„Ja 200 aastat hiljem kannab Skarab oma karistuse lõpuni ja saab vabaks. Olen üllatunud, et ta üldse nii kaua kestis. Paar aastat pärast summutatud kongi panekut hakkavad sortsid taas vananema. Ilmselt eeldasid kõik, et vanadus teeb talle otsa peale,” ütles Tanita.
„Ta peakski surnud olema,” poetas Traagel vaikselt. „Mõrvas tõelise suurmehe.”
„Teate, kes veel peaks surnud olema,” teatas Fletcher erksalt. „Valküüria. Keegi ründas teda eile öösel.”
Tanita ja Traagel jõllitasid neid ainiti. Valküüria ohkas ja rääkis Ristist.
Traageli silmad ahenesid. „Pärg kondas juhtumisi sealkandis, kui see kõik toimus? Sama hästi võis ta kogu selle asja korraldada selleks, et kohale lennata ja hädalist päästa.”
„Ta ei päästnud midagi,” porises Valküüria mõnevõrra trotslikult. „Ma oleks Risti eemale tõrjunud. Mingit moodi.”
„Traagel räägib õigust,” ütles Tanita. „Me ei tea, millega Rist on pärast Aranmore’i tegelenud. See pilguheit Nägudeta Jumalatele murdis ta mõistuse, Val. Ta võib vabalt olla Pärja mõju alla langenud.”
„Saalomon Pärg seisab meie poolel,” ütles Valküüria sellest vaidlusest juba väsinuna. Nad olid pidanud seda kümneid kordi.
„Ja miks ta oleks pidanud mulle Risti kallale saatma? Mis kasu temale sellest sünniks?”
Tanita kehitas õlgu. „Meie oleme lähedal Leebesurma tagasisaamisele ja tema on lähedal oma hinnatud õpilase kaotamisele. Seepeale pälvib ta sinu usalduse ja poolehoiu ning kui tal veab, valid elementaalmaagia asemel ka veel surnumanamise.”
Valküüria tajus sõrmust oma sõrmes. Ta polnud seda kogu öö jooksul ära võtnud. „Muretseme selle pärast hiljem.”
„Üks vaimuhaige ründab sind keset ööd,” tähendas kulmu kergitanud Tanita, „üks vaimuhaige, kes isegi siis, kui ta oli terve, jälestas sind. Ja sa tahad, et me unustaks selle?”
Fletcher piilus Traageli poole ja küsis siis oma tavapärase taktitundega: „Kuule, mis värk sul selle sidemega on?”
Traagel kohendas kraed. „Ei midagi,” nähvas ta tõredalt.
„Lõikasid habet ajades sisse? Lõikasid habet ajades täiega sisse?”
Traagel ohkas. „Küsisin Selanalt, kas ta saaks mul aidata rahvahulka sulanduda? Mul on maskeeringutest kõrini. Niisiis ta leiutas fassaadtätoveeringu. Ongi kõik.”
„Mis asi on fassaadtätoveering?” uuris Tanita.
„Pole oluline.”
„Siis ütle ära, et saaksime olulisemate asjade juurde edasi liikuda.”
„See on võltsnägu,” ütles Traagel ja katsus piinlikkustunnet kärsituse alla peita. „Tätoveeris mu rangluudele kaks sümbolit. Kui need paranevad, muudavad need mu lühikeseks ajaks normaalseks.”
„Normaalseks?”
„Armituks.”
„Vau.”
„Ütlesin ju, pole oluline.”
„Millal sa võid seda proovida?”
„Veel paar tundi. Ei pruugi töötada, aga… tasub proovida. Igal juhul parem kui iga kord majast väljudes salli mähkuda. Äkki peaks nüüd taas asja juurde asuma. Chaboni lennuk saabub tunni aja pärast, eks?”
„Ta oleks juba siin, kui laseks minul end ära tuua,” torkas Fletcher vahele.
„Ta ei usalda meid,” ütles Valküüria talle. „Ta ostab ja müüb ning need tegelased, kellega ta tehinguid teeb, pole alati nii ausad ja usaldusväärsed kui meie.”
Fletcher kehitas õlgu. „Ma oleks lihtsalt kolba temalt ära vinnanud ja siia tagasi teleportinud.”
