Hannah pilgutas silmi. „Jah ja ei. Kas sul on juba pass?”
Chloe ei vastanud.
„Chloe! Ma ütlesin sulle – passi saamiseks läheb kaks kuud. No kuule, kas sa tahad reisi lörri ajada või?”
„Muidugi mitte. Aga sul on lihtne rääkida – sa oled kaheksateist. Ma pean paluma vanematelt passi jaoks allkirja.”
„Ja siis?”
„Noh, esiteks pean ma neile ütlema, et ma lähen, kas pole?”
„Ma ei suuda uskuda, et sa pole neile veel rääkinudki!”
„Nojah.” Chloe ei suutnud väga paljusid asju uskuda.
Blake oli nendes ees, hingeldas, lõõtsutas kogu kehaga, silmad põlemas. „Mis me siis passi saamiseks tegema peame?”
„Postkontorisse minema,” ütles Hannah. „Aga võtke Chloe ka kaasa, sest temagi ei tea, kuidas passi saada.”
„Ma tean, kuidas. Ma lihtsalt …”
Hannah plõksutas oma ripsmeid. „Kas teie, poisid, tulete tõesti meiega kaasa. Kuid ärge meie lootusi liiga üles kruvige, et siis loobuda. See oleks alatu.”
„Ma ei valmista sulle kunagi pettumust, mu kullake, ega ju?” Haarates nõtkest Hannah’st, teeskles Blake temaga tantsimist, ja astus talle jala peale. Hannah aietas.
„Blake, sa ju ikka tead, kus Barcelona asub, tead ju?” küsis Hannah, käed ümber poisi kaela. „Hispaanias. Ja sa tead, kus Hispaania asub, eks? Euroopas. Seega teisel kontinendil. Nagu ka asjaolu, et sa vajad passi, mis maksab sada dollarit, aga ka lennupileteid ja rongipileteid ja noh, ma ei tea – majutust ja söögiraha samamoodi.”
Masoni ilme muutus kahtlevaks, aga Blake kehitas rõõmsameelse muretusega õlgu. „Sa ju tead, mida öeldakse, musirull?” Ta pigistas Hannah’t. „Selleks, et raha saada, tuleb raha kulutada. See on nagu kümne tonniga, mille ma oma loo eest saan. Me ei saa oma äri alustada enne, kui oleme selle konkursi võitnud. Ja me ei saa seda teha enne, kui pole teinud seda teist asja.”
„See teine asi,” ütles Chloe, „tähendab mäetippu, meie eluaegse unistuse täitumist?”
„Täpselt. Mason, anname tuld! Me peame endale passid saama. Meil ei ole aega vahtida.” Nende saapad lõid tolmupilve üles, nagu tõusnuks mesilasparv. „Kus see postkontor üldse on?”
Hannah müksas Chloe’t. „Ka sina ei ole seal kunagi käinud, preilna.”
Chloe müksas Hannah’t vastu. „Olen küll, lõpeta!”
Blake tiris venda minekule. „Lähme nüüd siva, vennas. Kas me võtame su pärast auto peale, Chloe?” Haulid elasid Chloe majast kolm maja edasi, järve ääres muhklike mändide ja kaskede keskel.
„Jah, Chloe,” ütles Hannah, tonksates sõrmega Chloe’t selga. „Kas nad peaksid sulle küüti pakkuma, kui lähete passe tegema?”
„Pole vaja,” ütles Chloe Hannah’ sõrme ära lükates. „Ma lasen end emal viia.”
Tüdrukud vaatasid oma noormeestele järele ja jätkasid teed. Hannah raputas pead – meeleheites? Imestunult? Chloe ei saanud aru. „Ma arvan, et lähen Hispaaniasse oma poisi ja sinu poisiga, aga mitte sinuga.”
„Ha-ha-haa.”
„Sa mõtled, et ma teen nalja? Sa ei saa alustada täiskasvanuelu, kui sa selline põnnav argpüks oled, Chloe. Mida sa kardad? Ole minu moodi. Mina ei karda midagi.” Ta ütles seda, nagu ta ei mõtleks seda päriselt.
Aga ainus, mida Chloe kuulis, oli: ole minu moodi. Kas pole see rusikahoop vastu hambaid, mõtles ta jäigastudes. Nad olid peaaegu jõudnud lagedale platsile Chloe rohelise bangalo ette. Hannah aeglustas sammu, nagu oleks tahtnud veel juttu ajada, aga Chloe kiirustas, nagu oleks see viimane asi, mida tema tahab teha. „Ma pean olema diplomaatiline,” ütles ta. „Mul on reisile minekuks vaja vanemate nõusolekut. Ma ei saa neid panna lihtsalt fakti ette, et ma lähen nüüd Euroopasse.”
