„Ikkagi …” Addolorata liigutas lusikaga oma suppi. „Võibolla vajab see siiski peekonit …”
See oli üks asju, mis Pieta perekonda lõhestas. Tema õde ja isa elasid toidu nimel. Nad sõid seda aplalt ning võisid sellest kirglikult kõnelda terve päeva ja veel pool ööd lisaks, ilma et oleksid kunagi tüdinenud. Ent Pieta, kuigi talle meeldisid köögiviljasupp ja pasta, oleks olnud täpselt sama õnnelik ka kooreta keedetud muna ja röstsaia süües.
„Noh, mida sa arvad,” nõudis Addolorata, „peekoniga või ilma peekonita?”
„Jätame praegu selle.” Pieta kummardus üle laua. „Mul on uudiseid.”
„Ohoo!” Addolorata rebis end lahti mõtisklustest oma kausi sisu üle. „Mille kohta?”
„Meile tuli täna hommikul nõuandeid saama uus pruut, ja arva ära, kellega ta abiellub.”
„Räägi!”
„Michele DeMatteoga.”
Addolorata pillas oma lusika kaussi. „Ei! Kas tõesti?”
„Jah, tõesti.”
„Kas see pruut teab, kes sa oled?”
„Ma ei usu.”
„Oh jumal, kas sa kavatsed talle seletada? DeMatteo vanamees saab rabanduse, kui ta sellest teada saab.”
Pieta noogutas: „Ma mõistan, aga ma ei tea, kuidas saan talle midagi öelda. Lisaks kõigele muule on ta pruuti juba näinud.”
„Nikolas?”
„Jah, ta tuli sisse, kui parajasti mõõte võtsin. Nii et vaevalt ma saan selle naise nüüd enam minema saata. Nikolas ei unusta eales ühtki klienti. Ta otsustas juba, mis värvi pael peaks tolle pruudikimbul olema.”
„No mida sa siis teed?” Addolorata tõukas oma kausi kõrvale ja toetas küünarnukid lauale.
„Ma ei tea. Ilmselt jätkan lihtsalt tööd ja kavandan talle kleidi. Minu meelest tuleb see üsna ilus. Ta tahab, et see oleks tagasihoidlikult seksikas ja glamuurne.”
„Ja ta ise? Kas tema on ka seksikas ja glamuurne?”
„Ta on kenake, blond, ja minu arvates Michelest tublisti noorem. Aga mitte just glamuurne.”
Addolorata nägu oli mõtlik. „Tead, minu arust oli Michele DeMatteo alati sinust sisse võetud, kui me koolis käisime.”
„Ei!”
„Tegelikult küll. Ta näis alati püüdvat sinu tähelepanu.”
Pieta naeris ja raputas pead: „Sa pead silmas seda, et tal oli kombeks mind narrida. Ja vahel näppas ta mu lõunasöögi.”
Frederico tuli nende juurde, kergitas üht kulmu ning Addolorata andis talle noogutusega loa nõud laualt koristada. Mõni minut hiljem tõi mees neile espresso tillukestes tassides, mille kõrvale alustassile oli seatud ruuduke tihket šokolaadikooki. Pieta hammustas oma koogist tüki juba enne, kui kohvi rüüpas. Ta armastas magusat.
Ta jõi lonkshaaval kohvi ja raputas uuesti pead: „Michele polnud kunagi minust selles mõttes huvitatud, ja kui olekski olnud, mis üldse saanuks juhtuda? Papa ja DeMatteo vanamees oleksid saanud krambid, kui oleksime kusagile koos läinud. Ära ütle talle midagi, Addolorata! Ja ära räägi, et Michele pruut tuli minu juurde. See tekitab ainult veel rohkem pahameelt.”
„Noh, lõpptulemusena tekitab see igal juhul pahameelt.” Addolorata nägu oli sünge. „Ma arvasin, et pulm peaks olema õnnelik sündmus, aga näib, et sellega kaasneb alati mingi draama.”
„Igatahes mitte sinu pulmaga,” lubas Pieta, „sinu oma saab olema täiuslik. Ma kannan selle eest hoolt.”
Pieta jäi lõunalt tulles tööle hiljaks. Nikolas oli kindlasti maruvihane. Lootes, et järgmine klient pole veel tulnud, tõttas Pieta mööda rahvarohket kõnniteed pruudisalongi poole. Disainer Nikolas Rose’i käsutuses oli mitu omavahel ühendatud ruumi ühe vana häärberi ülemisel korrusel Holbornis. Kui Pietal kohe üldse ei vea, siis vestleb suurmees praegu isiklikult kroonlühtritoas pruudiga, kes on saabunud viimasesse kleidiproovi. Kleit on valmis pandud ja ripub peeglitoas, kuid Nikolasel ei tule mõttessegi pruudile kleiti selga proovida. See on Pieta töö. Nikolasele meeldis kohale ilmuda proovi lõpus, pruudi juukseid puudutada, kleidi vedikut kohevile lüüa ning seejärel kaduda kõrvale disainiruumi seniks, kuni ilmub järgmine pruut ja tal on vaja taas oma võlujõudu rakendada.
