Tulistamised polnud siinkandis just haruldased, kuid see häiris mind siiski. Teadsin, et tõenäoliselt ei suudaks ma uuesti magama jääda, nii et otsustasin veeta viimased koidueelsed tunnid arvutimängude seltsis. „Galaga“, „Defender“, „Asteroids“. Need mängud olid muinasaegsed digidinosaurused, mis kuulusid muuseumi juba enne minu sündi. Aga kuna ma olin mütt, ei pidanud ma neid kehva graafikaga vanaks pahnaks, minu silmis olid need väärtuslikud muistised, templi tugisambad. Ma mängisin vanu mänge pühendumuse ja austusega.
Tõmbasin end kerra vanas magamiskotis treileri pisikeses pesuruumis, praos seina ja pesukuivati vahel. Tädi toas teisel pool koridori polnud ma teretulnud ja sellest polnud minu jaoks lugu. Eelistasin niikuinii pesuruumi. Seal oli soe, ma sain mingil määral omaette olla ning wifi oli enam-vähem okei. Pealegi lõhnas ruum pesuvedeliku ja riidepehmendaja järele, samas kui ülejäänud treileris valitses kassikuse ja armetu vaesuse lehk.
Enamasti magasin omaenda peidupaigas. Ent viimastel öödel oli temperatuur langenud alla nulli ja kuigi ma vihkasin elu tädi juures, oli see parem kui surnuks külmuda.
Tädi treileris elas viisteist inimest. Ta ise magas kõige pisemas kolmest magamistoast, Deppertid elasid tema kõrvaltoas ja Millerid kõige suuremas magamistoas koridori lõpus. Neid oli kuus ja nad maksid kõige suurema osa treileri üürist. Meie treiler ei olnud nii ülerahvastatud kui enamik teisi. See oli teistest kaks korda laiem, nii et ruumi jätkus kõigile.
Võtsin läpaka välja ja panin käima. See oli suur kohmakas elukas, ligi kümme aastat vana. Leidsin selle prügikastist mahajäetud poe taga kiirtee ääres. Suutsin arvuti taas ellu äratada, pannes talle uued mälukiibid ja uuendades opsüsteemi. Tänapäeva standardite järgi oli see aeglasem kui laiskloom, aga mulle sellest piisas. Läpakas oli minu kaasaskantav raamatukogu, mängusaal ja kodukino. Selle kõvaketta täitsid vanad raamatud, filmid, teleseriaalid, muusikafailid ning enam-vähem kõik arvutimängud, mis kahekümnendal sajandil loodud.
Lükkasin emulaatori käima ja valisin mängu „Robotron: 2084“, mis oli üks mu lemmikutest. Mulle meeldis selle palavikuline tempo ja toores lihtsus. „Robotronis“ olid olulised ainult kõhutunne ja refleksid. Vanad arvutimängud aitasid mul alati pea mõtetest puhtaks lüüa ning ennast mugavalt tunda. Kui olin masenduses või ärritunud, pidin vaid vajutama nuppu kirjaga ESIMENE MÄNGIJA ja kõik mu mured kadusid, samas kui meeled keskendusid halastamatule pikseldatud rünnakule ekraanil minu ees. Mängu kahemõõtmelises maailmas oli elu lihtne: ainult sina üksi masina vastu. Liigu vasaku käega, tulista paremaga ja püüa võimalikult kauaks ellu jääda.
Veetsin mõne tunni, kõmmutades Ajusid, Sferoide, Kvarke ja Hulke lõputus lahingus Päästa viimased inimesed!. Kuid lõpuks tõmbusid mu sõrmed krampi ja hakkasin rütmi kaotama. Sellel tasemel tähendas see kiiret läbikukkumist. Mõne minutiga kaotasin kõik elud ja ekraanile ilmusid kaks kõige vihatumat sõna: MÄNG LÄBI.
Panin emulaatori kinni ja sirvisin videofaile. Olin viimase viie aasta jooksul salvestanud iga filmi, seriaali ja multika, mida „Anoraki almanahhis“ mainiti. Muidugi polnud ma neid kõiki veel vaadanud – see oleks võtnud mitu aastakümmet.
Valisin ühe osa seriaalist „Peresidemed“2. See oli komöödia Ohio osariigis elavast keskklassi perekonnast. Olin sarja alla laadinud, sest see oli üks Halliday lemmikuid ning ma arvasin, et mõnes selle osas võib peituda vihje Jahile.
Sattusin kohe sarjast sõltuvusse ja olin nüüdseks kõik 180 osa mitu korda ära vaadanud.
Pimedas istudes ja läpakast sarja vaadates kujutlesin iga kord, et mina elan tolles soojas, eredalt valgustatud majas ning nood rõõmsad, mõistvad inimesed on minu perekond. Tolles maailmas polnud midagi nii valesti, et seda poleks ühe pooletunnise episoodi jooksul korda saanud (või kui asi oli väga tõsine, kulus probleemi lahendamiseks kaks osa).
