnud minust Kuigi Kaugel.
Tulistasin karu pihta, mispeale see ennast käpuli Kukutas ja hämmastava Kiirusega lähedalasuvasse Metsa Põgenes, kadudes enne, kui ma jõudsin uuesti Laadida ja tulistada.
Kui Valgeks läks, otsisin maapinnalt Verejälgi, kuid ei leidnud ühtki, mistõttu ma ei osanud arvata, kas mu Kuul tabas Sihtmärki või mitte. Majaseina kaunistab mitu pikka valget Kriipimisjälge, mis oleks tehtud nagu Tahumiskirve või Peitliga.
Pärast seda oli meil üksjagu Mässamist, et veenda Emist (ta on Valget Tõugu ja Aukartustäratava Suurusega, väga Jonnakas ja kaugeltki mitte ilma Hammasteta) lahkuma meie voodi alt ja pöörduma tagasi oma Pelgupaika sahvris. Ta ei tahtnud seda teha, aga lõpuks lasi ta ennast ära rääkida kahe asjaolu Koosmõjul: üks oli tema nina alt sahvrini looklev maisiterade rida, teine olin mina tema selja Taga, Jäme Luud Käes.
Esmaspäev, 26. september
Ian