„Ah nii?” Wadkins kergitas ühte kitsast kulmu.
„Me ei tea tema kohta eriti palju. Vanemad tulid USAst siia kuuekümnendate lõpus ja said elamisloa. Sel ajal polnud selles midagi rasket,” lisas Lebie selgituseks juurde.
„Igal juhul – nad reisisid Volkswageni bussiga mööda maad ringi ning nende menüü koosnes ilmselt taimetoidust, marihuaanast ja LSDst, nagu sel ajal tavaks oli. Nad said lapse, lahutasid ja kui Evans oli 18, sõitis tema isa USAsse tagasi. Ema tegeleb tervendamise, saientoloogia ja igasugu astraalmüstikaga. Ta peab ühes The Cold Coastist sisemaa pool asuvas rantšos kohta, mille nimi on Crystal Castle. Ta müüb seal turistidele ja otsivatele hingedele karmaga kive ja Taist imporditud sodi. Kui Evans oli 18, otsustas ta teha seda, mida järjest suurem osa Austraalia noortest teeb,” ütles ta taas Harry poole pöördudes: „Mitte midagi.”
Andrew kallutas end ettepoole ja pomises vaikselt: „Austraalia on täiuslik paik neile, kes tahavad lihtsalt ringi reisida, natuke surfata ja maksumaksjate kulul elu nautida. Suurepärane sotsiaalsüsteem ja suurepärane kliima. Me elame ühes meeldivas riigis.” Ta nõjatus uuesti tagasi.
„Praegu ei ole tal mingit aadressi,” jätkas Lebie, „aga me arvame, et ta elas kuni viimase ajani linnaservas ühes barakis koos Sydney white trash’iga. Need, kellega me seal rääkinud oleme, ütlevad, et nad ei ole teda mõnda aega näinud. Teda pole kunagi arreteeritud. Nii et kahjuks on ainus pilt, mis meil Evansist on, sellest ajast, kui ta 13-aastaselt passi sai.”
„Muljet avaldav,” ütles Harry siiralt. „Kuidas teil õnnestus nii lühikese ajaga ilma toimikuta mees pildi ja eesnime põhjal kaheksateistmiljonilise elanikkonna hulgast üles leida?”
Lebie osutas peaga Andrew’ poole.
„Andrew tundis pildil oleva linna ära. Me saatsime pildi koopia faksiga kohalikku politseiosakonda ja nemad käisid selle nime välja. Nad ütlevad, et tal on sealses miljöös oma roll mängida. Selgesse keelde ümber pannes tähendab see, et ta on üks marihuaanakuningatest.”
„See peab olema väga väike linn,” ütles Harry.
„Nimbin, pisut üle tuhande elaniku,” võttis Andrew jutuotsa üle. „Nad elatusid peamiselt piimatoodetest, kuni Austraalia üleriigiline tudengiühendus otsustas seal 1973. aastal korraldada midagi, mida nad kutsusid Aquariuse festivaliks.”
Laua ümber mügistati naerda.
„Festivali mõte oli esialgu idealism, alternatiivne elustiil, tagasi loodusesse ja muu taoline. Ajalehed aga keskendusid noortele, kes kasutasid narkootikume ja seksisid ohjeldamatult. Pidu kestis üle kümne päeva ja mõne jaoks kestab see siiani. Nimbini ümbruses on head kasvutingimused. Mille jaoks iganes. Ütleme nii, et ma kahtlen, kas piimatooted ikka on seal kandis enam kõige tähtsam elatusala. Peatänavalt, 50 meetri kauguselt kohalikust politseijaoskonnast, võib leida Austraalia kõige avalikuma marihuaanaturu. Ja ma kardan, et LSD oma samuti.”
„Igatahes,” ütles Lebie. „Teda on politsei sõnul viimasel ajal Nimbinis nähtud.”
„Õigupoolest on Uus-Lõuna-Walesi kuberneril seal praegu üks suurem kampaania käsil,” jätkas Wadkins. „Canberra linnavalitsus on talle ilmselt survet avaldanud, et ta kasvava narkokaubandusega midagi ette võtaks.”
„See on tõsi,” ütles Lebie. „Politsei kasutab väikelennukeid ja helikoptereid, et pildistada põlde, kus nad kanepit kasvatavad.”
„Okei,” ütles Wadkins. „Me peame selle tüübi üles leidma. Kensington, sulle on see kant nähtavasti tuttav, ja sul, Holy, ei ole ilmselt midagi selle vastu, et veidi rohkem Austraaliat näha. Ma lasen McCormackil Nimbinisse helistada, et nad teaksid, et te tulemas olete. Yong, sina jätka arvuti taga klõbistamist ja vaata, mis välja tuleb. „Let’s do some good!””
„Let’s have some lunch,” ütles Andrew.
