Loengute katkendeid avaldati dr. Roland Caheni prantsuse tõlkes Jungi raamatus “L’Homme à la découverte de son âme” (Gèneve, 1944; 6. tr. Paris, 1962), kus toimetaja lisas need Jungi poolt 1934. a. Baseli Psühholoogiaühingus peetud seminaridesarja üleskirjutustele. Jung kasutas enamvähem sama materjali nii Londoni ja Baseli sarjades kui ka
1934. ja 1935. a. Zürichis Šveitsi Riiklikus Tehnikakõrgkoolis peetud loengutel.
Selle väljaande jaoks on C. G. Jungi “Kogutud teoste” inglise keelde tõlkija R. F. C. Hull teinud “Kogutud teoste” toimetuse juhatusel ainult väiksemaid stilistilisi parandusi. Alusteksti toimetajate joonealused bibliograafilised märkused on ära toodud kandilistes sulgudes; neist suurem osa viitab Jungi teistele töödele, eriti neile, mis on ilmunud pärast 1935. aastat.4 Lisas on esitatud biograafiline informatsioon diskussioonides osalenute kohta.
Avaldame tänu proua Barkerile ja proua Game’ile koostöö eest, samuti täname elusolevaid diskussioonides osalenuid, kes andsid loa oma sõnavõttude taasesitamiseks, dr. Roland Caheni ning Tavistocki Meditsiinilise Psüüholoogia Instituudi praegust sekretäri härra Sidney Grayd abi eest. Nõuannete eest märkuste ettevalmistamisel on toimetajad tänu võlgu Joseph Campbellile, J. Desmond Clarkile, Étienne Gilsonile, Norbert Gutermanile, proua Lilly Jungile, E. Dale Saundersile ja proua Ruth Spiegelile.
____________
SISSEJUHATUS
ESIMESELE VÄLJAANDELE
–
Käesolev esildus professor Jungi loengutest Meditsiinilise Psühholoogia Instituudis ilmub Londoni Analüütilise Psühholoogia Klubi egiidi all.
Loengud tervikuna on esitatud sõnasõnaliselt, ehkki igasuguse kahemõttelisuse vältimiseks peeti sobivaks muuta teatud lausete ülesehitust. Toimetajad võivad vaid loota, et neid minimaalseid muudatusi tehes pole nad hajutanud loengutele omast väga individuaalset hõngu.
Mõnel juhul osutus võimatuks diskussioonides osalenute nimede tuvastamine ning ka neil, kelle nimed olid meile teada, ei olnud enam alati võimalik küsimuste sõnastust kontrollimiseks üle vaadata. Palume siiralt vabandust nii selle puudujäägi kui ka küsimuste edasiandmisel tekkida võinud vigade tõttu.
Joonised, diagrammid ja maalide reproduktsioonid on tehtud professor Jungi loal tema valdustes olevate originaalide järgi.5
Meie tänusõnad lähevad Meditsiinilise Psühholoogia Instituudile mitte ainult selle eest, et Analüütilise Psühholoogia Klubile on antud luba nende loengute avaldamiseks, vaid ka meie töö igakülgse toetamise eest. Eriti tänulikud oleme preili Toni Wolffile abi eest meie ees seisnud ülesande lahendamisel. Lõpetuseks soovime üle kõige tänada professor Jungi, et ta vastas mõnd keerulisemat sõlmpunkti puudutavatele küsimustele ning kiitis heaks loengute teksti selle lõplikul kujul.
Mary Barker
Margaret Game
London, oktoober 1935
____________
EESSÕNA
–
Nüüdseks meie seast lahkud, kuid siis kuuekümnene professor C. G. Jung pidas 1935. aastal Londonis, Tavistocki Kliinikus6 umbes kahesajale arstile viieloengulise kursuse. Loengud ja neile järgnenud diskussioonid on säilinud Mary Barkeri ja Margaret Game’i toimetatud masinkirjas köite paljundusena, mis ilmub nüüd raamatuna.
Jungi tööd olid kuulajaskonnale hästi teada, kuid vähesed olid kuulnud teda rääkimas. Tema loengud meelitasid kohale esindusliku grupi psühhiaatreid ja psühhoterapeute igast “koolkonnast”, nagu ka arvukalt vaimuhaiglate arste ja mõned üldarstid. Tal oli tavaks kulutada loengule üks tund ja jätkata diskussiooniga teise tunni ulatuses. Kohe alguses tekitasid tema ebatavaline materjalivalik, mitteametlikud maneerid ja üllatavalt sorav inglise kõnekeel kerge ja ergutava õhustiku, nii et diskussioonid kestsid etteantud ajalistest piirangutest palju kauem. Lisaks sellele, et Jung oli lummav kõnemees, valis ta ka hoolega sõnu ja oli meister ütlema seda, mida mõtles, mõistetavas vormis ja vabana doktrinäärlikust žargoonist.
