Analüütiline psühholoogia. Teooria ja praktika. Карл Густав Юнг

töötab”. Ma ei tea, mis toimub siis, kui inimene teab midagi, mida ta kindlasti ei tohiks teada. Ma ei tea, kuidas ta selleni jõudis, kuid nii see on, ning ta saab selle teadmise võtta oma tegutsemise aluseks. Intuitsioonide hulka kuuluvad näiteks prohvetlikud unenäod, telepaatia fenomen ja kõik sedalaadi nähtused. Ma olen neid palju näinud ning olen nende olemasolus täiesti veendunud. Selliseid nähtusi võib täheldada ka loodusrahvaste juures. Te võite märgata neid kõikjal, kui pöörate tähelepanu neile tajumustele, mis mingil moel töötavad alalävise informatsiooni varal, nagu näiteks need meelteorganitelt tulevad aistingud, mis on niivõrd nõrgad, et meie teadvus pole lihtsalt võimeline neid vastu võtma. Vahel jällegi, näiteks krüptomneesia korral, hiilib miski teie teadvusse; te püüate kinni sõna, mis annab teile millegi kohta vihje, kuid see on alati nähtavaletuleku hetkeni midagi mitteteadlikku ning ilmub siis meie ette, nagu oleks taevast alla sadanud. Sakslased ütlevad selle kohta Einfall,20 mis tähendab, et miski langes teile pähe teadmata kust. Mõnikord sarnaneb see ilmutusele. Tegelikult on intuitsioon väga loomulik funktsioon, täiesti normaalne nähtus, ning ka hädavajalik, sest korvab selle, millel pole piisavalt reaalsust, et seda tajuda, mõelda ja tunda. Te ju mõistate, et minevik ei ole enam reaalne ja tulevik ei ole nii reaalne, kui arvata võiks. Seetõttu peaksime olema taevale väga tänulikud, et meil on funktsioon, mis heidab meie jaoks veidi valgust neile asjadele, mis jäävad “nurga taha”. Ning loomulikult vajavad intuitsiooni just arstid, kellel tuleb sageli ette kõige ennekuulmatumaid olukordi. Paljud õiged diagnoosid lähtuvad just sellest “väga salapärasest” funktsioonist.

      Psühholoogilised funktsioonid on tavaliselt tahte kontrolli all, või me vähemalt loodame, et nad seda on, sest me kardame kõike, mis toimib isepäi. Kui funktsioonid on kontrolli all, siis võib neid mitte tarvitada, neid võib alla suruda ja valikuliselt kasutada, nende intensiivsust võib suurendada, neid saab suunata tahtejõuga ehk sellega, mida nimetame kavatsuseks. Kuid nad võivad toimida ka tahtmatult, mis tähendab, et nad mõtlevad ja tunnevad teie eest – nad teevad seda väga tihti ning te ei suuda neid kuidagi peatada. Või funktsioneerivad nad mitteteadlikult, nii et te ei tea, mida nad on korda saatnud, ehkki võite näiteks sattuda kokku mitteteadvuses toimunud tundeprotsessi tulemusega. Võimalik, et hiljem ütleb keegi: “Ah, te olite ju nii vihane, või olite solvunud ning seetõttu reageerisite sellisel ja sellisel viisil.” Võib-olla olete täiesti mitteteadlik, et teid on vallanud niisugused tunded, kuid sellest hoolimata on väga tõenäoline, et just nii see oli. Sarnaselt tajufunktsioonidele on psühholoogilistel funktsioonidel oma spetsiifiline energia. Te ei saa kõrvaldada tundmist või mõtlemist, või ükskõik millist neist neljast funktsioonist. Keegi ei saa öelda “ma ei hakka mõtlema” – ta hakkab igal juhul mõtlema. Inimesed ei saa öelda “me ei hakka tundma” – nad hakkavad tundma, sest spetsiifiline energia, mis mahub igasse funktsiooni, väljendab iseennast ega saa olla ülekantav teise funktsiooni.