Aime nägi taas pilti Maast, mida ümbritses toosama klaasina paistnud energiaväli. Planeedi teatud kohtades pöörles energia eriti tugevalt. Mõned pöörisekohtadest olid kaetud tumeda uduga ja just sealt imbus Maale hävitavat energiat. Aime kuulis kusagilt kostvaid võimsaid raksatusi ja tundis Maad võbisemas. “Nüüd sõltub kõik sinust,” kumises tüdruku kõrvus.
Aime sisemuses kasvas hirm. Kõik oli nii ebaloogiline, nii võimatu, nii arusaamatu… ja ometi nii reaalne. “Mida ma tegema pean?” Naine surus tema pihku ümara metalsena tunduva kera. “Sa pead leidma ja sulgema nende eest kõik iidsed Atlantise väravad, Maa energiakeskused, mida inimesed on kasutanud aastatuhandeid. Kui sa ei suuda väravaid avada endisel sagedusel, kus liikusid kõrgemate energiatega inimesi toetavad olendid, siis pead sa nad sulgema madala energia ees, millele Pimeduse Vennad on neid viimase nelja tuhande aasta jooksul ümber seada püüdnud.” Aime oli segaduses. “Ma ei oska seda teha. Ma ei suuda seda teha. Kas keegi aitab mul seda teha?” Serapis naeratas. “Küll aitab. Maal on päris palju inimesi, kes juba ammu tegelevad samade asjadega. Meie jõud siin hakkab otsa saama. Atlantis hukkub. Aga me saame luua uue tsivilisatsiooni. Kui sa suudad väravad avada meie sagedusele, suudab osa meist hukkuvalt Atlantiselt põgeneda ja aidata inimestel üles ehitada uue maailma. Kui me avaks põgenemisteid ise siitpoolt, siis iga kord, kui endale värava avame, pääseb selle kaudu maailma neid, keda püüame siinpool oma jõududega praegu kinni hoida ja oma rahva Pühendunuid ohvriks tuues kahjutuks teha. See on ka põhjus, miks hoones, kust sa täna minu juurde läbi tulid, oli selle leidmise ja lahtikaevamise hetkel 7000 minusarnase olendi skeletti.”
Serapise violetsed silmad tumenesid taas valust. “Me pidime värava siitpoolt sulgema, kuigi suur hulk minu rahvast, kes olid kaitsnud teie mütoloogias “teiseks jumalate sõjaks” nimetatud sõjas Maad, selle värava kaudu, millest sina täna sisenesid, enam meie võnkesagedusse ei pääsenud. Nad surid Pimeduse Vendade valla päästetud looduskatastroofis ja nende kehad kuhjusid saalidesse, mille nad ise olid loonud sooviga kaitsta Maad taoliste rünnakute eest. Kui teie inimesed Püha Saare hallid avastasid ja avasid, pudenesid nende skeletid tolmuks. Nii pudeneb molekulaarseks algaineks kõik, mida soovitakse ühest dimensioonist otse teise üle viia. Sinu maise isa rahval on palju legende haldjakullast, mis haldjamaalt tulles puulehtedeks ja siis tolmuks muutub. Ainus võimalus on luua olend, kes sisaldab mõlema võnkesageduse algeid. Nagu sina. Sa ei ole maailmas esimene selline olend, küll aga oled sa esimene, kellel on keha, mida saab sama hingeleegiga asustada korraga kahes võnkesageduses.”
Aime nägi jälle seinal jooksvat pilti kohutavatest õudustest. Ta tundis ära Hypogeniumi ruumid, ainult need olid kuidagi heledamad, seinad õrnvalged. Temas pulbitses tohutu segadus. Tüdruk lootis, et kohe unenägu lõpeb, ta ärkab oma voodis ja kõik on jälle endine. See kõik ei saanud olla päriselt. Ometi oli see liigagi päriselt. Serapis ilmselt mõistis, et on jõudnud Aime vastuvõtuvõime taluvusläve piirini. Ta kustutas Aime vaimusilmas jooksvad holograafilised pildid.
9
“Sul on veel viis sinu aja minutit jäänud siin olla,” ütles Serapis otsekui püüdes ka ise väljuda koletust pildist. “Siis jääb sul veel kuu väravate leidmiseks ja sulgemiseks. Ma olen endiselt sinu lähedal, ainult füüsilisel moel me enam kohtuda ei saa. Alles siis, kui oled avanud viimase, seitsmenda värava, võime taas kohtuda. Kas siis meie kõigi lõpus või Maa uues alguses. See sõltub nüüd sinust.
Ma vajan siin kogu oma energiat, et neid temast, sinu meie siinse tasandi kehast eemal hoida Atlantise viimastel hetkedel, mis saavad meile kõigile otsustavaks. Sina pead lõpetama töö, mis temal siin pooleli jäi. Tea, et ma olen lähedal ja saan sinuga ühenduses olla tema poolt päästetud viimase Valguse Laste loodud Mu-Le kaudu.” Ta osutas veidralt metalsena tunduvale kummaliste märkidega kaetud kerale. “Aga sa tahtsid vist midagi küsida, kui sa siia tulid?” Naine naeratas jälle. Alles nüüd sai Aime mahti ruumis ringi vaadata. Reaalsus rahustas.
