Hannah tõmbas Chloe oma magamistuppa ja lõi ukse kinni.
„Kas ta keeldus?”
„Muidugi keeldus.”
„Aga kas see oli selline keeldumine, et me veel vaatame, või oli umbes, noh, et mitte kunagi.”
„See oli rohkem nagu mitte kunagi.”
„Aga siis hakkas ta sind igasuguste küsimustega pommitama?”
„Jah.”
„Seega ta lubab. Siis kui niikuinii ei lubataks, ei küsikski ta midagi. Anna talle asja üle järelemõtlemiseks nädal aega. Ta peab su isaga rääkima.”
„Arvad sa, et temaga on mu šansid suuremad?”
„Ei. Aga tema võib sulle raha anda.”
„Barcelona jaoks?”
„Küll me midagi välja mõtleme. Meil on praegu suuremaid probleeme.”
„Suuremad kui minu ema keeldumine?”
„Jah,” Hannah näris sõrmeküüsi. Täiuslik Hannah oma täiuslike hammastega näris täiuslike pikkade sõrmede inetuid küüneääri. „Mis sa arvad, kui tõenäoline on see, et Blake ja Mason koos meiega tulevad?”
„Sada protsenti.” Chloe tõmbas sõbral käe suust välja. „Lõpeta! Kas sa siis ei tea, milline Blake on?”
Hannah ei vastanud. Ta oli liiga ametis sõrmeotste veristamisega.
Chloe potsatas Hannah’ kahvatulillale voodile. Hannah keeras muusika, mis juba niigi oli üsna vali, veelgi valjemaks. Ta tegi seda selleks, et ema teda ei kuuleks, aga tulemus oli see, et ka Chloe ei kuulnud Hannah’ vaevu kuuldava soprani madala pomina ja Metallica „Nothing Else Matters”9 kõrgete helide tõttu mitte midagi. Temast oli peaaegu võimatu aru saada.
Ta heitis voodile Chloe kõrvale. „Chloe-mimmu. Ma olen hädas.”
„Mida?”
„Ma pean temast lahku minema ja ma ei tea, kuidas seda teha.”
„Blake’ist?” Chloe tõusis istuli. Ta oli surmani ehmunud.
„Ei, Martynist.”
„Kellest?”
„Lõpeta. Ole ometi tõsine!”
Chloe vaikiski. Kuidas öelda Hannah’le, et tal ongi tõsi taga. Kes pagan see Martyn veel on? Ta lootis, et tema häbiväärne võhiklikkus tal näost välja ei paista. Ta manas teadja ilme ette, krimpsutas kulmu ja noogutas. „Miks sa siis, noh, pead ta maha jätma?”
„Ta tahtis mulle Barcelona jaoks raha anda. Sest ta teab, et mul endal pole piisavalt, aga kui Blake tuleb, siis ei anna ta mulle mingit raha.”
Chloe navigeeris kätega teed kobades pimedast peast labürindis. „Ära siis ütle talle, et Blake tuleb.” Kes pagan oli Martyn?
„Ainult et … ta pidi meiega Barcelonas paariks päevaks kokku saama.”
Chloe kaalus tema sõnu. „Martyn saab meiega Barcelonas paariks päevaks kokku?” Justkui annaks kordamine Hannah’ sõnadele mingi tähenduse.
„Ma ei tahtnud, et ta tuleks, Chloe, usu mind, aga mul ei ole reisiks nii palju raha ja ma mõtlesin, et mis see paar päeva ikka teeb, kui me oleme seal kaks nädalat, mis?”
„Martyn pidi meiega Barcelonas kohtuma.”
„Ära saa vihaseks. Ma kavatsesin sulle rääkida, et ta tuleb, ma lihtsalt ootasin õiget hetke. Palun, ära saa vihaseks.” Hannah müksas peaga Chloe’t ja lõi siis asjalikult käed kokku. „Ei, asi on selge. Ma lõpetan temaga ära. Nii on kõige parem,” ütles ta. „Ta on juba niikuinii kogu loo liiga tõsiseks ajanud. Me peame minema lahku, mitte puhkusele.”
„Martyn pidi meiega Barcelonas kohtuma,” kordas Chloe nagu kaja.
