Minu vanematele, tänulikuna armastuse, toidu ja juttude eest
See on väga lihtne. Milleks teil üldse retsepti vaja on? Mu tütred aitasid mul seda teha, kui olid väikesed. Valmistate lihtsalt Napoli kastme. Kuidas on see võimalik, et te ei oska? Cose da pazzi!1 Okei, ma seletan teile. Teil on vaja neid asju:
2 baklažaani
1 sibul
1 purk tomatipüreed
2 muna
jahu
soola
pipart
värsket basiilikut
suur hulk riivitud parmesani
üks väike purustatud mozzarella
oliiviõli taimeõli
Mina valmistan seda järgmisel viisil. Mis on loomulikult parim viis. Kõigepealt viilutage baklažaanid ratasteks – mitte liiga paksudeks, aga mitte ka liiga õhukesteks. Riputage neile soola ja jätke tunniks ajaks sõelale nõrguma. Siis peske sool külma veega maha ja patsutage viilud puhta rätiga kuivaks.
Nüüd valmistage Napoli kaste. Hakkige sibul peeneks, praadige seda oliiviõlis ja siis kallake peale purgitäis tomatipüreed. Lisage basiilik, veidi soola ja pipart ja laske siis kastmel 20 minutit tasasel tulel podiseda. Nüüd on teil köök imelist lõhna täis, eks ole?
Järgmiseks kloppige kaks muna koos veidikese soola ja pipraga lahti. Kastke baklažaaniviilud mõlemalt poolt jahusse, seejärel lahtiklopitud munasse ning praadige pannil taimeõlis, kuni need on kuldpruunid. Ah jaa, ja ärge olge õliga kitsid. Mannaggia chi te muort2, inimesed, kõik te olete õli pärast alati nii pabinas! Valage pudelist korralik sorts, ärge lihtsalt tilgutage!
Laduge praetud baklažaaniviilud kihtide kaupa madalasse hautamisnõusse – maksimaalselt neli kihti – ja pange iga kihi peale natuke Napoli kastet ja ohtralt riivitud parmesani. Riputage kõige peale mozzarella ja küpsetage ahjus umbes 150 °C juures 20 minutit.
(Jaa, jaa, ma tean, et kaks baklažaani on liiga palju, aga kes suudaks vastu panna kiusatusele proovida paari viilu otse praepannilt?)
Addolorata märkus: „Papa, ma ei suuda seda uskuda! Pole ime, et su kolesterool nii kõrge on.”
1
Mannekeen seisis Pieta ärklitoa nurgas. Kleit, mille ta oli sellele selga pannud, oli lihtsast kalingurist hooletult kokku traageldatud mudel, kuid Pieta nägi juba vaimusilmas, mis sellest pidi saama. Kauni helmestikandiga, voogava vedikuga ja ümber piha seotud ehisvööga. Kleit pidi tulema imekaunis.
See oli aeg, mida Pieta armastas üle kõige. Aeg, mil nii pulmakleit kui ka pruudi tulevik näisid paljulubavad. Pärastpoole võisid tulla pettumused või isegi südamevalu. Kuid parim aeg oli just praegu, mil kleit polnud midagi enamat kui mudel ja kogu selle ilu oli alles Pieta kujutluses peidus.
Harilikult teadis Pieta, missuguseks kleit kujuneb, juba enne seda, kui ta pruuti lähemalt tundma õppis. Tema nägemus sellest, mida ta oma pitsi-, tülli- ja siidikangarullidest looma hakkab, valmis ta peas peaaegu alati juba esimese nõuandmiskohtumise lõpuks. Alles hiljem, lõputute proovide käigus allutas ta pruudid oma tahtele, ent nii leebelt ja veenvalt, et neile näis alati, et see on nende endi idee. Jätame ära riidest kunstlille puusal, ärme teeme allserva taskurätipalistust. Jaa, jaa, just see oligi teie soov.
Viimases proovis, kui pruut seisis peeglitoas ning talle pandi kingad jalga ja kinnitati loor juustele, tundis Pieta alati kurbust. Tema looming oli lahkumas laia maailma ja kunagi polnud teada, kuidas see – ja naine, kes seda kandis – seal hakkama saab. Sest Pieta teadis, et oli olemas ka hullemaid asju kui pitsi rebenemine ja allääre määrdumine.
Aga see kleit, mis oli praegu tema magamistoas mannekeeni seljas, oli teistsugune. Palju tähtsam kui kõik varasemad, palju raskem oli lasta sellel lahkuda. Pieta istus patjadele toetudes voodil ja vahtis kalingurist mudelit. Sellest ilmetust asjast pidi saama tema noorema õe pruutkleit ja kõik selle juures pidi olema täiuslik.
