Jalutasin maailma ajaloo klassiruumi suunas, naeratades ja lehvitades tuttavatele, kellest möödusin. Pidin mõne kuu pärast kooli lõpetama ja uskusin, et hakkan sellest kohast puudust tundma. Ma ei igatsenud eriti kooli lõppu. Mul polnud kolledži jaoks raha, isegi mitte OASISes, ja mu hinded polnud küllalt head, et stipendium välja teenida. Minu ainus plaan oli hakata pärast lõpetamist täiskohaga mütiks. Ega erilist valikut polnud. Võistluse võitmine oli minu šanss treilerivirnadest pääseda. Teine võimalus oli kirjutada alla viieaastasele internilepingule mõne korporatsiooni juures ning see mõte meeldis mulle umbes sama palju kui plaan rullida end ihualasti klaasikildudel edasi-tagasi.
Kui mööda koridori edasi läksin, ilmusid teisedki õpilased oma kappide ette nagu läbipaistvad viirastused, mis kiiresti tahenesid. Kogu koridoris kajas teismeliste loba. Varsti kuulsin endale suunatud solvangut. „Näe, kas see pole mitte Wade Kolm!“ hõikas üks hääl. Pöörasin ümber ja nägin Todd13 nõmedat avatari. Teadsin teda algebratunnist. Ta seisis koos kamba sõpradega. „Vinged vatid, säga!“ kuulutas ta. „Kust sa need kaltsud kokku korjasid?“
Minu avatar kandis musta T-särki ja siniseid teksasid, rõivastust, mis oli konto loomisel tasuta võtta. Todd13 ja tema kromanjoonlastest sõbrad kandsid kalleid disainerirõivaid, mis olid tõenäoliselt ostetud mõnest pärismaailma kaubamajast.
„Need ostis mulle sinu ema,“ vastasin sammu aeglustamata. „Ütle talle minu poolt aitäh, kui järgmine kord koju lähed, et tissi imeda ja taskuraha saada.“ Lapsik, ma tean. Aga virtuaalne või mitte, see oli keskkool – solvangud mõjusid seda paremini, mida lapsikumad nad olid.
Minu torge ajas naerma mõned tema sõbrad ja teised lähedal seisvad õpilased. Todd13 põrnitses mind ja läks lausa näost punaseks – märk sellest, et ta ei olnud võtnud maha oma emotsioonide jooksvat edastamist, mis lubas avataril näidata näoilmeid ja kehakeelt üksühele. Ta hakkas vastama, aga jõudsin ta enne vaigistada ega kuulnud, mida ta ütles. Lihtsalt naeratasin ja läksin edasi.
Võimalus kaasõpilasi vaigistada oli virtuaalkooli juures üks mu lemmikasju ja ma kasutasin seda peaaegu iga päev. Kõige parem oli veel see, et nad nägid, kui sa olid neil hääle maha keeranud, kuid ei saanud mitte midagi parata. Koolis ei kakeldud kunagi, simulatsioon lihtsalt ei lubanud seda. Kogu Luduse planeet oli PvP-vaba tsoon4, mis tähendas, et mängijatevaheline võitlus polnud lubatud. Selles koolis olid ainsaks relvaks sõnad, nii et õppisin neid hästi kasutama.
Kuni kuuenda klassini käisin koolis pärismaailmas. See ei olnud eriti meeldiv kogemus. Olin väga pelglik ja kohmakas laps, mu enesehinnang oli madal ja sotsiaalsed oskused puudusid sootuks, kuna veetsin suurema osa oma lapsepõlvest OASISes. Veebis ei olnud mul inimestega rääkimise ja sõprade leidmisega mingeid raskusi, kuid pärismaailmas tegi teiste inimestega – eriti minuvanuste lastega – suhtlemine minust närvipuntra. Ma ei teadnud kunagi, kuidas käituda või mida öelda, ning kui võtsingi julguse kokku ja suu lahti tegin, ütlesin alati midagi valesti.
Osa probleemist peitus minu väljanägemises. Olin olnud ülekaaluline nii kaua, kui ennast mäletasin. Selles oli oma osa vaeste inimeste menüül, mis koosnes riigi doteeritud, madala hinnaga suhkru- ja tärkliserikkast toidust, ent lisaks sellele olin ma OASISe-sõltlane, nii et minu ainus trenn oli enne ja pärast kooli kiusajate eest ärajooksmine. Asja tegi veelgi hullemaks see, et kogu mu napp garderoob koosnes halvasti istuvatest rõivastest, mis pärinesid kaltsukatest ja korjanduskastidest – minu sotsiaalne staatus tegi minust elava märklaua.
Sellele vaatamata pingutasin, et kohaneda. Aasta-aastalt kammisin sööklat nagu Terminaator, otsides seltskonda, mis mu omaks võtaks. Isegi veidrike jaoks olin ma liiga veider. Ja tüdrukud? Tüdrukutega rääkimine ei tulnud kõne allagi. Minu silmis olid nad mingi eksootiline tulnukaliik, kaunis ja kohutav ühtaegu. Kui mõne lähedale sattusin, hakkasin iga kord higistama ning kaotasin võime täislauseid moodustada.
