Ühel nende põgenemise päeval kappas metsast välja ratsanik kõhnal valgel hobusel ja karjus, et mingu nad kõik Piimvee äärde ja et Vesistaja kogub sõjamehi, et minna üle Kolpade silla ja Varjutorn ära võtta. Paljud järgnesid talle, suurem osa mitte. Hiljem käis üks morn karusnahkades ja merevaigukarva rüüs sõjamees ühe lõkke juurest teise juurde ja kehutas kõiki ellujäänuid põhja suunduma ja otsima varju thenlaste orus. Varamyrile jäi mõistmatuks, miks ta arvas, et nad on seal kaitstud, kui thenlased ise olid sealt pagenud, kuid sajad järgnesid talle. Veel mitusada läks kaasa metsanõiaga, kes oli näinud nägemust laevastikust, mis tuleb vaba rahvast lõunasse viima. „Me peame minema mere äärde,” hüüdis Ema Mutt ja tema jüngrid asusid teele itta.
Ka Varamyr oleks ehk nendega kaasa läinud, kui tal oleks vaid jõudu jätkunud. Kuid meri oli hall ja külm ja kaugel eemal ja ta teadis, et ei jõua mingil juhul eluga sinna. Ta oli surnud üheksa korda ja nüüd suremas ja sellest pidi saama tema pärissurm. Oravanahast mantel, meenutas ta, ta pussitas mind oravanahast mantli pärast.
Selle omanik oli juba surnud, tema kukal löödud punaseks ködiks, mis oli täis luukilde, kuid tema mantel tundus olevat soe ja paks. Sadas lund ja Varamyr oli oma mantlitest Müüri all ilma jäänud. Tema magamisnahad ja villased alusriided, tema lambanahast saapad ja karusnahaga ääristatud kindad, tema mõdu- ja toiduvarud, juuksesalgud, mida ta võttis naistelt, kellega ta magas, ka kullast käevõrud, mille Mance oli talle kinkinud – kõik need olid kadunud ja sinna jäänud. Ma põlesin ja surin ja pagesin siis, valust ja õudusest pooleldi hullunud. Seda meenutades tundis ta nüüdki häbi, kuid ta polnud ainuke. Ka teised olid pagenud – sajad ja tuhanded. Lahing oli kaotatud. Seal olid rüütlid, võitmatud oma terasrüüdes, ja tapsid kõik, kes võitlema jäid. Pagemine või surm.
Kuid surma eest pageda polnud niisama lihtne. Kui Varamyr metsas tolle surnud naise leidis, põlvitas ta maha, et laibal mantel seljast võtta, ega näinudki toda poissi, kuni too redust välja sööstis, talle pika luust noa külje sisse torkas ja mantli tema sõrmede haardest välja rebis. „Ta ema,” ütles Ohakas Varamyrile pärast, kui poiss oli minema jooksnud. „See oli ta ema mantel ja kui ta nägi, kuidas sa selle röövisid…”
„See naine oli surnud,” kostis Varamyr ja krimpsutas nägu, kui Ohaka luust nõel tema ihusse tungis. „Keegi lõi tal pea sodiks. Mõni vares.”
„Mitte vares. Sarvjalad. Ma nägin seda.” Naise nõel tõmbas haava Varamyri külje sees kinni. „Metsalised ja kes neid nüüd talitseb?” Mitte keegi. Kui Mance on surnud, on vaba rahvas hukule määratud. Thenlased, hiiglased ja Sarvjalad, teravaks viilitud hammastega koopainimesed ja kontidest kaarikutega läänerandlased… ka nemad olid hukule määratud. Ja ka varesed. Need mustades mantlites tõprad ei pruukinud seda veel mõista, kuid ka nemad hukkuvad koos teistega. Vaenlane oli tulekul.
Varamyri kõrvus kajas Haggoni kare hääl. „Sa sured kümmet surma, poiss, ja need kõik teevad valu… aga kui saabub sinu pärissurm, ootab sind uus elu. Räägitakse, et teine elu on lihtsam ja kaunim.”
Varamyr Kuusmeel pidi juba varsti teada saama, kas see on nii. Ta haistis oma pärissurma õhku täitvas kirbes suitsus, tajus seda kuumuses oma sõrmede all, kui ta käe riiete alla pistis ja oma haava katsus. Kuid tema sisemuses, sügaval kontides, oli ka külm. Seekord pidi ta surema külma kätte.
Viimane kord oli ta surnud tule läbi. Ma põlesin. Algul oli ta meeltesegaduses arvanud, et mõni vibumees Müüril oli ta põleva noolega läbi lasknud… kuid tuli oli olnud tema sees ja teda õginud. Ja see valu…
Varamyr oli enne seda surnud üheksa korda. Ta oli ükskord surnud odalöögist, ükskord siis, kui karu talle kihvad kõrri lõi, ja ükskord verejooksu kätte, kui ta surnud kutsikat ilmale tõi. Ta suri oma esimest surma juba kuueaastaselt, kui ta isa kirves talle pähe raksatas. Kuid isegi see polnud nii piinarikas kui tuli tema sisikonnas, mis praksus tema tiibadel ja õgis teda. Kui ta püüdis selle eest ära lennata, õhutas tema kabuhirm leeke ja lisas neile vaid kuumust. Hetk varem oli ta heljunud Müüri kohal, jälgides oma kotkasilmadega all liikuvaid mehi. Siis põletasid leegid ta südame tahmunud söeks ja saatsid tema kisendava hinge tagasi tema enda kehasse ja ta kaotas veidiks ajaks mõistuse. Ainuüksi seda meenutades käis tal värin üle ihu.
