Piano pianissimo. Sven Kullerkupp. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Sven Kullerkupp
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Биографии и Мемуары
Год издания: 2017
isbn: 9789949608157
Скачать книгу

      Piano pianissimo

       SUUREM OSA RAAMATU SÜNDMUSTIKUST leiab aset sügaval stagnaajal, mil kerget sula lõhna oli juba õige pisut tunda.

      Raamatu algus – lapsepõlv ja muusika algõpingud – hõlmab ajavahemikku 1961–1980. Edasi on juttu õpingutest konservatooriumis ja muust elust-olust aastail 1981–1990 ning lõpetuseks pöörastest üheksakümnendatest.

      Raamatu kirjutamise mõte tuli täiesti ootamatult ühel uneta ööl. Lugusid oli kogunenud nii palju, et ennastki ajas naerma, kui möödunule mõtlesin. Seetõttu otsustasingi selle kõik lõpuks kirja panna.

Sven Kullerkupp

      Muusa põsemusi

      EI SAA SINUST KUULSAT LAULJAT, kui sa pole ilus mees. Lauluoskusega on nii ja naa, aga ilus peab olema. See on põhiline. Muidugi, hääl peab olema tugev ja see peab värisema, aga ainult siis, kui sa ise tahad, mitte nagu jumal juhatab. Ja mis kõige tähtsam: jutt peab sul libe olema, et kõik, kes seda kuulama jäävad, libiseksid nõnda, et terveks ei jää enam ükski kont ega könt. Kui siis need kaks omadust on olemas – ei, siiski kolm –, ilus mees, kõva hääl ja libe jutt… Ja üks asi veel: peas, otsmiku taga peab olema kõlakoda. See annab häälele erilise sügavuse, kuigi ajul on siis vähem võimalusi. Ruumipuudus, mõistate isegi! Kui ühte toredasse koljusse peavad ära mahtuma nii aju kui ka kõlakoda, kannatab üks neist paratamatult. Kui aju on suurem, siis kõlakoda väiksem – järelikult kehvem laulja. Kõlakoda suurem – ajul vähem ruumi. Igal juhul ilma suure kõlakojata sa laineid ei löö. Kuulsaks lauljaks ei saa. Siiski olgu üks omadus veel: ilusad riided peavad ka olema. Vaat siis ei peata sind enam miski.

      MIKS ma sellest kõigest räägin? Sellepärast, et minust pidi saama Georg Ots. Enne kui asume asja juurde, väike selgitus. Minu vanaisa Martin ja vanaonu Oskar olid igavesed sõnadeväänajad. Iga viimane kui sõna sai neilt oma õnnistuse, nii ka ilus väike kirikuküla Ambla. See muutus Põmblaks ja kõik said aru, millest jutt käib.

      Niisiis, kui ma sündisin, käisid Põmblas kõik külaeided mind nagu Jeesuslast imetlemas. Messias on tulnud! Lõid kahte kätt kokku ega jõudnud küllalt pead kõngutada. Ise ma seda ei mäleta, aga nõnda on rääkinud mulle tädi Valve, kes pani ise ka väga imeks, et alles ta sündis, kui juba tulid Robertino Loreti ja Georg Otsa laulud nagu plaadi pealt. Külarahvas ajas silmad suureks ja hüüdis: „Uus Georg Ots on sündinud!“ ja „Elagu Georg Ots!“. Nii rääkis mulle tädi Valve.

      Igapäevased käijad Senka-Meeta ja Tala-Marta, kes olid minu esituses ära kuulanud kõik Georg Otsa ja Robertino Loreti laulud, jätkasid vanaema Martaga juba köögis. Seal pandi paika maailmapoliitika ja arutati läbi kõik küla jooksvad küsimused. Senka-Meetal olid küla kõige nobedamad jalad, ta oli justkui kondiauruga liikuv Facebook. Juba enne lõunat teadis terve küla, mida Tammiste köögis räägiti.

      MINU vanaema Marta oli autoriteet: nagu tema ütles, nii jäi. Ühel päeval selgus, et minust ei saagi Georg Otsa. Ise ma selle üle eriti ei kurvastanud, aga Senka-Meeta ja Tala-Marta olid väga pettunud. Õieti mulle ühel päeval lihtsalt ei meeldinud enam laulda. Ei taha ja kõik! Ja miks peakski üks inimeseloom kogu aeg üürgama, rahu ja vaikust rikkuma? Ent need, kellel on kolju eesosas kõlakoda, peavad vahetpidamata tegema mingeid häälitsusi: „Mi-oo, mii-oo, mii-oo“ või siis „Ahh-ahhahh-ahh-aaaa“. Muidu vormis ei püsi. Ega ma laulmist ühekorraga maha ei jätnud, vaid ikka jupikaupa. See aga tähendas, et tuli kindlameelne olla ja mangujatele mitte järele anda.

      Peagi levis kuuldus, et „noor Georg Ots“ on karjääri lõpetanud. Imetlejad ja kommitädid kadusid järk-järgult. Ja jumal tänatud, et ma ei pidanud enam magusaga oma tervist rikkuma. Suurem hammaste lõhkumine jäi ära ja hambad ilusasti suhu. Ilma hammasteta laulja pole ka mingi laulja. Hambaid on ühele heale lauljale väga vaja, mitte selleks, et ennast paksuks süüa, vaid ikka naeratamiseks. See kõik oli mul selge, et kuidas asjad peavad käima, justkui oleksin selle emapiimaga sündides kaasa saanud.

