Pilt, mida ta oli uurinud, muutus järsku kohaliku autokaupmehe reklaamiks. Sean vajutas nuppu, sulges televiisori ja viskas puldi voodile.
Ta kõndis üle oma motellitoa põranda klaasseinani, lükkas eesriide kõrvale ning vaatas välja kiirteele, mis jooksis paralleelselt laia tühermaaga ja algas kohe parkimisplatsi tagant. Maastik, mida ta silmitses, oli masendavalt talve-sünge. Sellest hoolimata, et siinne kliima oli enamasti pehme.
Ilm muudab jahipidamise tapjale soodsamaks. Siin on rohkem inimesi vabas õhus kui põhjapoolsetes linnades. Kuigi sel värdjal ei paistnud kunagi olevat probleemi ohvri leidmisega.
Võib-olla ütles dr Kincaid õigesti. Võib-olla oli ta nii võluv, et naised muutsid tema jaoks asja lihtsaks.
Temas pidi olema midagi erilist, et võluda Makaelat. Seani õde polnud niisama lihtne haneks tõmmata. Ja kahjuks oli ta õel olnud petistega rohkelt kogemusi.
Ent nähtavasti mitte piisavalt, et näha läbi mõnda võtet, mille abil mõrvar oli ta kaasa meelitanud.
Sean surus peopesa vastu klaasi ja kasutas selle külmust, et võidelda raevuga, mis tungis ta meeltesse alati, kui mõtles õega tehtud õudustele. Need mälestused võisid teda siiani öösiti üles ajada ja keha higist leemendama panna, kui ta heitles õe kannatusi täis õudusunenägudega.
Detroiti press oli olnud see, kes ristis mõrvari Inkvisiitoriks, nimi, mis oli kohutavalt täpne. Liigagi kiiresti õppisid ka selle linna elanikud tundma, kuidas on elada koos maniakiga nende keskel.
Välja arvatud juhul, kui surnukehad olid liiga lagunenud selleks, et vigastusi eristada – nagu see oli olnud kahe esimese laiba puhul –, oli enamik politseinikke võimelised kindlaks tegema tapja käekirja. FBI erirühma agent, kes kutsus Seani uurima Birminghami mõrvasid, oli selle ära tundnud kohe, kui luges viimase ohvri kirjeldust.
Nüüd kui kohalikud olid need kolm juhtumit kokku viinud, olid nad sunnitud tegema järgmise sammu ning tunnistama, et tapmised olid osa sarimõrvadest, mida Büroo pingutuste tagajärjel seostati ühe mehega.
Kujuteldamatult julm ja sadistlik hull.
Siinsed võmmid lisavad profiilile uusi andmeid, mida on õnnestunud koguda, ning nii täieneb tapja profiil aeglaselt, kuid järjekindlalt. Ja kui see on valmis…
Seani käsi sulgus rusikasse ning ta virutas sellega vastu klaasi. Aken värises raamis, kuigi löök polnud eriti tugev. See ei tulnud vihast. Hoop oli mõõdetud. Nagu vasar, mis kõmatab vastu kohtuniku lauda. Või haamer, löömas naela seina.
Viimane nael sinu kirstukaande, sa tõbras. Ja jumal olgu tunnistajaks, et mina olen see, kes selle viimase sinna lööb.
Veel pikka aega pärast televiisori sulgemist ei suutnud ta heita psühholoogi oma mõtetest. Mõne aja pärast ta enam ei püüdnudki ja lubas naise kujul täita oma meeled.
Naine oli nii täiuslik, et ta arutles – väikse viivu –, kas mitte politseinikud ei valinud teda intervjuuks meelega välja. Korranud oma kujutluses teleklippi – mida ta oskas teha peaaegu täieliku täpsusega, nagu vaataks kordust –, otsustas mees, et ta polnud näinud näitemängu.
Naise pisike kõhklemine ja hoolikus, millega ta sõnu valis, jätsid mulje, et ta oli tõepoolest kõnelnud improviseeritult. Tema näoilme, kuigi ta püüdis seda valitseda, ei jätnud kahtlust, et reporteri küsimused mõrvade kohta olid tabanud teda ootamatult.
See on tasu meedia usaldamise eest, mu armas.
Ta naeratas, enne kui pooleldi toosti öeldes tõstis huultele klaasi veiniga, mille oli koduteel ostnud. Mees krimpsutas maitse peale pisut nägu ning asetas siis klaasi tagasi kohvilauale.
Ta oli arvanud, et Merlot muudab õhtu pisut õdusamaks ning leevendab ta pettumust selle üle, et kohalikud olid kolm ohvrit nii kiiresti üksteisega seostanud. Nüüd, kui neil see oli õnnestunud, suudavad nad vaid mõne tunni jooksul luua seose ka ülejäänud ohvritega.
