Ka Lindseyle oli see pähe turgatanud. Ta oli endamisi mõelnud, kas portreteerijad olid suunanud oma tähelepanu tema andekatele õpilastele just sellepärast, et sündmuskohtadelt ei leitud asitõendeid.
“Ma arvan, et just seda nad arvavad.”
“Et nad peavad olema geeniused, kuna võmmid neid kätte ei saa?” küsis Shannon. “Väga mugav lahendus!”
“Nad ei taha tunnistada, et mõni alaarenenud puupea kavaldas nad üle, põletas maha kolm mustanahaliste kirikut ja pääses terve nahaga. Seega pidi see olema keegi teine.”
“Kes see uurija oli? Mõni, keda ma tunnen?”
Shannon oli umbes paar aastat tagasi kurameerinud šerifi asetäitjaga. Nad olid säilitanud sõbralikud suhted ka pärast romantilise suhte lõppemist. Tundes oma sõpra liiga hästi, ei imestaks Lindsey, kui see suhe polekski päriselt lõppenud.
“Jace Nolan.”
“See nimi ei ütle mulle midagi.”
“Tundub, et ta pole kohalik.”
“Kas sa tahad, et ma küsin Rickilt, miks nad su lapsed sihikule võtsid?”
“Kui sa seda teed, kas siis Nolan saab sellest teada?”
“Ei, kui ma ütlen Rickile, et ta suu peaks.”
“Kas ta peab?”
“Kindlasti. Miks mitte?”
Tõepoolest, mõtles Lindsey. Miks mitte? Või nagu Shannon ütleb – mis selles halba on?
Kaks
“Ma kuulsin, et te olete lõpuks nende tulekahjudega kuskile jõudnud.”
Jace tõstis pilgu ja nägi, et keegi maakonna politseinikest silmitseb laual lebavaid pabereid. Jace surus maha tahtmise need kokku korjata. Kuid mees oli ikkagi ta kolleeg.
“Portreteering. FBI-lt. Me töötame selles suunas.”
“Jah? Ma olen alati mõelnud, et need on liiga pinnapealsed. Kas te arvate, et seekord on nendest abi?”
“Vähemalt on, millest alustada.” Sõnad kajasid Jace’i peas vastu. Just seda oli ta eile hommikul koolis öelnud.
Eilsest saadik oli kõik muutunud. Enne olid politseinikud temaga vaevu suhelnud, isegi koridoris kohtudes, rääkimata tema laua juurde tulemisest ja küsimuste esitamisest. Mitte et Jace’il oleks sellest eriti sooja ega külma olnud. Aga ikkagi…
Mehe särgi rinnataskul oli nimesilt. Kas Randolph-Lowen kuulub politseinik Carlisle’i piirkonda? Kui kuulub, siis kas tal on sidemeid inimestega, kellega Jace oli eile rääkinud?
Nagu näiteks punapeaga, kes kaitses nii agaralt oma õpilasi?
Jace ei pannud preili Sloani skeptitsismi pahaks. Tal oli täielik õigus küsida, miks ta andekate programmis osalevaid õpilasi kahtlustab.
“Keda te siis otsite?”
“Põnevuseotsijaid,” ütles Jace ja lehitses reageeringut otsides Büroo antud, nüüd juba tuttavaid isikukirjeldusi. “Noori. Valgenahalisi. Meessoost.”
“Kui noori?”
“Ilmselt teismelisi. Või veidi üle kahekümne. Portreteering ei täpsusta.”
“Kolledžiealisi. Nagu need eelmised.”
“Võimalik. Kuid siin kandis pole kolledžit…”
“Carrollis on eelaste. Ja teine Bedfordi lähedal. Tänu vanale George Wallace’ile ja Lurleenile on meil kaubanduskooli algaste peaaegu iga nurga taga.”
“Ja ükski neist pole tulekahjude geograafilises keskpunktis. See koht siin ja keskkool on seda.”
“Tundub, et te olete jõudnud otsusele.”
Kuigi Carlisle’ile hakkas juba vats ette kasvama, võis ta olla Jace’ist mõni aasta noorem. Ta oli natuke üle kolmekümne või nii.