Jung piirdus põhimõtetega, mis olid aluseks tema enda käsitusele, ning esitas need kahe pealkirja alla jagatuna: inimpsüühika struktuur ja sisu, ning selle uurimismeetodid.
Ta määratles teadvust kui psüühiliste faktide suhet “faktiga, mida nimetatakse Minaks”, mille iseloom sõltub indiviidi peamisest hoiakutüübist, kas ekstravertsest või introvertsest. Välismaailmaga suhtleb Mina nelja funktsiooni – mõtlemise, tundmise, aistimise ja intuitsiooni – kaudu. Kuna Mina, teadvuse koondumispunkt, tuleneb mitteteadvusest, siis teadvust ja selle funktsioone on võimalik mõista üksnes ühenduses isikliku ja kollektiivse mitteteadvuse hüpoteesiga. Nii see ühendus kui ka funktsioonide olemus tekitasid palju küsimusi ning Jung seletas väga täpselt, mille kohta ta kasutab termineid, millest paljusid oli ta ise analüütilise psühholoogia raames kasutusele võtnud.
Tutvustades meetodeid, mida ta teadvustamata psüühilise aktiivsuse uurimiseks kasutab, andis Jung ülevaate sõnaliste assotsiatsioonide testist, unenägude analüüsist ja aktiivsest kujutlusest. Nii mõnegi kuulaja jaoks oli üllatav tema rõhuasetus sõnaliste assotsiatsioonide testile, sest seda ei olnud enam pikka aega kasutatud. Ta osutas testidele, sest neil oli võtmekoht tema varastes uurimustes. Kui Jung noore assistendina Zürichis Burghölzli haiglas vaimuhaiguse saladuste uurimisele pühendus, polnud veel rajatud mingit psühholoogiliste teadmiste korpust. Tema eksperimendid sõnaliste assotsiatsioonidega andsid ootamatuid ja äärmiselt tähendusrikkaid tulemusi. Neist üks väärtuslikemaid oli mitteteadvuse autonoomse loomuse avastamine. Psüühilise aktiivsuse olemasolu väljaspool teadvust eeldati juba aastakümneid varem, enne kui Freud või Jung nägid selle kliinilisi rakendusvõimalusi. Oma sõnaliste assotsiatsioonide testi väljatöötamise käigus kinnitas Jung sellise hüpoteesi õigust ja tõestas tundevärvinguga komplekside olemasolu demonstreerides ka Freudi väljatõrjumisteooria. Algselt järgnes testis stiimulsõnale ühesõnaline vastus; Jung arvas, et see piirab testi väärtust, ning viis tehnilisel poolel sisse mõned muudatused. Samal ajal, kui test kulges oma vanas reaktsioonikiiruse mõõtmise vormis, toimus ka eraldi mehaaniline salvestamine, mis näitas graafiliselt emotsiooni mõju pulsi- ja hingamissagedusele ning naha elektrijuhtivuse kvantitatiivsele varieeruvusele. Märkides, et keha ja psüühika funktsioneerivad tervikliku üksusena, oli Jung esimene haiglas praktiseeriv arst, kes tunnistas olulisteks niisugused emotsiooniga kaasnevad füsioloogilised nähtused, mida tänapäeval tuntakse psühhosomaatiliste ilmingutena.
Astudes üle piiri unenäomaailma, nagu ta seda väljendas, kõneles Jung unenägude isiklikest ja kollektiivsetest elementidest, eriti aga nende tähendusest unenäoanalüüsis, mis oli tema peamine teraapiline töövahend – “unenäod toovad esile kõik, mis on vajalik”. Olles küsimusest kaunikesti kaasa haaratud, vastas Jung küsija jahmatuseks ühel hetkel saksa keeles! Kui eesistuja sellele tähelepanu juhtis, vastas Jung naeratades: “Näete nüüd, mitteteadvus töötab tõepoolest autonoomselt.” Mäletan seda märkust hästi, kuigi see puudub loengu üleskirjutuses.
Neljandas loengus andis Jung ülevaate amplifikatsioonimeetodi kasutamisest selliste unenägude puhul, mis sisaldavad arhetüüpsete kujundite kogumeid. Jung näitas, et amplifikatsioon paralleelsete unenäonäidete kaudu on võrreldav kollatsioneerimisega (kõrvutamisega) filoloogias. Psüühikat kirjeldas ta kui teadvuse ja mitteteadvuse kompensatoorsel sidemel põhinevat isereguleeruvat süsteemi, mis on võrreldav inimkeha homöostaatiliste mehhanismidega.
Selle erakordselt huvitava unenäo analüüsi lõpetamiseks ei jätkunud kahjuks aega ning Jung lubas, et ta viib unenäo vaatlemise lõpule viimases loengus. Sellest hoolimata pakkus dr. Hugh Crichton-Miller alternatiivina välja selle, et Jung võiks rääkida keerukast ülekandeprobleemist, ning see ettepanek kiideti heaks. Niisiis kirjeldas Jung ülekannet