Nad seisid imepärases saalis, mille tohututest peegelsiledatest kiviplokkidest seinad olid kaetud imekaunite freskodega. Seintel kujutatud haldjalikud, raskete rindade kuid piitspeene piha ja kumerate puusadega kaunid naised näisid peaaegu reaalselt suhtlevat atleetlike noorte meestega, kelle kehadest õhkus jõudu ja dünaamikat. “Kuidas te seda kõike olete suutnud luua?” päris Aime, imetlus silmis. Naine peatus ruumi seinast eenduva umbes meetrikõrguse ja sama jämeda marmorploki ees ja jäi seda keskendunult vaatama. Enne kui Aime ahhetadagi jõudis, tõusis raske marmorkamakas oma kohalt, tegi sujuvalt õhus hõljudes ringi ümber templi perimeetri ning maandus pehmelt vähimagi kolksatuseta täpselt oma endisele kohale tagasi. Aime astus ettevaatlikult kivitahuka juurde ja puudutas seda. See oli valge ja jahe nagu marmor ikka.
Serapis naeratas heatahtlikult. “Kõik, mis sind ümbritseb, on tegelikult energia, ainult selle tihedus varieerub,” seletas ta oma violetseid silmi üle templi libistades. “Mõni energia on sedavõrd tihe, et temaga kokkupuudet tajub meel kiviplokina, teine jälle õhust hõredam ja seepärast silmale nähtamatu. On tehnikaid, mille abil saab energiat tihendada ja kujundada, kuni see kombatavaks muutub, just sulle soovitud vormiks. Seega näed sa siin lihtsalt meie esivanemate mõtteid, ei muud.”
Aime libistas ikka veel hõljuva kivi nägemisest rabatuna sõrmi üle heleda marmorploki siidsileda ja nikerdustega ilustatud pinna. “See siis ongi teie imelise, teemanttäpselt lihvitud kivitahumise saladus? Nende hoonete ehitamise saladus, mida meie isegi aastasadu hiljem kuidagi mõista ei oska.” Naine noogutas. “See ta on. Me ei vaja selleks midagi muud kui täpset, väga täpset ettekujutust sellest, mida soovime luua.” Aime sõrmede all joonistusid välja imepeened marmorisse süvendatud mustrid. “Kõigepealt tuleb võtta kivi, süveneda tema struktuuri ja olemusse,” selgitas võõrapärane, ent nende lühikeste hetkedega Aimele omaseks saanud naine. “Telekineesi kasutades paigutasid meie esivanemad need tohutud kivid oma kohtadele. Selleks oli tarvis objektide tihedust tahte jõul muuta, et sadu tonne kaaluvad kivilahmakad muutuks kergeks kui paberilehed. Siis lisad oma nägemuse kivi töötlusest, paigutad olemasolevat struktuuri pisut ümber, kuigi aine jääb samaks. Kogu kunst põhineb teadmisel, et see on võimalik. Taotluse ja tahte jõu kasutamisel, mida viljastab kõiksusega harmoonias olek. Tegemist on Universumi kõige võimsama loova energiaga. Inimesed kutsuvad seda vahel ka armastuseks. Pimeduse Jõud seda väge ei oma. Selle pärast nad loovuse valdajaid endale allutada soovivadki,” selgitas preestrinna ühtaegu lihtsa ja hirmuäratavalt võimsa protsessi olemust. Aime mõistis seda, sest mingil moel oli ta seda juba teadnud. Ainult unustanud.
“Armastuse tähendus on inimeste maailmas muutunud.
Algselt oli see harmoonia voogamine läbi kõige kõikjal, kõigis mõõtmetes. Armastus ehk eksistentsi terviklik harmoonia hoiab universumit koos, nii sind kui neid kive. Täieliku harmoonia loovas seisundis olles saab nii sind kui kive mõjutada. Ja sina saad kive mõjutada. Hetkel sa seda ei suuda, sest praeguse sinu mälus pole teadmisi, distsipliini ja mõtteselgust kujutise fikseerimiseks, mida sa soovid tekitada. Pimedusolendid ei suuda luua, kuna nendes puudub armastus. Neis pole harmooniat. Nad külvavad kaost, sest neis endis valitseb kaos. Tegelikult soovivad ka nemad pääseda tagasi algsesse harmooniasse, kuid on tee kaotanud. Nad suudavad vaid armastusega loodut üle võtta ja seda oma maailmataju kohaseks ümber vormida. Meile tundub see ilu hävitamisena, neile vaid asjade muutmisena selliseks, mida nad on võimelised vastu võtma.”
Aime vaatas kive hiigelmüüri seinas ja püüdis ette kujutada, kui vahe pidi olema neid paika seadnud inimeste mõte ja meel. Ta teadis, et kohe jääb ta ilma võimsast kogemusest ja võimalusest mõista maailma toimimise sügavaid