Naine suunas pilgu kummalisele kerale Aime käes. “Kandumine on energiamahukas tegevus, umbes nagu sinuga toimuv tuumareaktsioon. Kõigepealt sa plahvatad ja pärast paned algainest oma teadlikkuse abiga enese uuesti kokku. Pead koos oma ainega kaasa võtma ka enese dematerialiseerumisel vabanenud lõputu energia. Seepärast lõid iidsed üle kogu maailma võrgustiku, mille abil me ühest kohast teise materialiseerumise protsessi vabamalt läbi viia suudame.” Nüüd Aime teadis, miks mõned kohad maamunal olid inimestele ajast aega olnud pühamad kui teised. Sinna said seletamatul moel ilmuda “jumalad” – olevused, kelle võimed olid kordades üle inimeste omadest ja kes tulid ning läksid, ilmusid ja kadusid just nii, nagu neile vajalik.
“Muistsed meistrid – mõned neist tegutsevad veel praegugi teie ajas – suudavad mõjutada ainet ja energiat kõikjal. Nemad ongi niiöelda surematud. Su keha on hologramm. Silmad, kõrvad, käed jalad, iga osa sisaldab informatsiooni sinu kui terviku kohta. Seda infot hallates võid luua igal ajahetkel endale materiaalse keha ja lihtsalt ilmneda. Suured joogid võivad sel viisil elada tuhandeid aastaid. Nad ei sure, vaid lihtsalt elavad neis hetkedes, mis on nende tegevuseks Maal olulised. Ilmudes neisse hetkedesse sama täiuslikus kehalises vormis nagu nende teadlikkus. Surematud ei vanane selsamal põhjusel – nende vaim on võimeline materialiseerima keha sellise struktuuriga nagu nad just soovivad.”
Aime pähe kerkis mõte, kuidas saaks seda oskust ära kasutada tema maailmas. Naine muigas. Tüdruk oli unustanud, et tänu telepaatilisele suhtlemisele loeb Serapis ju iga tüdruku mõtet. “Ma ei usu, et keegi suurtest meistritest võtaks vaevaks kasutada oma oskusi ilukirurgias,” tegi naisele Aime mõttekäik siiralt nalja. “Teadlikkuse valdajad on noored ja ilusad vaid seetõttu, et nende füüsiline keha peegeldab nende vaimset täiuslikkust. Nad ei tee selleks eraldi mingeid pingutusi.” Aime vaatas imepeene pihaga suurerinnalisi jumalannasid freskodel ning mõtles, kui palju annaks enamik tema kultuuri naisi sellise väljanägemise eest. Teadmata, et seesama imepärane väljanägemine on saavutatav vaid oma mõtlemist muutes. Aga kui oled jõudnud oma mõtlemise muutmisel sellisele tasemele, kaotab unistus imeseksikast kehast tähenduse. See paradoks pani ka Aime koos naisega naeratama. “Iseenda puhastamine madalatest ja hävitavatest impulssidest ning oma mõtete ja tunnete energia sagedust tõstes, Kõikjalolevale Harmooniale lähenemine on suurim kingitus, mida iseendale teha saame. Seda saab teha mõistes, valides igas oma tegevuses alati liikumapanevaks jõuks teadlikkuse, rahu ja armastuse.” Serapis tõstis oma pika kaela ja liigutas ülima graatsiaga kogu oma sihvakat täiuslikku keha, liikudes Aimest eemale, andes nii teada, et vestlus on lõppenud. “Mine nüüd. Sul on kiire. Ole teadlikkuses ja armastuses mu tütar ja tee seda, mida keegi teine peale sinu teha ei suuda. Ma valvan su üle, kuni mu jõud lubab.” Tema piklik väljaveninud pea kõrge soengu all nõksatas hetkeks tüdruku poole ning ta kannikesevärvi silmad näisid sel hetkel kõige kaunima asjana maailmas. “Atlantise väravad on kõige võimsamad paigad maamunal, kus on võimalikud taolised transformatsioonid, mida ma just kirjeldasin. Seepärast ongi hetkel kõige olulisem väravad leida ja õigele energiale avada.” Enne ku Aime jõudis midagi öelda, oli Serapis kadunud – nagu oleks kivisein ta neelanud – endasarnaste imekaunite jumalate ja jumalannade sekka freskol.
10
Mehel olid rohelised silmad, mis asetsesid pisut tüdruku silmadest kõrgemal. Aime pikkuse puhul polnud see meestele otsa vaadates tavaline. Hämarat valgust hetkeks läbistanud valgusvihus läigatasid võõra juuksed punakalt. Ta riietus tundus kuidagi vanamoeline, ta kandis kaabut, üle põlve ulatuvaid kolmveerandpükse ja pikki sokke. Aime ei jõudnud palju enam märgata, sest kohe hakkas valjult undama mingi signalisatsioon ja läbi prožektorivihkudest tekitatud varjude sööstsid nende suunas inimesed. Kiire pilk ümberringi fikseeris gigantsete kiviplokkidega ümbritsetud sõõrja platsi. Topeltringis püstkivimonoliidid, mõnedel keskmistel peal sama võimsad rõhtkivid. Veidi eemal lõõmas suur lõke. Stonehenge, taipas Aime. Ta on Stonehenge'i … sees. Imestamiseks polnud aega. Eemalt tule suunast liikusid nende poole pikkades lehvivates ürpides inimesed ja veel veidi eespool paar tumedasse vormi riietatud kuju. Turvamehed.
