Nahkhiirmees. Ю Несбё. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Ю Несбё
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Триллеры
Год издания: 1997
isbn: 9789985339459
Скачать книгу
kaua ta oli surnud olnud, enne kui ta leiti?”

      Andrew tegi grimassi. „Politseiarst ütles, et 48 tundi. Aga ta …”

      Ta pani pöidla vastu suud. Harry noogutas. Politseiarst oli järelikult üks janune hing.

      „Ja sa hakkad kahtlema, kui arvud on liiga ümmargused?”

      „Ta leiti reede hommikul, nii et ütleme, et ta suri millalgi kolmapäeva öösel.”

      „On siin mingeid jälgi?”

      „Nagu sa näed, saavad autod parkida otse siin all, piirkond ei ole öösiti valgustatud ja on suhteliselt inimtühi. Me ei ole saanud ühtegi tunnistajaütlust ega usu ausalt öeldes ka, et neid tulemas oleks.”

      „Mis me nüüd siis teeme?”

      „Nüüd teeme me seda, mida boss käskis, ehk siis lähme restorani ja kasutame natuke ameti esinduseelarvet. Sa oled siiski Norra politsei kõrgeim esindaja rohkem kui 2000 kilomeetri raadiuses. Vähemalt.”

      Andrew ja Harry istusid valge linaga kaetud laua taga. Kalarestoran Doyle’s asus Watson’s Bay kaldal ning seda eraldas merest vaid väike liivarand.

      „Naeruväärselt ilus, kas pole?” ütles Andrew.

      „Nagu läikiv piltpostkaart.” Väike poiss ja tüdruk ehitasid otse nende ees rannal liivalossi, taustaks asuursinine meri ja lopsaka taimestikuga rohelised seljakud ning kauguses Sydney uhke siluett.

      Harry valis kammkarbid ja Tasmaania forelli, Andrew Austraalia lesta, millest Harry tõenäoliselt isegi kuulnud polnud. Andrew tellis pudeli Chardonnay Rosemounti, mis oli „toidu juurde täiesti vale, kuid valge, hea ja mahub just eelarve piiridesse”, ja nägi kergelt üllatunud välja, kui Harry ütles, et ta ei joo alkoholi.

      „Kveeker?” küsis ta.

      „Ei midagi sellist,” ütles Harry.

      Doyle’s oli vana kalarestoran, pereettevõte, ning tuntud kui üks Sydney paremaid, rääkis Andrew. Oli kõrghooaeg ja restoran puupüsti täis ning see seletas Harry meelest, miks teenindaja tähelepanu polnud just lihtne pälvida.

      „Siinne kelner on nagu planeet Pluuto,” ütles Andrew ägedalt. „Tiirleb perifeerias, ilmub välja ainult igal kahekümnendal aastal ning on ka siis paljale silmale nähtamatu.”

      Harry ise polnud suuteline mingit nördimust tundma ning nõjatus rahuloleva ohkega toolile.

      „Aga neil on suurepärane toit,” ütles ta. „Nii et see seletab siis ülikonda.”

      „Nii ja naa. Nagu sa näed, ei ole asjad siin nii ranged. Aga mu kogemused õpetavad, et on hea mõte mitte ilmuda sellistesse kohtadesse teksade ja T-särgiga. Oma välimuse tõttu pean ma üht-teist natuke kompenseerima.”

      „Mida sa sellega mõtled?”

      „Aborigeenidel ei ole sellel maal just kõrge staatus, nagu sa ehk oled aru saanud. Juba üsna alguses kirjutasid inglased kodustele, et põliselanikel on nõrkus alkoholi vastu ning kalduvus varavastastele kuritegudele,” jutustas ta. Harry kuulas huvitatult.

      „Nad arvasid, et see on geenides. „Ainus, milleks nad kõlbavad, on põrgumuusika tegemine, puhudes pikki tühje puutükke, mida nad kutsuvad didgeridoo’ks,” kirjutas üks neist. Noh, Austraalia on maa, mis kiitleb sellega, et on suutnud ühendada erinevad kultuurid toimivaks ühiskonnaks. Aga kelle jaoks toimivaks? Probleem või eelis – kõik sõltub vaatepunktist – on see, et põliselanikke ei ole enam näha.

      Aborigeenid puuduvad peaaegu täielikult Austraalia avalikust elust, välja arvatud poliitilised küsimused, mis tiirlevad aborigeenide erihuvide ja aborigeeni kultuuri ümber. Austraallased maksavad pattude kustutamiseks selle eest, et nende majades ripuks seinal aborigeeni kunst. Seevastu on aborigeenid aga hästi esindatud sotsiaalabijärjekordades, enesetapustatistikas ja vanglates. Kui sa oled aborigeen, on sul tõenäosus vanglasse sattuda 26 korda suurem kui ülejäänud austraallastel. Mõtle veidi selle peale, Harry Holy.”