Mulle oli kool puhas olelusvõitlus, iga päev pistsin rinda naeruvääristamise, kiusamise ja eraldatusega. Kuuenda klassi alguseks olin hakanud mõtlema, kas üldse suudan säilitada terve mõistuse kooli lõpetamiseni – veel kuus pikka aastat kannatusi.
Aga siis ühel ilusal päeval teatas direktor, et iga õpilane, kelle keskmine hinne ületab teatud taseme, võib taotleda üleviimist uude OASISe-põhisesse riigikoolide süsteemi. Pärismaailma riigikoolid, mida valitsus üleval pidas, olid juba aastakümneid olnud ainult üks alarahastatud ja ülerahvastatud õnnetus. Nüüdseks olid muutunud tingimused paljudes koolides nii hulluks, et igal vähemalt poolearuliselgi lapsel soovitati jääda koju ning õppida interneti kaudu. Oleksin kooli kantseleisse avaldust viima sööstes äärepealt kaela murdnud. Minu avaldus rahuldati ja juba järgmisest semestrist viidi mind üle OASISe riigikooli number 1873.
Enne minu üleviimist ei olnud mu OASISe avatar veel kordagi lahkunud planeedilt Incipio esimese sektori keskel, kus uued avatarid sündisid. Incipiol ei olnud teha kuigi palju peale teiste algajatega jutustamise ning šoppamise planeeti katvates hiiglaslikes virtuaalkaubamajades. Mõnda huvitavamasse paika minemiseks pidi telepordi eest maksma ja see nõudis raha, mida mul ei olnud. Nii oli minu avatar Incipiol lõksus kuni päevani, mil mu uus kool meilis mulle teleporditalongi, mis kattis avatari reisikulud planeedile Ludus, kus asusid kõik OASISe riigikoolid.
Ludusel oli sadu koolilinnakuid, mis olid ühtlaselt üle kogu planeedi pinna jagatud. Kõik koolid olid ühesugused, sest kui läks vaja uut kooli, lõigati ja kleebiti paika sama koodijupp. Ja kuna ehitised olid vaid tarkvara, ei piiranud nende ehitamist raha ega isegi füüsikaseadused. Nii et iga kool oli vägev hariduspalee poleeritud marmorist koridoride, katedraali mõõtu klassiruumide ja virtuaalsete raamatukogudega, milles olid kõik raamatud, mis eales kirjutatud (ja koolinõukogus heaks kiidetud).
Esimesel päeval koolis nr 1873 mõtlesin, et olen surnud ja paradiisi sattunud. Selle asemel et võidelda igahommikusel kooliteel kiusajate ja narkaritega, läksin joonelt oma peidupaika ning istusin seal kogu päeva. Ja mis kõige parem: OASISes ei teadnud keegi, et ma olen paks, et mul on vinnid, või et ma kannan kogu aeg samu näruseid rõivaid. Kiusajad ei saanud mind tatikuulidega pommitada, mu aluspükse perse vahele tõmmata ega mulle pärast kooli rattahoidja juures peksa anda. Keegi ei saanud mind sõrmeotsagagi puudutada. Siin olin ma kaitstud.
Kui maailma ajaloo klassi jõudsin, istus mitu õpilast juba oma laudade taga. Nende avatarid olid liikumatud, silmad kinni. See andis märku, et nad on „hõivatud“: räägivad telefoniga, surfavad veebis või tšätivad. Katse kõnetada hõivatud avatari oli OASISes märk halbadest kommetest. Tavaliselt nad lihtsalt eirasid sind ja said automaatvastuse, mis käskis uttu tõmmata.
Istusin oma kohale ja klõpsasin hõivatuse ikoonil ekraani servas. Nüüd sulgusid ka minu avatari silmad, kuid ma nägin endiselt, mis mu ümber toimus. Klõpsasin teist ikooni, mis avas suure kahemõõtmelise brauseriakna, mis hõljus otse mu ees õhus. Selliseid aknaid nägi ainult minu avatar, keegi ei saanud seda üle mu õla lugeda (kui ma seda just ise ei lubanud).
Mu koduleheks oli määratud Haudejaam, üks müttide kõige populaarsematest foorumitest. Haudejaam nägi välja nagu vanad interneti teadetetahvlid5, kuni 300boodise modemiga helistamise hääleni välja. Väga lahe. Veetsin mõne minuti viimaseid lõimesid sirvides, lugesin müttide uudiseid ja kõlakaid. Ise kirjutasin foorumitesse harva, ehkki viskasin neile iga päev pilgu peale. Sel hommikul ei näinud ma midagi eriti huvitavat. Tavaline mütiklannide vaheline lahmimine. Lõputud vaidlused „Anoraki almanahhi“ segaste kohtade „õige“ tõlgendamise teemal. Kõrgema taseme avataride ülbamine värskelt hangitud maagiliste esemete ja artefaktide teemal. See jama oli kestnud juba aastaid. Kuna igasugune reaalne edu puudus, mandus müttide subkultuur uhkustamiseks, mögaajamiseks ja mõttetuks jagelemiseks. Õigupoolest oli see üsna hale.
Minu lemmiklõimed olid need, kus peksti Kuusikuid.