Ta eesmärk oli alati murda mustrit nõnda, et seda ei juhtuks. Ent kui tal läheb korda seda teha, siis mis mõte oleks kogu ettevõtmisel? Vanad harjumused surevad aeglaselt, tunnistas ta naeratusega.
Nagu ka mõned neist naistest, kes võitlesid viimse hetkeni, trotsides piinadest päästvat surma.
Selle mõtte juures tungis kusagilt kehasügavusest esile seksuaalse naudingu lainetus, nii terav, nii puhas, et see võttis täiesti hingetuks. Mees sulges silmad ja nautis nii tunnet kui mälestusi, mis olid selle tunde põhjustanud.
Naiste nägude asemel, kelle piin ta käte vahel oli need mälestused esile kutsunud, tungis ta meeltesse nüüd kujutlus Jenna Kincaidist, kes end külma vastu kaitstes kramplikult mantlist kinni hoidis ning kannatanud lapse pärast kurvastas. Sellest lapsest oli saanud tapja.
Nad on võimetud ära hoidma seda, mida nendega tehakse, kusjuures tihti inimeste poolt, kes peaksid olema nende kaitsjad.
Oli harukordne, et keegi suutis väljendada nii selgelt, nii täpselt ebaõiglust, mille all ta oli pidanud kannatama. Ja ta oli nii öelnud ilma, et oleks temast midagigi teadnud.
Ilmselt oli naine midagi väärt. Ta peaks teda tundma õppima. Peaks ennast talle avama.
Loomulikult mitte sellisel viisil nagu teistele. Naine oli sellest kõigest kõrgemal. Täpselt nagu oleks ka tema, kui ta naisega koos oleks.
See naine, erinevalt teistest, mõistis, mis teda kannustas. Suhelda kellegagi, kes saab sellest aru intellektuaalselt, oli luksus, mida ta polnud endale juba väga ammu võimaldanud.
Võib-olla on see lihtsalt üks järgmist liiki nauding, mille tulekuks aeg on küps.
Kaks
Lahtipaiskuva ukse heli sundis Jennat silmi tõstma. Sekretär, keda ta jagas kolme teise terapeudiga, oli teadlik, et Jenna kasutas tavaliselt viimast kümmet minutit igast tunnist selleks, et teha märkmeid lõppenud sessioonist. Miks ta peaks segama, …
Ainult et see polnud Sheila. Mitte ainult Sheila, parandas ta. Sekretär vaatas Jenna poole üle laiade õlgade, mis kuulusid mehele, kes näis täitvat kogu ukseava.
„Ma vabandan, doktor Kincaid,” ütles sekretär. „Ma püüdsin talle öelda…”
„Me peame rääkima.”
Sissetungija ei vabandanud segamise pärast sugugi. Napp lause oli pigem käsk kui palve. Mis ta probleem ka oli – ja Jenna ei kasutanud seda sõnastust selles mõttes, et keegi vajas ravi –, polnud Jennal aega ega ka soovi sellega täna tegelda.
„Mul on kahju. Te peate aja kokku leppima.”
„Kui palju?”
„Kuidas palun?”
„Kui palju läheb maksma, et teiega rääkida? Mu jutt ei võta tundigi, kuid olen nõus maksma ühe tunni eest. Olen valmis maksma ükskõik kui palju, et te oleksite nõus mind kuulama.”
Justkui selleks, et öeldule kaalu juurde anda, õngitses ta teksade tagataskust välja rahakoti. Sheila tegi mehe taga pantomiimi, justkui valides numbrit ja tõstes telefonitoru kõrva juurde, ning kergitas küsivalt kulme.
Jenna raputas pead nii õrna liigutusega, et ta lootis, et parasjagu rahataskut avav mees seda ei märka. Ta ei tahtnud kutsuda politseid enne, kui ta polnud toimuvast täiesti aimu saanud.
Tüüp ei tundunud hull. Tegelikult…
Tegelikult näis ta üsna normaalne, kui pidada normaalseks pikkust veidi üle 185 sentimeetri ja korralikke muskleid pakituna musta seemisnahka ja teksadesse. Mehel polnud midagi käes ning tema kantud teksapüksid liibusid liiga tihkelt vastu kitsaid puusi, et need võinuks varjata relva. Ta oli ka hästi raseeritud, kuigi kõhetutel põskedel oli vaevumärgatav kella viiene vari.
Mustad juuksed olid nii peanaha lähedalt pügatud, et need poleks kuidagi saanud sassi minna ja tema vaimse tervise kohta tunnistust anda. Asjaolu, et need paistsid olevat alles hiljuti lõigatud, näis rääkivat mehe kasuks,