Nad segunesid turistidega ning sõitsid mööda üherööpmelist raudteed Darling Harbourisse, läksid Harbourside’is maha ja leidsid ühe merevaatega välilaua. Mööda kõmpis paar pikki jalgu tikkkontsadel. Andrew oigas ja vilistas poliitiliselt äärmiselt ebakorrektselt. Mõned pead restoranis pöördusid ja vaatasid ärritunult nende poole. Harry raputas pead.
„Kuidas su sõbral Ottol läheb?”
„Noh, ta on täiesti murtud. Ta jäeti naise pärast maha. Kui nende armastatud alguses mõlemat sorti huvi üles näitavad, siis lõpetavad nad alati naise juures, ütleb ta. Aga küll ta sellegi korra üle elab.”
Oma üllatuseks tundis Harry paari vihmapiiska langemas ning tõepoolest: paks pilvekiht oli peaaegu märkamatult loode poolt kohale triivinud.
„Kuidas sa selle Nimbini ainult ühe fassaadipildi järgi ära tundsid?”
„Nimbini? Kas ma olen unustanud sulle rääkida, et ma olen vana hipi?” irvitas Andrew. „Väidetakse, et need, kes ütlevad, et mäletavad Aquariuse festivali, ei olnud seal. Noh, mina mäletan igal juhul peatänava maju. Et see nägi välja nagu mingi seadusetu linn keskpärases vesternis, psühhedeelselt lillaks ja kollaseks värvitud. Noh, tõtt-öelda arvasin ma, et lilla ja kollane olid vaid midagi, mida ma nägin teatud ainete mõju tõttu tajuaparaadile. Tähendab, arvasin niikaua, kuni nägin seda pilti Ingeri korteris.”
Kui nad lõunalt tagasi tulid, kutsus Wadkins operatsioonitoas uue nõupidamise kokku. Yong Sue oli teinud oma arvutis mõningaid huvitavaid avastusi.
„Ma olen läbi vaadanud kõik lahendamata mõrvad Uus-Lõuna-Walesis viimase kümne aasta jooksul ja leidsin neli, mis meenutavad seda. Laibad on leitud kõrvalistest kohtadest, kaks prügimäelt, üks metsaservast maantee äärest ja üks Darlingi jõest hulpimas. Nad kõik tapeti ja neid kuritarvitati seksuaalselt tõenäoliselt kusagil mujal ning visati siis laibad sinna. Ja mis kõige tähtsam: neid kõiki on kägistatud ning neil on sõrmede jäljed kaelal.”
Yong Sue naeratas säravalt.
Wadkins köhatas. „Ärme nüüd üleliia torma, kägistamine ei ole vägistamiste puhul siiski nii ebatavaline tapmisviis. Kuidas on geograafilise asukohaga, Sue? Darlingi jõgi asub ju paganama pärapõrgus, rohkem kui 100 miili Sydneyst.”
„No luck, Sir. Ma ei ole suutnud leida mingit geograafilist mustrit.”
Yong nägi lausa õnnetu välja.
„Hea küll, neli kägistatud laipa kogu osariigis kümne aasta jooksul on natuke liiga vähe, et …”
„Üks asi veel, Sir. Kõikidel naistel olid heledad juuksed. Ma ei mõtle blonde, vaid heledaid, valgeid juukseid.”
Lebie vilistas hääletult. Laua ümber jäi vaikseks.
Wadkins nägi ikka veel skeptiline välja. „Kas sa saad natuke arvutada, Yong? Vaadata statistilist tõenäosust ja muud taolist; uurida välja, kas tõenäosus jääb mõistlikkuse piiridesse, enne kui kisama pistame, et oleme midagi leidnud? Kindluse mõttes peaksid äkki kogu Austraaliat vaatama. Ja uuri ka lahendamata vägistamisi. Võib juhtuda, et leiame sealt midagi.”
„See võib natuke aega võtta. Aga ma proovin, Sir.” Yong naeratas taas.
„OK. Kensington ja Holy, miks te Nimbini poole teel ei ole?”
„Me sõidame homme hommikul, Sir,” ütles Andrew. „Lithgow’s on üks värske vägistamisjuhtum, mida ma enne uurida tahaksin. Mul on tunne, et need võivad seoses olla. Me olime just sinna teel.”
Wadkins kortsutas kulmu.
„Lithgow? Me üritame siin tiimitööd teha, Kensington. See tähendab, et me arutame ja koordineerime, mitte ei tuhise omapäi ringi. Nii palju kui mina tean, ei ole me kordagi rääkinud mingist vägistamisjuhtumist Lithgow’s.”
„Just a hunch, Sir.”
Wadkins ohkas.
„Hea küll, McCormack paistab arvavat, et sul on mingisugune seitsmes meel …”
„Meil