Mu enda kodune elu polnud kunagi meenutanud midagi „Peresidemete“ sarnast, mitte ligilähedaseltki, ja ilmselt sellepärast sari mulle nii väga meeldiski. Mina olin kahe teismelise ainus laps. Nad mõlemad olid põgenikud ja kohtusid parklas, kus ma üles kasvasin. Oma isa ma ei mäleta. Ta lasti maha, kui elektrikatkestuse ajal toidupoodi rüüstas. Olin siis paarikuune. Tean temast ainult, et ta armastas koomikseid. Leidsin tema asjade kastist mitu mälupulka, kus olid kõik „Ämblikmehe“, „X-meeste“ ja „Rohelise laterna“ osad. Ema ütles ükskord, et isa oli andnud mulle kõlava nime Wade Watts, sest tema meelest oli see nagu superkangelase varjunimi – nagu Peter Parker või Clark Kent. Sellele mõeldes tundus, et ta võis olla päris lahe, hoolimata sellest, kuidas ta suri.
Mu ema Loretta kasvatas mind üksi. Elasime väikeses furgoonis sama parkla teises otsas. Tal oli OASISes kaks ametit: telefonimüüja ja eskorttüdruk veebilõbumajas. Tavaliselt käskis ta mul kõrvatroppe kasutada, et ma ei kuuleks kõrvaltoas, kuidas ta teistes ajavööndites elavatele klientidele nilbusi räägib. Aga kõrvatropid ei aidanud eriti, nii et ma vaatasin selle asemel vanu filme, heli põhja keeratud.
OASISega tutvusin juba päris pisikesena, sest ema kasutas seda lapsehoidja asemel. Niipea kui olin küllalt vana, et virtuaalprille ja – kindaid kanda, aitas ema mul esimese OASISe avatari teha. Siis pani ta mu nurka istuma ja läks tagasi tööle, jättes mind avastama tervet uut maailma, mis erines täielikult sellest, kus olin üles kasvanud.
Tollest hetkest peale kasvatasid mind suuremal või vähemal määral OASISe haridusprogrammid, millele lapsed tasuta ligi pääsesid. Veetsin suure osa lapsepõlvest, jõlkudes „Sesame Streeti“, virtuaalses versioonis, lauldes koos sõbralike Muppetitega ja mängides mänge, mis õpetasid mind kõndima ja kõnelema, liitma ja lahutama, lugema, kirjutama ja oma asju teistega jagama. Kui olin need oskused omandanud, ei läinud kuigi kaua, kuni avastasin, et OASIS on ka maailma suurim avalik raamatukogu, kus isegi minusugune ühegi sendita laps pääses ligi igale raamatule, laulule ja filmile, seriaalile, arvutimängule ja kunstiteosele, mis oli eales loodud. Seal ootasid mind kogu inimkonna teadmised, kunst ja lõbustused. Aga ligipääsul kogu sellele infole olid ka varjuküljed. Sest just seal avastasin ma tõe.
Ma ei tea, võib-olla erinevad teie kogemused minu omadest. Minule oli kahekümne esimese sajandi Maal üles kasvamine korralik nätakas vastu hambaid, puhteksistentsiaalselt kõneldes.
Laps olemise juures oli halvim, et mitte keegi ei rääkinud mulle tõtt minu olukorra kohta. Tegelikult tehti täpselt vastupidi. Jumal küll, mu aju polnud isegi veel täismõõtu kasvanud, kust pidin mina siis teadma, et täiskasvanud mulle kogu aeg hülgemöla ajasid?
Nii et ma neelasin alla kogu mulle sissesöödetud loba pimeduseaegade kohta. Aeg möödus, ma kasvasin suuremaks ja hakkasin vaikselt taipama, et enam-vähem kõik olid valetanud mulle enam-vähem kõige kohta sellest hetkest peale, kui emaüsast ilmavalgele tulin.
See oli üks häiriv avastus.
Edaspidi oli mul raske kedagi usaldada.
Hakkasin hirmsat tõde aimama kohe, kui OASISe tasuta raamatukogudesse kaevusin. Faktid olid otse minu ees, peidetud vanadesse raamatutesse, mille autorid ei kartnud olla ausad. Kunstnikud ja teadlased, filosoofid ja luuletajad, paljud neist ammu surnud. Kui lugesin neist maha jäänud tekste, hakkasin lõpuks olukorrast aru saama.
Oma olukorrast. Meie olukorrast. Sellest, mida enamik inimesi nimetas „inimeseks olemiseks“.
Need polnud head uudised. Mulle oleks meeldinud, kui keegi oleks rääkinud mulle tõtt kohe, kui olin selle mõistmiseks küllalt vana. Keegi oleks võinud lihtsalt öelda:
„Asjalood on sedasi, Wade. Sa oled miski, mida nimetatakse inimeseks. See on üks päris nutikas loom. Just nagu iga teine loom sellel planeedil, oleme meiegi arenenud üherakulisest organismist, mis elas miljoneid aastaid tagasi. See juhtus protsessi käigus, mida nimetatakse evolutsiooniks – sa õpid seda hiljem lähemalt tundma. Aga usu mind, just täpselt nii me kõik siia saimegi. Selle kohta on kivistunud tõendid üle kogu maailma. Ja see lugu, mis sa kuulnud oled, kuidas meid kõiki lõi mingi ülivägev kutt nimega Jumal, kes elab üleval taevas, on täielik möga.