Just siis märkas ta, et tema lõke oli kustunud.
Sellest oli alles vaid hall ja must söestunud puurisu, tuhas hõõgumas üksikud söed. See suitseb veel, vaja vaid puid lisada. Valu pärast hambaid krigistades roomas Varamyr haohunniku juurde, mille Ohakas oli valmis toonud, enne kui jahile läks, ja viskas paar raagu tuhaasemele. „Sütti,” kraaksatas ta. „Põle.” Ta puhus sütele ja palvetas sõnatult metsade ja mägede ja nurmede nimetute jumalate poole.
Jumalad ei võtnud teda kuulda. Veidi aja pärast ei tõusnud enam suitsugi. Väikeses onnis hakkas juba külmemaks minema. Varamyril polnud tulekivi, taela ega kuiva hakatist. Ta mõistis, et ise ta tuld enam põlema ei saa. „Ohakas,” hõikas ta kähedal ja valust puretud häälel. „Ohakas!”
Naisel oli terav lõug ja lapik nina ja tema ühel põsel oli sünnimärk, mille küljes kasvasid neli musta karva. See oli inetu ja kalk nägu, kuid Varamyr oleks andnud paljugi, et seda onni uksel näha. Ma oleksin pidanud ta keha endale võtma, enne kui ta ära läks. Kui kaua ta juba ära oli? Kaks päeva? Või kolm? Varamyr polnud kindel. Hütis oli pime ja ta oli vaheldumisi tukkunud ja virgunud, teadmata õieti, kas väljas oli päev või öö. „Oota,” oli naine öelnud. „Ma tulen toiduga tagasi.” Ja Varamyr oligi oodanud nagu narr, nähes unes Haggonit ja Muhku ja kõiki pahategusid, mida ta oli oma pika elu jooksul teinud, kuid möödusid päevad ja ööd ja Ohakas ei tulnud tagasi. Ta ei tulegi tagasi. Varamyr mõistatas, kas ta oli ennast kuidagi reetnud. Kas naine oli lihtsalt teda vaadates tema mõtteid lugenud või oli ta palavikuunes midagi pomisenud?
Jõledus, kuulis ta Haggoni häält. Tundus, nagu oleks too olnud siinsamas onnis. „Ta on vaid üks inetu odanaine,” ütles Varamyr talle. „Mina olen suur mees. Ma olen Varamyr, soerd, teisekskäija, pole õige, et tema jääks ellu ja mina sureksin.” Keegi ei vastanud. Siin polnud kedagi. Ohakas oli läinud. Ta oli ta hüljanud, nii nagu kõik teised.
Ka tema lihane ema oli ta hüljanud. Ta nuttis Muhku taga, aga minu pärast ei nutnud ta kordagi. Tol hommikul, kui tema isa ta voodist välja tiris, et ta Haggoni juurde viia, ei olnud ema tema poole pilkugi heitnud. Ta oli röökinud ja rapsinud, kui teda metsa lohistati, kuni isa talle vastu kõrvu andis ja käskis tal vait jääda. „Sinu koht on omasuguste seas,” ütles isa vaid, kui ta poisi Haggoni jalgade ette heitis.
Ta ei eksinud, mõtles Varamyr lõdisedes. Haggon õpetas mulle paljutki. Ta õpetas mulle, kuidas jahti pidada ja kala püüda, kuidas loomakeret tükeldada ja kala luudest puhastada, kuidas metsas teed leida. Ja ta õpetas mulle soerdikunsti ja meelevahetamise saladusi, kuigi mu anne oli tema omast suurem.
Aastaid hiljem oli ta püüdnud oma vanemad üles otsida, et neile öelda, et nende Tombust oli saanud vägev Varamyr Kuusmeel, kuid mõlemad olid juba surnud ja ära põletatud. Läinud puudesse ja ojadesse, läinud kividesse ja mulda. Saanud põrmuks ja tuhaks. Nii ütles metsanõid tema emale tol päeval, kui Muhk suri. Tomp ei tahtnud saada mullakamakaks. Poiss oli unistanud päevast, mil laulikud ülistavad tema vägitegusid ja kaunid tüdrukud suudlevad teda. Kui ma olen täismees, saab minust Müüritagune Kuningas, oli Tomp endale lubanud. Seda ei juhtunud, kuigi tal ei jäänud sellest palju puudu. Varamyr Kuusmeele nimi oli rahva seas kardetud. Ta sõitis lahingusse kolmeteistkümne jala kõrguse lumekaru seljas, hoidis ikkes kolme hunti ja varjukassi ja istus Mance Rayderi paremal käel. Mance tõigi mu siia. Ma poleks pidanud teda kuulama. Oleksin pidanud oma karu kehasse minema ja ta lõhki rebima.
Enne Mance’i oli Varamyr Kuusmeel olnud