Relvakojast kostis kilpide ja mõõkade klirinat, kui kõige värskem poiste ja vilumatute värvatute kamp endale relvi valis. Jon kuulis Raudse Emmetti häält, kes käskis neil eluga teha. Cotter Pyke oli temast loobunud vastumeelselt, kuid sellel noorel maakuulajal oli meeste õpetamise anne. Talle meeldib võidelda ja ta õpetab seda ka oma poistele. Jon igatahes lootis seda.
Tema mantel rippus ukse kõrval ühes varnas, tema mõõgarihm teises. Ta pani need ülle ja suundus siis relvakotta. Ta nägi, et vaip, millel Viirastus magas, oli tühi. Ukse ees seisid kaks valvurit, mustad mantlid seljas ja rauast poolkiivrid peas, odad käes. „Kas mu isand soovib saatmist?” küsis Garse.
„Küllap oskan ma ka ise Kuningatorni minna.” Jon ei talunud seda, et valvurid tal igal pool sabas käisid. Ta tundis ennast nagu emapart pardipoegade rivi eesotsas.
Raudse Emmetti käealused olid õues juba asja kallal, nii et tömbistatud mõõgad vastu kilpe lajatasid ja vaheliti kõlisesid. Jon peatus ja jäi hetkeks vaatama, kuidas Hobu Hüpik-Robinit kaevu poole surus. Ta leidis, et Hobust võis saada hea võitleja. Poiss oli tugev ja veel tugevamaks saamas ning hea võitlejavaistuga. Hüpik-Robiniga oli teine lugu. Lisaks sellele, et tal oli kompjalg, pelgas ta ka pihtasaamist. Ehk saame temast talitaja teha. Võitlus lõppes järsult, Hüpik-Robin sirakil maas.
„Sa võitlesid hästi,” sõnas Jon Hobule, „aga sa lased oma kilbi liiga alla, kui vastast ründad. Sa püüa seda asja parandada, muidu võib see su surma saata.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.