      Andrew jõi ära ülejäänud veini, kuni Harry selle peale veidi mõtles. Ja selle peale, et ta oli tõenäoliselt just söönud kõige parema kalaroa oma 32-aastases elus.

      „Ja siiski pole Austraalia rassistlikum kui teised maad, me oleme ju paljukultuuriline rahvas ning siin elavad inimesed kogu maailmast. See tähendab vaid, et tasub endale ülikond selga panna, kui restorani lähed.”

      Harry noogutas uuesti. Selle peale polnud rohkem midagi kosta.

      „Inger Holter töötas baaris?”

      „Täpselt nii. The Alburys Oxford Streetil Paddingtonis. Ma mõtlesin, et võiksime õhtul sinna sõita.”

      „Miks mitte kohe?” Harry märkas, et hakkab kogu sellest aeglusest kannatamatuks muutuma.

      „Sest kõigepealt lähme majaperemeest tervitama.”

      Pluuto ilmus järsku tähistaevasse.

      Glebe Point Road tundus olevat hubane, mitte üleliia saginat täis tänav, kus väikesed, peamiselt rahvuskööke esindavad restoranid maailma eri otstest külg külje kõrval asusid.

      „See oli varem Sydney boheemlaskant,” rääkis Andrew. „Ma elasin 70ndatel tudengina siinsamas naabruses. Siit leiab ikka veel neid tüüpilisi taimetoidurestorane alternatiivse elustiiliga seltskonnale, kellel keskkonnaprobleemid hinge peal, raamatupoode lesbidele ja muud taolist. Aga vanad hipid ja happepead on kadunud. Pärast seda, kui Glebe muutus popiks kohaks, läksid üürihinnad üles, nii et mul ei oleks raha siin elada isegi mitte oma politseipalgaga.”

      Nad keerasid paremale Hereford Streetile ning sisse number 54 väravast. Väike must karvane loom tuli haukudes nende poole ja paljastas rea väikesi teravaid hambaid. Pisike koletis nägi lausa põrgulik välja ning oli rabavalt sarnane turismibrošüüri pildiga tasmaania kukkurkuradist. Agressiivne ja üldiselt selline, keda endale kõri kallale ei tahaks, oli seal kirjas. Liik olevat peaaegu välja surnud ning Harry lootis sisimas, et see nii ka oli. Samal ajal kui siinne eksemplar, suu pärani lahti, tema poole hüppas, tõstis Andrew jala, tabas looma lennu pealt, ja saatis karjuva eluka aia ääres olevasse põõsasse.

      Suure vatsaga mees, kes nägi välja, nagu ta oleks just üles tõusnud, seisis hapu näoga ukse peal, kui nad trepist üles läksid.

      „Mis penist sai?”

      „Imetleb roosipõõsaid,” andis Andrew naeratuse saatel teada. „Me oleme politseist, mõrvaosakonnast. Härra Robertson?”

      „Jajah. Mida te nüüd jälle tahate? Ma olen ju öelnud, et olen öelnud kõik, mis ma tean.”

      „Ja nüüd olete te öelnud, et olete öelnud, et olete öelnud …” Tekkis pikk paus, mille jooksul Andrew ei loobunub naeratamast ning Harry vahetas raskuse vasakult jalalt paremale.

      „Vabandage, härra Robertson, me ei ürita teid jalust nõrgaks võtta, aga see siin on Inger Holteri vend ja ta vaataks hea meelega Ingeri tuba, kui see teile liiga palju tüli ei tee.”

      Robertsoni suhtumine muutus hetkega.

      „Andke andeks, ma ei teadnud … tulge sisse!” Ta avas ukse ja läks nende ees trepist üles.

      „Njaa, ma tegelikult isegi ei teadud, et Ingeril on vend. Aga nüüd kui te ütlete, näen ma muidugi õe ja venna sarnasust.”

      Tema taga pööras Harry end pooleldi Andrew poole ja pööritas silmi.

      Polnud tehtud katsetki Ingeri tuba koristada. Igal pool oli riideid, ajakirju, täis tuhatoose ja tühje veinipudeleid.

      „Eh, politsei palus mul mitte midagi puudutada.”

      „Arusaadav.”

      „Ta ei tulnud lihtsalt ühel õhtul koju. Lihtsalt kadus.”

      „Tänan, härra Robertson, me oleme seletuskirja lugenud.”

      „Ma ütlesin, et ta ei peaks mööda Bride Roadi ja kalaturu juurest käima, kui ta õhtuti koju tuleb. Seal on pime ning palju