Pieta kuulis allkorrusel ukse avamist ja sulgemist ning samme puitpõrandal. Ta mõtles, kes see võiks olla. Õde Addolorata, tulevikuplaanidest liiga erutatud, et magama jääda? Või ema, kes oli mitu tundi tagasi voodisse läinud, kuid võis olla üles ärganud ja taibanud, et oli unustanud võtta mõnda tabletti või tilku, mida ta praegu tarvitas?
Nüüd kõlasid sammud raskemalt ja neile lisandus müra – pannide ja savinõude kõlksatused ning mürtsatused köögikappides. Järelikult oli see ta isa Beppi. Too oli liiga rahutu, liiga toimekas nii kehalt kui ka vaimult, et kunagi öö otsa järjest magada. Ja otse loomulikult oli ta köögis, ei kusagil mujal. Hommikuti, kui Pieta alla läks, et teha endale esimene tass kanget musta kohvi, oli köögilaual kuivamas äsja valmistatud pasta või seisis seal supipott, täis tomatikastet ja aeglaselt hautatud veiseliha.
Nagu poleks toitu juba niigi küllalt olnud. Köögikapis lebasid linastesse köögirättidesse mähitult pakid tema hoolikalt kuivatatud pastaga ning sügavkülmikus anumad tema tehtud kastmete ja suppidega, millele ema oli korralikult sildid peale kleepinud. Ja ometi jätkas Beppi toitude valmistamist.
Pieta armastas isa tehtud sööki, aga seda oli alati kohutavalt palju. Vahel unistas ta, et lahkub sellest suurest neljakorruselisest majast, kus nad kõik koos elasid, hakkab elama üksi ja teeb ise endale süüa. Siis oleks lõunasöögiks lihtne lehtpeedisupp, maitsestatud veidikese peekoniga, mida ta saaks rahus süüa, selle asemel et taluda hiiglaslikke portsjoneid, mida ta isa serveeris kära ja sekeldamisega, mis saatsid alati kõiki ta tegevusi.
Haigutades heitis Pieta viimase pilgu kalingurist mudelile. Kujutluses kohendas ta kergelt kaelaava ja tegi õlapaelad laiemaks. Siis kustutas ta tule, tõmbus tekkide all kerra ja oli mõne minutiga uinunud.
Järgmisel hommikul vara alumisele korrusel minnes leidis Pieta köögi täpselt sellisena, nagu oli arvanud. Pika männipuust laua üht otsa katsid läbisegi laiali laotatud kollased fettucine-pasta ribad, millele oli jahu peale puistatud. Laua teises otsas olid hunnikus õhukesed lasanjeplaadid ning keskele oli jäänud imetilluke vaba ruum, kuhu Pieta ema Catherine oli asetanud oma hommikusöögihelveste kausi ja teekruusi.
Kahvatu ja väsinud, hallinevad juuksed siledalt taha kammitud, lilleline hommikumantel seljas, kühveldas Catherine ükskõikselt putru suhu.
„Tere hommikust, mamma! Kuidas sa ennast täna tunned?” Pieta tõukas köögiukse lahti ja suundus otsejoones kohvikannu võtma.
„Ei eriti hästi ega ka eriti halvasti.”
„Kas tahad kohvi?”
„Ei, ei, ma suudan hommikuti ainult teed juua, sa ju tead seda.” Catherine osutas pahaselt sõrmega lauda katvatele pastatükkidele. „Igatahes seda ma küll ei tea, kus sa istuda saad, et hommikust süüa. Vaata seda kõike!”
„Pole viga,” kehitas Pieta õlgu. „Ma tahan ainult tassi kohvi ja ühe sigareti. Lähen istun tagaukse juures trepiastmel.”
„Suitsetamine, ikka see suitsetamine,” pahandas Catherine. „Millal sa maha jätad? Su õde ju ei suitseta. Ma ei saa aru, mis sundis sind üldse alustama.”
Kõik see kordus igal hommikul. Ema ärkas alati esimesena ning istus, ajaleht käes, elades kaasa halbadele uudistele ja oodates, kuni piim maisihelvestesse imbub. Pieta leidis ta alati köögilaua äärest, suu mossis, nagu sööks ta midagi kibedat, ning tihti luges ema valjusti ette mõne loo, mis oli temas erilist nördimust tekitanud.
Kui Addolorata oli hilisööni restoranis tööl olnud, tuli ta harilikult alla ja istus koos Pietaga trepiastmel, et kiiresti kohvi juua ja tema sigaretist salaja paar mahvi tõmmata, seejärel läks ta tagasi voodisse, et veel natuke magada.
Alles siis, kui nende isa Beppi üles tõusis, näis terve maja ärkavat ja päeva alustavat. Kui isa oli heas tujus, tormas ta köögiuksest sisse, haaras oma naise eest pooleldi söödud helveste kausi ja virutas valamusse, valas endale kolinal kohvi, ise kogu aeg lärmates: „Tere hommikust, mu bella Caterina, ja tere hommikust,