Valküüria ohkas. „On meil raha olemas?”
Tanita tonksas jalaga põrandal olevat spordikotti. „Nipet-näpet kõigilt meie erinevatelt pangakontodelt. Küll on hea, et raha ei tähenda meiesugustele suurt midagi.”
„Räägi enda eest,” torises Fletcher.
„Sina ei panustanud midagi,” kortsutas Tanita kulmu.
„Kas aja panustamine pole siis piisav?” vastas Fletcher kõrgilt.
„Mitte siis, kui sa üritad midagi osta, ei.”
„Ahah.”
Tanita vaatas tagasi Valküüria poole. „Ja, Val, võta väga rahulikult, OK? Oleme kõigele mõelnud.”
„Leebesurm ütles mulle kord, et ainult tema oskab mõelda kõigele, kuid ta ei tee seda väga sageli – vastasel juhul rikub see üllatuse ära.”
Nende sõnade peale kerkis Tanita huultele naeratus. „Sellisel juhul oleme mõelnud kõigele, millele me neljakesi oskaks mõelda. Rohkemat me ei suuda. Pole absoluutselt mingit põhjust arvata, et see ei osutu nii kergeks kui kohtumine, raha üle andmine, kolba kätte saamine ja tänamine. Täna pärastlõunal külastame Aranmore’i farmi ja Fletcher avab värava. Siis läheme meie sisse, otsime Leebesurma üles ja toome tagasi. Käkitegu, nagu öeldakse.”
„Kui just midagi nihu ei lähe,” ütles Valküüria.
„Nojah. Kui just midagi ei lähe jubedalt, hirmsasti nihu. Nagu see muidugi tavaliselt läheb.”
4
TOOGE MULLE LUUKER LEEBESURMA PEA
Chabon oli valinud tehingu toimumispaigaks kohviku Duke’i tänaval. Valküüria ja Tanita istusid näoga ukse poole. Fletcher kügeles akna all, luges koomiksit, jõi kokat ning andis endast parima, et mitte silma torgata – see polnud tema soengut arvestades kõige kergem töö. Puudus vaid Traagel. Tema arme oli avalikkuse eest raske varjata ükskõik millise aja jooksul.
Veidike pärast keskpäeva sisenes üks kohvriga mees. Ta märkas neid kohe ja astus lähemale. Ta polnud midagi sellist, mida Valküüria oleks oodanud. Vabas vormis riided ja vähemalt polnud tal imepeenikest vuntsitriipu.
„Tere pärastlõunat, daamid,” sõnas ta viisakalt naeratades. „On teil mu tasu?”
„Näidake kolpa,” käsutas Valküüria.
Chabon asetas kohvri lauale ja patsutas seda. „Te ei näe kaupa enne, kuni tean, et teil on mu tasu. Nii see käib. Nii need asjad toimuvad.”
Tanita tõstis üles spordikoti ja avas selle, lubades Chabonil silmata sees olevat raha. Seejärel sulges ta koti ja hoidis seda süles.
Valküüria küünitas kohvri poole, kuid Chabon rabas tal randmest kinni.
„Olete väga innukas,” ütles ta jäisel häälel. Ta keeras Valküüria rannet ja tema silmad ahenesid, kui ta tüdruku sõrmust lähemalt nägi. „Olete Surnumanaja? Arvasin, et teie rahvas isegi ei lahku templist enne, kui saate kahekümneviieseks.”
Valküüria tõmbas käe tagasi. „Hobi korras. Teie kord.”
Chabon asetas peopesa kohvrile ja lukud klõpsasid lahti. Ta kergitas kaant piisavalt, et Valküüria ja Tanita selle sisu näeks.
„See ongi Mõrvakolp?” küsis Tanita. „Kindel?”
„Täiesti.”
„Kui te meile valetate…” alustas Valküüria.
Chabon vangutas pead. „Ära ähvarda mind, plika. Mind on ähvardanud professionaalid. Pidasin selle vestluse maha juba teie vampiirisõbraga ja kõik sel hetkel kinnitatud asjaolud kehtivad ka täna. Nii et kui te just ei plaani mind alt vedada ja kasutada seda akna all kükitavat totra soenguga kutti, äkki teostaksime tehingu ära ja läheksime lahku? Pean lennukile jõudma.”
Valküüria