Itaalia pulm. Nicky Pellegrino

lahkus Pieta oma laua juurest ja otsis pelgupaika õmblustoas, kus alati lobiseti, naerdi ja joodi lõputult teed. Võibolla osatakse seal aidata tal välja mõelda DeMatteo kleidile kavand, mis teeks õnnelikuks nii pruudi kui ka Nikolas Rose’i.

      Pieta lõpetas töö õhtul hilja, ja selleks ajaks, kui ta salongist lahkus, oli London peomeeleolus. Pubidest valgus rahvast kõnniteele ja restoranid hakkasid täituma. Pieta juurdles, kas Addolorata hakkab juba oma vahetust Little Italys lõpetama. Oleks tore, kui saaks temaga korraks rääkida, enne kui koju läheb.

      Ta jalutas aeglaselt, surudes Itaalia Vogue’i lugemata numbrit vastu rinda, mõtted ikka veel kavandite ja ideede küljes. Ilmselt ei jälginud ta oma liikumist, sest äkki põrkas ta kokku kellegagi, kes kõndis kiiresti vastassuunas.

      „Palun vabandust, Pieta! Ega sa haiget ei saanud?” See oli Michele DeMatteo. Kergelt punastades kummardus ta üles võtma ajakirja, mille Pieta oli maha pillanud.

      „Jaa, jaa, minuga on kõik hästi.”

      „Mul on tänase hommiku pärast kahju.” Pieta mõistmatut pilku nähes lisas mees: „Sellepärast, et papa niiviisi sinu peale karjus.”

      „Oh, sellest pole midagi.” Pieta sirutas käe oma ajakirja järele, kuid mees hoidis sellest kõvasti kinni.

      „Tead, see on nende vihavaen, mitte meie oma.” Ta lisas veidi kõhkleva häälega: „Pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks sõbrad olla.”

      Pieta ei teadnud, mida öelda.

      „Ja pole olemas ühtki põhjust, miks sa ei peaks tulema meie poodi kohvi ja saiakesi ostma, kui sa seda tahad.” Mehe hääl oli nüüd enesekindlam. „Astu homme läbi ja ma teen sulle maja poolt välja, et tänast hommikut heastada.”

      „Michele.” Pieta polnud kunagi varem mõelnud seda temalt küsida. „Kas sina tead, mis on meie isade vahelise vaenu põhjus?”

      „Ei, aga sina?”

      „Papa ei taha sellest rääkida. Ma arvan, et see on miski, mis juhtus kodus, see tähendab, Itaalias.”

      „Kas pole kummaline, et nad mõlemad pidid lõpuks sattuma just siia, teineteise naabrusse?”

      „Minu meelest ka. See tundub absurdne. Ma tahaksin kogu lugu algusest peale teada saada.”

      „Igatahes, kui kunagi teada saad, siis räägid mulle ka. Vahepeal aga kohtun sinuga homme hommikul.” Ta andis ajakirja tagasi. „Üks latte kohv ja üks sfogliatelle, eks?”

      „Õige,” vastas Pieta. „Ja sinu isa ei karju minu peale?”

      „Ei.” Michele näis mõtlik. „Ma vähemalt loodan seda.”

      Pieta leidis Addolorata istumas üksi ühe Little Italy õuelaua ääres, kauss oliividega ja klaas punase veiniga küünarnuki kõrval.

      „Kas sa ootad kedagi?” küsis ta, kui võttis istet toolil õe vastas.

      „Tegelikult ma lootsingi, et sa astud läbi.” Addolorata valas Pietale klaasi veini ja lükkas oliivid talle lähemale.

      „Kuidas sa end tunned?” Pieta võttis suure lonksu veini.

      „Väsinud, päev oli pikk. Kuidas sinuga on?”

      „Ma olen ka väsinud. Mu päev oli sündmusrikas. Tahad kuulda?” Ta jutustas Addoloratale kõigest, mis temaga juhtunud oli, alates Gianfranco DeMatteo vihapurskest kuni Michele ootamatu sõbralikkuseni.

      „Aga ta ütles, et ka tema ei tea kogu selle vaenu põhjust,” lõpetas Pieta.

      „Masendav, kas pole?” Addolorata rüüpas mõtlikult veini. „See on üks igivana lugu, mis ei peaks üldse mulle korda minema, aga ma soovin siiski seda teada.”

      „Olen alati mõelnud, kas sellesse polnud kuidagi segatud papa õde.”

      „Vaene Isabella?” Nad polnud kunagi kuulnud teda kuidagi teisiti nimetatavat.

      „Jah, papa räägib temast äärmiselt harva.”

      „Kuid neid asju on väga palju, millest ta äärmiselt harva räägib,” nentis Addolorata. „Näiteks kuidas ta mammaga tuttavaks sai või miks ta siia elama sattus …”

      Pieta naeris. „Ma leidsin ühe ilusa inglise tüdruku ja lubasin talle järgneda maailma lõppu,” ütles ta isa kõneviisi matkides.

      „Täpselt! Nii et papa ei räägi meile mitte midagi ning vaene Isabella on surnud ja kadunud, seega on kõik lootusetu ja me ei saa iialgi midagi teada.”