Mees ta vastas kandis ruudulist kaherealist elegantset tviidpintsakut ja siidkaelasidet. “Preili…” alustas mees, kelle jahmatus näis olevat suurem kui Aime oma. Aime surus sõrme huultele ja pigistas teises käes olevat ümarat eset. Turvamehed lähenesid ja hetkega olid nad ümber piiratud. “Teil pole luba tulla muistise sellele alale, üritus oli lubatud vaid välimise ringi osas,” käratas turske vormis mees ja püüdis haarata Aime kätt. Võõras astus turvamehe ja Aime vahele. “Härra, “ alustas ta selge kaunikõlalise Oxfordi dialektiga. “Ma olen lord…”
“Pagan võtku, teile öeldi, et mängige oma kostüümietendust seal, kus luba anti! See teater läheb üle igasuguste piiride!” Turvamehed haarasid Aime ja võõra, kes püüdis küll vastu puigelda ning tirisid nad jõhkralt kiviringi hämarast keskmest eemale. “Härra, teil pole õigust…” püüdis tviidülikonnas mees uuesti, ent sai kohe löögi rindu. “Teil pole õigust! Teie õigus on oma šõuga tegeleda seal platsil.” Turvameeste juht jäi hetkeks Aimet ja võõrast silmitsema. “… ja ainult neil, kellele nimekirjas luba anti. Ma ei mäleta, et te oleks pääslast läbi tulnud. Kust kuradist need kaks siia said?” Küsimus oli esitatud kolmele ülejäänud turvamehele, kes Aimet ja vanamoelises ülikonnas inglast kinni hoidsid.
“Oodake!” Pikas heledas ürbis musta läikiva maskiga kaetud näoga mees astus kiviringi ümbritsevast hämarusest esile. Ta silmad peatusid uurivalt nii Aimel kui ka tema kõrval trotslikult end väärikana hoida püüdval nooremal mehel. “Ma soovin nendega rääkida.” Hääl kõlas käskivalt ja turvamehed alistusid ning vabastasid Aime ja tundmatu käed. “Kes te olete? Miks püüdsite tungida kinnisele tseremooniale? Mis väljaannet te esindate?”
Aimel plõksatas juhe õigest kohast. Kinnine tseremoonia. Väljaanne. Neid peeti ajakirjanikeks, kes luuravad kinnist üritust. “Palun andke andeks. Me pole ühestki väljaandest. Me tõesti ei tahtnud teie tseremooniat segada. Ma…me…” tüdruk püüdis kiiresti midagi usutavat väja mõelda, ent turvameeste vihased näod, maskiga mehe tungivalt puuriv pilk ja võõra soov midagi sama kohatut öelda kui ta riietus, ei lasknud tüdrukul mõtteid koondada. “Te tungisite kinnise ürituse ajal keelatud alale, ületasite elektroonililise valve nii, et keegi teid ei näinud. Kuidas ja miks?” Mehe selja taha oli kogunenud seltskond samasuguseid pikkades ürpides ja maskidega inimesi, kes kõik vaatasid Aimet ja ta kaaslast sama nõudlike ja äraootavate pilkudega. “Me otsime nad läbi ja teeme selgeks, kas nad pildistasid või filmisid ja uurime välja kelle abiga nad valvest läbi pääsesid,” püüdis turvameeste ülem teenistusvalmis olla ja haaras uuesti Aime randmetest.
“Mu härra,” pöördus inglane selge kõlava häälega maskis mehe poole. “See noor leedi pole kuidagi seotud teie kahtlustega. Abraxase viie väe nimel on mul õigus viibida viie elemendi tseremoonial, sest ma olen läbinud kolmekümne kolmanda astme riituse. Mind kutsus riitusele Suurmeister ise. Te võite minu andmeid kontrollida vennaskonna annaalidest, ma olen üheksas Rosemerry krahv, lord…” Nii maskis mees kui ka tema selja taga seisjad jäid ootamatult vaikseks.
“Nad ei tulnud pääslast läbi, ma mäletan selgelt kõiki, keda ma pääslast läbi lasin, arv klapib, neid pole ametliku loaga platsile lastud,” katkestas turvameeste ülem, kes ilmselt oli kiiruga mingeid pabereid kontrollinud. Maskis mehe silmad libisesid uurivalt üle noore inglase. “Jaldabaothi nimel küsin sinult, kas see naine on sinuga?” küsis