„Ah soo.”
Valküüria arvas tihti, et ta vanemad sobisid üksteisega ideaalselt. Ta kahtles, kas keegi teine oleks võimeline nende veidrust tõeliselt hindama.
Ta lõpetas hommikueine ja läks tuppa tagasi, et vahetada kostüüm mustade rõivaste vastu. Peegelpilt võttis iga koolivormi osa kohe üle ja pani ise selga.
Linnakeses nimega Roarhaven oli Leebesurm peaaegu kaks aastat tagasi peegelpilti tulistanud ja selle tapnud. Selle algseks eesmärgiks oli asendada Valküüriat siis, kui ta tegutses koos Leebesurmaga. Ent liigse kasutuse tõttu tekkisid peegelpildil teatavad kiiksud ja „suremine” üksnes süvendas probleemi. Nad viisid laiba peeglisse tagasi ja peegeldus naasis uuesti elu matkima, kuid muutus seejärel veel ettearvamatumaks. Peegelpilt hakkas murdma mõningaid omaenda piiranguid – riiete omal käel vahetamine oli peamine näide – ja vahetevahel esinesid selle mälus augud.
Aga Valküürial polnud praegu aega selle üle muretseda. Ta pidi saama kätte Leebesurma pealuu. Nagunii pidi keegi täna kooli minema ja tema see igatahes polnud.
Ta nööpis mustad püksid kinni ja tõmbas saapad jalga, lastes üles käänatud püksisäärtel neile peale langeda. Topp oli varrukateta, aga soe ja kui ta mantli selga libistas, oleks ta kandnud justkui vooderdatud riideid. Materjal reageeris keskkonnale ja kehatemperatuurile, tagades mugavuse ükskõik kus. Mantel oli musta karva, kuid varrukad lehvisid sama tumepunaselt nagu kuivanud veri. Traagel Koletu leiutis.
Peegelpilt korjas sõnatult üles Valküüria koolikoti ja lahkus, sulgedes enda järel ukse.
Valküüria helistas Fletcher Rennile ja too astus välja tühjusest tema kõrval. Telefon krõgises ta käes, kui mobiilivõrk üritas järele jõuda, ent loobus seejärel. Poisi blondid juuksed olid piinliku hoolega sassi aetud ning tema irves püsis tavapärane sulam enesekindlusest ja pilkest. Ta kandis vanu teksasid, poleeritud saapaid ja sõjaväejakki, ent kuti välimuse juures oli ainus probleem see, et Fletcher teadis suurepäraselt, et näeb igati hea välja.
„Mis siin toimus?” küsis ta ning tema irve haihtus segadust nähes.
„Mind rünnati.”
Poisi silmad venisid suureks. Ta rabas tüdrukust kinni, otsekui tahaks veenduda, et Valküüria ikka hingab veel. „On kõik korras? Said viga? Kes seda tegi?”
„Minuga on kõik hästi, Fletcher. Räägin sulle sellest siis, kui räägin ka teistele.”
„See oli vampiir, eks ole?”
„Mida?”
Fletcher lasi Valküüriast lahti ja astus tagasi. „Mis-iganes-ta-nimi-on, see eilne. Õel ja tujukas vampiiripoiss.”
„Ta nimi on Caelan. Ja ei, muidugi mitte.”
Fletcher noogutas aeglaselt. „Hea küll siis. Ja oled ikka kindel, et kõik on hästi?”
„Kõik on hästi.”
„Mida ta üldse ütles? See vamp.”
„Korraldas kohtumise, nagu lubas.”
„Ei mingit lobisemist, jah?”
„Pole seda tüüpi.”
„Tugev ja vaikne, mis?”
„Ju siis. Pealegi hakkas päike loojuma.”
„Ahah, OK. Ta ilmselt ei tahtnud jubedaks koletiseks moonduda ja sind esimesel kohtingul ribadeks rebida.”
„Ma justkui tajun, et ta ei meeldi sulle eriti.”
„Noh, ei, selle jubeda koletisevärgi pärast. Sulle meeldib või?”
„Meeldib? Ei. Ma isegi ei tunne teda.”