„Ta ei taha, et ma ilma temata läheksin. Ta kardab, et ma kohtan Euroopas kedagi teist, kellesse armun. Ta on äärmiselt armukade.”
„Martyn on armukade?”
„Jah, väga armukade.”
„Hm, kas Martyn teab, et sul on poiss-sõber? Ehk on ta ka tema peale armukade?” Vaene Blake.
„Tema pärast ta ei muretse.”
„Noh, kui sina ei muretse, siis miks tema peaks. Nii et see Martyn siis kardab, et sa armud Euroopas kellessegi teisesse peale oma poiss-sõbra?” Chloe laiutas käsi. „Milliseks tüdrukuks ta sind siis peab?”
„Kas sa palun, palun saad olla tõsine? Ma tean, et ma pean temaga lõpu tegema. Aga kust ma siis võtan selle raha, millega reisile minna?” Ta väänas käsi, pigistades oma valulikke näritud küüntega sõrmi. Tavaliselt nii häirimatu Hannah oli häiritud.
Chloe ei julgenud temalt midagi enamat küsida. Nii palju oli küsimusi, mida ta ei suutnud tähtsuse järjekorda panna. Ta mõtles Barcelonale. Aga ta mõtles ka Blake’ile. „Hannah, kui sul on keegi teine, miks sa siis Blake’i enda sabas vead? Miks sa temaga lõppu ei tee ja mida sa üldse tahad?”
„Ära räägi rumalusi, Chloe,” ütles Hannah. „Kas sa siis ei kuulnud, mida ma just praegu ütlesin, et ma lõpetan Martyniga käimise ära.”
Chloe kuulis väga hästi. „Kas sa üldse tahad Barcelonasse minna?”
„Rohkem kui midagi muud.”
„Blake’iga?”
„Ma eelistaksin minna vaid sinuga.” Hannah haaras Chloe embusesse. „Nagu me plaanisime. Mis sa arvad, kas me saame Blake’i sellest plaanist loobuma?”
Chloe kehitas õlgu. „Võib-olla suudad sa selle plaani maha laita, kui ütled talle, et kui ta tuleb, ei anna su uus salaarmastus sulle Euroopa jaoks raha.”
Turtsatades keeras Hannah Chloe’le selja.
„Ma arvasin, et sul on raha,” ütles Chloe vaikselt. „Ma arvasin, et me mõlemad kogume selleks.”
„Me kogusimegi. Me kogume. Aga Chloe, mina ei ole selline nagu sina. Ma ei saa jalutada ringi ühes ja samas XXL T-särgis. Mul on vaja kevadriideid, mul on vaja suveriideid.”
„Mida sa siis tahad – uut seelikut või Barcelonat?”
„Mõlemat!”
„Sul ei ole raha mõlema jaoks. Vali.”
„Mõlemat!”
Hannah tõmbus kerra.
Chloe ohkas, mudides lohutavalt Hannah’ selga abaluude vahelt. „Kes see Martyn üldse on?”
„Ära tee nalja.”
„Ma mõtlen,” Chloe köhis kurgu puhtaks, „kuidas siis tal on raha jalaga segada?”
„Ta on professor. Tal on palju raha.”
Martyn, Martyn, Martyn. Chloe püüdis meenutada Academy õpetajate eesnimesid. Hannah ütles igal juhul „professor”, mitte „õpetaja”. Üles hüpanud, hakkas Hannah sammuma ja rääkima, ta rääkis Chloe’le asju, mida see ei kuulnud. Chloe’le turgatas pähe, et võib-olla sel põhjusel ta ei teadnudki Martynist. Hannah rääkis talle, aga Metallica mängis sellest üle ja elu keerdkäigud jäid Chloe’le tabamatuks.
Hannah haaras Chloe käe. „Mida ma nüüd teen? See hukutab ta.”
„Kas sa tahad temaga kõik ära lõpetada?”
„Ma pean. Ta on minust liiga sisse võetud.”
„Aga Blake?”
„Unusta juba see Blake! Mul on tõeline probleem ja sina topid teda mulle iga viie minuti tagant nina alla, sellest mul küll mingit abi ei ole.”
Chloe püüdis leida midagi muud, mida öelda, midagi, mis kõlaks vähem tänitavalt.