Targutamiseks piisavalt vana.
Carlisle tammus vastust oodates jalalt jalale ja ilmutas närvilisuse tundemärke. Sellega kaasnes mundrivöö krudin, mis tuletas Jace’ile meelde, et olgu mis mees ta iganes oli, ta on kolleeg.
“Nagu ma juba ütlesin,” lausus Jace leebelt, “on see koht, millest alustada.”
“Ma kuulsin, et te käisite eile keskkoolis.”
Vähemalt see lähenemine oli otsekohesem kui eelmine. Võib-olla saab seda ära kasutada.
“Jah. Aga ma rääkisin ainult paari inimesega. Ma tahaksin teada, kellelt te seda kuulsite.”
Carlisle’i nägu tõmbus naerule. “Nii väikeses linnas teatakse kõike. Pool jaoskonda teadis sellest juba enne, kui te tagasi jõudsite.”
“Ma panen selle kõrva taha. Ma arvasin, et teil on seal mõni sõber, kes palus teil uurida, miks ma seal käisin.”
Carlisle’i näost võis näha, et Jace tabas naelapea pihta. Polnud raske järeldada, miks ta läbi astus, ükskõik kui kavalaks ta ennast ka ei pidanud.
“Niisiis olete te preili Sloani sõber,” jätkas Jace, enne kui Carlisle jõudis vabandust välja mõelda.
“Kahju küll.” Carlisle raputas pead. “Ma ei tunne teda. Kas see on õpetaja, kellega te rääkisite?”
“Andekate koordinaator. Ma ei tea täpselt, mida see endast kujutab, kuid ma uurin välja.”
“Jah? Mina ka ei tea. Kui mina koolis käisin, polnud säärast ametit.”
“Kas te käisite selles keskkoolis?”
“Kõik ümbruskonna lapsed käisid selles koolis.”
“Kas te tunnete mõnda neist ka praegu?”
“Peaks tundma. Kas te otsite kedagi, kellega rääkida? Mitteametlikult?”
“Midagi sinnapoole.”
“Lastega?”
“Ükskõik. Lihtsalt, et ta oleks avameelne.”
“Ma mõtlen sellele. Kas te arvate, et süütajad on väga andekad?”
“Nad põletasid maha kolm kirikut ega jätnud ühtegi asitõendit. Kas see ei viita erilisele andekusele?”
“Võib-olla oli neil lihtsalt õnne.” Carlisle’i naeratus oli tagasi.
“Mine tea.”
“Mu isa ütles alati, et parem olgu õnne kui raha.”
“Õnn saab lõpuks otsa.”
Pärast viimast tulekahju oli Jace lasknud patrullid välja panna kõikide selle maakonna mustanahaliste kirikute juurde. Niikaua oli sellest abi olnud, ent kui tal on õigus…
Kui tal on õigus, juhtub midagi muud. Varem või hiljem. Ja siis kavatses ta seista oma ülesannete kõrgusel.
Kerge peavalu, mida Lindsey pärast teist halvasti magatud ööd hommikul tundis, oli ägedaks muutunud. Oli reede õhtupoolik, kooli õpilaskond oli kogunenud virgutusürituseks spordisaali, mis oli juba kolm aastat selliste kogunemiste jaoks liiga kitsas. Bänd möirgas võitluslaulu, trummipõrin tuikas läbi maja nagu hambavalu.
Lindsey oleks tahtnud jääda tööpäeva lõpuni oma tuppa, kuid personalil oli kohustus üritustel silm peal hoida. Ta oli teinud ülesande enda jaoks kergemaks ja seisis avatud topeltukse taga, seega praktiliselt koridoris, kust sai saali jälgida. Seal oli tunduvalt vaiksem ja jahedam, samuti ei pressitud talle igast küljest peale.
Üritus oli lõpukorral, jäänud olid vaid kaptenite ja treenerite kohustuslikud sõnavõtud. Pärast seda, kui kisakoor lõpetab, tulevad kõik saalist välja ja istuvad bussidesse.
Niipea, kui võitluslaul