„Noh, siis sobib hästi.” Fletcher näis endaga rahul olevat. „Võin ma midagi küsida?”
„Juba küsisid.”
„Võin ma veel midagi küsida?”
„Kas sa võiksid küsida seda kusagil, kus mu vanemad sind pealt ei kuuleks?”
Fletcher võttis tal käest ja silmapilgu pärast seisid nad Traagel Koletu töökoja katusel. Neil päevil ei muutnud teleportatsioon Valküüriat isegi uimaseks.
„Küsi aga,” sõnas ta.
Fletcher kõhkles ja lausus siis nagu muuseas: „Mis sa arvad, kas asjad lähevad taas normaalseks, kui Leebesurma tagasi saame? Sina ja tema käite koos kuritegusid lahendamas ja seiklemas, muu selline värk?”
„Eeldan küll. Ei näe põhjust, miks ei võiks.”
„Tore,” noogutas Fletcher. „Kena, et see viimaks lõpule jõuab, eks? Pärast kõike, mida oleme teinud ja läbi elanud.”
„Viimased kuud on olnud jubedad,” tunnistas Valküüria.
„Jajah, ma tean. Aga samas olen ma nagu, noh, seda nautinud ka.”
Valküüria ei lausunud midagi.
„Mitte halvas mõttes,” lisas Fletcher naerdes. „Ma ei nautinud seda asjaolu, et ta ära kadus või et sa tema pärast nii muretsed. Mõtlen lihtsalt, et minu jaoks on olnud tore olla osa sellest. Mulle meeldis olla osa meeskonnast.”
„Ahah.”
„Nii et, ma mõtlesin, ma siin arutlesin endamisi… Mis sa arvad, kas ta lubaks mul teie juurdlustes edaspidi kaasas jõlkuda?”
Valküüria tõmbas teravalt hinge. „Ma… ma tõesti ei tea.”
„Ma oleksin päris kasulik, pead seda endale tunnistama. Sa ei pea enam tema uunikumiga ringi sõitma.”
„Leebesurm armastab Bentleyt. Ja mina ka.”
„Ma tean, ma tean, aga ikkagi… Äkki võiksid talle seda mainida, kui ta tagasi jõuab.”
„Kindlasti,” ütles Valküüria. „Mainin seda.”
„Kui just sina mind kampa ei taha.”
Valküüria kergitas üllatunult kulmu. „Olen ma seda öelnud või?”
„Ei, noh… Jah, tegelikult küll, sa oled seda päris palju öelnud.”
Valküüria kehitas õlgu. „Ainult siis, kui sa mind närvi ajad.”
„Olen ma sind hiljuti närvi ajanud?”
„Sa ajad mind närvi just praegu…”
Fletcher irvitas ja Valküüria sirutas välja käe. „Alla.”
Ta võttis tüdrukul käest ja kummardas. „Jah, mileedi.”
Hetkega seisid nad Traagel Koletu töökoja tagaruumis.
„Võid mu käest nüüd lahti lasta,” sõnas Valküüria.
„Ma tean, et võin,” vastas Fletcher. „Lihtsalt otsustasin seda mitte teha.”
Valküüria käänas oma rannet, sundides poissi suhteliselt valutult endast lahti laskma.
Nad haistsid kohvilõhna, kuulsid summutatud vestlust ja astusid poodi. Seina ääres seisva laua taga istusid Tanita ja Traagel Koletu. Traagel vangutas parajasti tülgastusest oma armistunud pead.
„Mis lahti?” uuris Valküüria.
„Dreylan Skarab sai eile vanglast välja,” vastas Tanita talle.
„Kes on Dreylan Skarab?” küsis Fletcher.
„Seesama palgamõrtsukas, kes tappis Esryn Vangardi.”
„Kes on Esryn Vangard?” päris Fletcher edasi.
Valküüria tundis Fletcheri kohalolu eest tänulikkust. Viimaks ometi seisis siin keegi, kes teadis isegi temast vähem.
„Vangard oli endine sõdur, kellest sai patsifist,” jätkas Traagel. Valküüria märkas, et Traageli särgikrae alt