      ISA oskas mul päris hästi akordioni mängida. See oli tollal populaarne pill ja mulle oli põnev, kuidas viisid klahvide alt välja võlutakse. Uut karjääri alustades peab abilisi olema, üksinda ei tee siin midagi ära. Põhijõuks sai minu vanaisa Martin, kes ostis palgapäeval mulle kaheksa bassiga akordioni. Asju osteti peaaegu alati palgapäeval, ja mitte sellepärast, et vahepeal poleks raha olnud. Minu vanaisal Martinil oli alati raha, sest ta oli Vorkutas väljaõppinud keevitaja. Keevitajatel ei saanud kunagi raha otsa. Neile maksti kõige paremini. Ainult tehasedirektor teenis rohkem. Ühesõnaga, raha oli alati.

      Meil oli peres teisigi lapsi, nagu näiteks minu täditütar Mannu. Minu arust pole pere ainult sinu isa ja ema, õed ja vennad, vaid ka need, kes suvel vanaisa ja vanaema juures koos on. Minu täditütar Mannu tegigi mulle selgeks, mis asi on palgapäev. Mannu oli kaval nagu sindrinahk. Suure linna tüdrukud, minust ainult aastakese vanemad, nende nupp nokib ikka paremini kui ühel tavalisel külapoisikesel, kes on näinud ainult Senka-Meetat ja Tala-Martat. Niisugused plikad juba teavad ja oskavad kõike.

      JUMAL oli tol ajal keelatud. Nad keelasid ta ära. Üks siiski oli, selle nimi oli Brežnev, aga ega ta ikka päris jumal ei olnud. Tema piltidega ikoonid olid küll igal pool üleval. Kirikuskäimine oli keelatud ja seetõttu käisid inimesed igal palgapäeval koos külapoes. Põmbla oli vana kirikuküla, pühakoja olid püsti pannud juba esimesed raudmehed, ometi olid vanad kirikuskäimise traditsioonid minu poisipõlves peaaegu kadunud. Võib-olla ei olnudki nad päris kadunud. Mõni inimene oleks ehk palgapäeval kirikussegi sisse astunud, aga kardeti. Uus jumal ei lubanud kirikusse, vaid ainult külapoodi, ja jutul lõpp. Vanad inimesed teadsid rääkida, et ennevanasti oli ikka kõigepealt kirik ja alles siis külapood. Uuemal ajal oli enne palgapäev ja siis külapood. Kirik jäeti vahele. Võib-olla mõni vaikselt käis ka, aga hoidis seda enda teada.

      NIISIIS, Mannu tegi mulle kõik selgeks. Linnatüdrukud juba teavad, mis ja kuidas. Kui vanaisal on palgapäev ja kõik kohustuslikud riitused ja külapoed on jäetud selja taha, siis läheb lahti.

      „Kui vanaisa hakkab pärast palgapäeva hästi tihti puukuuri vahet käima, nii et vanaema hakkab juba närvi minema, ja kui vanaisa nina hakkab juba punetama, siis on õige aeg. Siis lähed vanaisa juurde ja küsid, mis sul vaja. Ja nagu imeväel tulevad need asjad sulle ise koju kätte.“ Kõlas uskumatult nagu vene muinasjutus: havi käsul, minu soovil! „Küsi kas või jalgratast!“ Laste jalgratas oli siis kõva sõna. Igaühel juba polnud. Ja saingi nii jalgratta kui ka akordioni.

      Päästeingel Saksamaalt

      KOPUTASIN MIS MA KOPUTASIN, aga välja koputasin selle, mis lõpuks vaja. Õieti koputasin küll sisse. Nimelt tuleb muusikakooli sisseastumiseksamil kõigepealt koputada, mitte küll muusikakooli välisukse peale, nagu teeb viisakas inimene, kes tahab kusagile sisse saada. Muusikakooli välisukse peale koputamisest ei piisa kooli tõeliselt sisse saamiseks. Järele tuleb koputada! Nagu õpetaja ees, nii sina järel. Kui väga hästi koputad, siis oledki päriselt sees ja hakka aga õppima. Seda järele koputamise oskust nimetatakse rütmitundeks ja ilma selleta muusikat õppida ega õpetada ei saa. Mõned lapsed jäid ukse taha ka, sest nad ei osanud koputada.

      MUUSIKAKOOL, kuhu ma olin sisse astunud, oli väga edumeelne kool – kõige moodsam. Koolidirektor Kalle oli tohutu muusikasõber ega lahkunud koolist hetkekski. Minu arust ta elaski vahetpidamata koolis, kuigi tal oli oma päris kodu ka, naine ja väikesed lapsed. Ta muudkui ehitas ja ehitas. Kopsis siin ja kopsis seal, ja lõpuks oli sel tulemus ka: kopsis koolile näidiskooli aunimetuse välja. Teiste koolide direktorid ja ajakirjanikud olid meie koolis pea igapäevased külalised.

      Kooli ülakorrusel, pööningul oli varanduste salakamber. Seal sündisid kõik need saladuslikud leiutised, mis olid ühest tavalisest koolist teinud erilise. Sattusin sinna mõnel korral koos vana leiutaja Papa Kallega. Enamasti ikka temaga koos, aga mõnikord isegi üksinda, kui ta oli palunud, et too seda või teist. Pööningu uks oli suurema osa ajast siiski lukus.

      Papa Kalle ütlen ma nüüd sellepärast, et ta oli väga soe ja isalik koolidirektor ja õpetaja. Esmapilgul paistis tema imede laboratoorium küll rohkem prügimäe või kolikambri moodi. Traadikerad, valjuhääldid, magnetid, vanad televiisorid ja veel palju sellist kraami, millest mina ja