„Kui sa ei hakka käituma nagu täiskasvanu, siis miks nemad peaksid sind sellisena võtma?”
Kui väga ei tahtnud Chloe kõigest sellest rääkida. Asi polnud selles, et Hannah’l poleks õigus olnud. Asi oli selles, et Hannah ütles alati ilmselgeid asju viisil, mis pani Chloe mitte üksnes mõtlema, et tema sõbratar eksib, vaid ka tahtma, et tema sõbratar eksiks.
„Ma räägin nendega täna õhtul,” ütles ta, lähenedes männiokastega kaetud lagendikule.
„Ma ei räägiks neile veel Masonist ja Blake’ist.”
„Arvad?”
Kuna proua Haul ja Lang käisid reedeti koos poes, oli Chloe’l tunne, et reisiplaanist vaikida pole enam võimalik.
„Hea küll,” ütles Hannah, „aga alusta ääri-veeri. Ära ema marru aja! Sul on alati komme teda hulluks ajada. Kõigepealt aja meie reisi asi korda, siis oota. Poisid võivad nii või teisiti petlikuks lootuseks osutuda. Kust nad selle raha saavad? Neil läheb tuhin mööda, küll näed.”
Chloe ei öelnud midagi. Ilmselgelt ei olnud Hannah’l aimugi, kes tema poiss on. Blake’i ei olnud võimalik panna millestki loobuma. Sellest saaks lühijutt missugune! Ja nagu Chloe mõtte tõestuseks ilmus Janice Hauli Subaru suure hooga puude tagant nähtavale. Blake kruvis külgakna alla, aeglustas, tuututas.
„Me läheme passe saame!” hüüdis ta. „Näeme seal!”
Chloe pöördus Hannah’ poole. „Ja mida sina ütlesid?”
„Noh, hea küll, olgu. Aga ära veel oma emale poisse maini.”
„Millest sa tahtsid minuga rääkida?” küsis Chloe. Üksnes õhukene uksetahvel eraldas Chloe ema kõrvu Hannah’ muredest ning Hannah rehmas käega. „Küll sa veel kuuled,” ütles ta süngelt ja paljutähenduslikult.
2
Magus Kartul
„Ma olen köögis,” hõikas ema niipea, kui Chloe vaheukse avas. See oli optimistlikult irooniline lause, sest nad elasid soojustatud majakeses, kus oli ainult üks suur ruum, kui mitte arvesse võtta, mida Chloe ka ei teinud, vannituba ning kaht väikest magamistuba ja avatud ärklikorrusesoppi, kus magas Chloe.
Ma olen köögis, ütles Lang, sest sel kuul ta kokkas. Eelmisel talvel kogus ema ajaleheväljalõikeid märkmiku vahele. Nii et iga päev, kui Chloe nüüd koju jõudis, kuulis ta: Ma olen söögitoas.
Eelmisel sügisel, otsustas ema hakata õmblejaks ja ütles Chloe’le, et nüüdsest õmbleb ta kõik tütre riided käsitöötoas.
Kui Lang uute jõulukingituste jaoks sugupuud uuris, tegi ta seda arvutiruumis.
Suviti ei teinud Lang midagi sellist, sest ta oli väljas, kalal, hoolitses köögiviljaaia eest, mille saak oli nii rikkalik, et tomateid jätkus kõigile kaheksale majapidamisele, mis selles järveotsas asusid. Vaka suvikõrvitsaid ja kurke viis Chloe isa alati töö juurde.
Chloe ema Lang Devine, neiupõlvenimega Lang Thia, kes pärines Hiina suguvõsast Põhja-Dakota Red Riverist, avastas enda jaoks pidevalt midagi uut. Noorena oli ta tahtnud saada tantsijannaks, aga siis kohtas ta Jimmyt ja tahtis saada tema abikaasaks. Pärast paljusid aastaid abikaasana, tahtis ta saada emaks. Ja pärast paljusid aastaid ühe lapse emana tahtis ta saada kahe lapse emaks.
„Jimmy lemmiktegevus,” ütles isa, kui Lang hakkas stepptantsuga tegelema. Isa ehitas talle puitplatvormi, ta ise ostis paari musti Capezio kingi number 5, mõned CD-d ja hakkas stepptantsu õppima. See oli lärmakas tegevus.
Ja mitte nii maitsev kui küpsetamine, mis oli tema praegune hobietapp, ning Chloe lemmiktegevus pärast aiandust. Jimmy Devine’ile meeldis see samuti, kuigi ta nurises, et võtab Langi kokkamishobi tõttu nädalas kilo juurde.