Nikolas Rose’i salongi tähtsaim ruum oli õmblustuba, ning viis vanemat naist, kes istusid kitsastes tingimustes ümber pika õmbluslaua, olid peamine põhjus, miks Pietal oli nii raske salongist lahkuda ja omal käel tööle hakata. Need olid Londoni parimad õmblejannad, kes valmistasid oivalise lõikega, peenelt teostatud ja käsitsi külgeõmmeldud pärlitega kleite, mille poolest Nikolas Rose kuulus oli. Vahel piisas neil ainsast pilgust kavandile, et märgata mõnda detaili, mis Pietal kahe silma vahele olid jäänud. Vaiksetel päevadel, kui Nikolas polnud kohal, mängisid nad mannekeenil kangastega ja aitasid näitlikuks muuta Pieta ideid valmisriiete kollektsioonist, millega ta unistas kunagi algust teha. Pieta arvas end teadvat, mida ta tahtis. Esmalt kõigest tuumikkollektsioon, mitte üle kaheksa lihtsas stiilis kleidi, mida iga pruut saaks veidi isikupärasemaks muuta, ning iga kleidi sees silt kirjaga „Moekunstnik Pieta Martinelli”.
Kuid Nikolas Rose’ist polnud kerge lahku lüüa. Pieta hakkaks puudust tundma neist viiest eksperdist õmblustoas ja ka teistest asjadest: Nikolas Rose’i mainest, rikastest pruutidest, kes tulid tema juurde ja olid valmis kulutama raha ilusatele kangastele ja peenele teostusele, ning üllatuslikult ka Nikolasest endast. Sest kuigi too oli tujukas, vihaleajav ja nõudlik, oli tal siiski sageli geniaalseid ideesähvatusi. Ta võis näiteks võtta mõne väga ilusa kleidi, mille Pieta oli kavandanud, ning muuta selle tõeliselt eriliseks. Iga päevaga, mil Pieta seal töötas, õppis ta midagi uut. See oligi põhjus, miks ta ei saanud lahkuda ja oma äri luua. Kunagi kindlasti, aga praegu polnud ta selleks veel valmis.
Pieta kiirustas nii väga, et tormas oma kõrgetel kontsadel mööda järske astmeid kuuest trepijärgust üles. Topeltuste ja kriiksuvate puitpaneelidega vanaaegsel liftil võttis kohalejõudmine terve igaviku ja tal ei jätkunud kannatust seda oodata. Mis veelgi tähtsam, kannatust ei jätkunud ka Nikolasel.
Pieta oli täiesti hingetu, kui kroonlühtritoa ukse lahti tõukas. Nagu ta oligi kartnud, ootasid teda seal nii Nikolas kui ka pruut. Nad õhetasid veidi ja nende vahel madalal laual oli poolik pudel šampanjat.
„Vabandust, et hilinesin,” püüdis Pieta oma häält rahulikuks sundida, „mul oli vaja välja minna, et mõned asjad korda ajada, ja mind peeti kinni.”
Nikolas naeratas kokkupigistatud huultega. Kliendi juuresolekul ei lasknud ta eales oma viha välja paista. „Preili Laney soovib kannatamatult oma valmis kleiti näha, Pieta. Palun juhata ta peeglituppa!”
Selle pruudiga oli raske olnud. Ta oli lugematu arv kordi muutnud meelt nii kleidi kanga kui ka tegumoe suhtes, nutnud oma käsivarte kuju ja reite paksuse pärast, kõhnunud, seejärel kaalus juurde võtnud ja siis taas kõhnunud. Seda kleiti oli lõputult muudetud, kuid Pieta oli pruuti kindla käega läbi kogu stressirikka protsessi juhtinud ning nüüd mõtles ta, kas polnud valmis saanud kleit mitte üks kõige kaunimatest, mille nad olid loonud.
Pruutkleit rippus peeglitoas seal, kuhu Pieta oli selle jätnud. See oli eriti kaunist siidsatiinist, kahara maani seelikuosaga ja pikkade nööbitud varrukatega, seljal olid samasuguse riidega kaetud nööbid ning põrandani ulatuvate otstega mustast satiinist lehv. Kui pruut kleiti nägi, täitusid ta silmad pisaratega: „Oh, Pieta, sina ja härra Rose olete täitnud kõik mu unistused!”
Pieta naeratas leebelt: „Proovime seda viimast korda selga veendumaks, et see istub veatult. Ükski Nikolas Rose’i kleit ei tohi pitsitada, paigast libiseda või nihkuda, kui sa end liigutad. See peab olema kõige mugavam asi, mida oled eales kandnud, samuti kõige luksuslikum.”
Pisaraid voolas veel rohkem, kui pruut seisis oma kleidis peegli ees, ning Pieta ulatas talle