Jenna polnud kuulnudki, et politsei oli taolise avalduse teinud. See oli ka loomulik, sest ta oli võtnud vastu patsiente kuni hetkeni, mil pidi büroost lahkuma. Isegi kui ta oleks teadnud, poleks ta olnud valmis nende kuritegude kohta kommentaare jagama. See oli väljaspool teemade valdkonda, milles ta oli telejaamaga kokku leppinud ning milles ta võis pidada end asjatundjaks.
Pidades uue teema üle aru, laskis ta naeratusel, mida oli kaamera jaoks hoidnud, tuhmuda. Ta tõmbas hinge, kaaludes, milline oleks parim viis käsitleda poisi küsimust, kuid otsustas siis rääkida lihtsalt tõtt.
„Ma ei ole tegelikult õige inimene sellele küsimusele vastama. Nende kuritegude üksikasju pole veel avalikustatud ja pealegi ei ole ma profiilija. Kohtupsühholoogia on väga spetsiifiline ala ja mina olen saanud selles vähe koolitust.”
Sellal kui ta rääkis, oli reporteri suu tõmbunud kriipsuks. Juhm õhetus tõusis kaela mööda küsitleja põskedele. Noormees tundis ilmselt, et naise vastus oli kas tahtlikult külm või, veelgi halvem, tunnistus tema kesisest küsitlemisoskusest.
„Saan sellest aru,” ütles ta kiirelt. „Ma ei rääkinud ühest juhtumist. Lihtsalt jutustage meie vaatajatele üldiselt, mis ajendab taolist psühhopaati tegutsema.”
Noormehe seisukohast oli kohendatud küsimus õnnestunud toibumine. Naise asetas see aga samamoodi tule alla nagu eelminegi.
Mujal kui kliinilise psühholoogia loengutes, mida ta oli assistendina ülikoolis pidanud, polnud Jenna mõelnud sügavuti taolistest sotsiopaatidest, kes naudivad naiste piinamist ja seejärel tapmist. Ning nendest vähestest detailidest, mis olid avaldatud kolme surnukeha kohta, oli selge, et ohvrite piinad valmistasid roimarile erakordset lõbu.
„Selle põhjal, mida olen lugenud,” sõnas naine, valides ettevaatlikult sõnu, „ei näi tapja käitumine olevat psühhootiline. Arvatavasti on ta äärmiselt korralik, valib oma ohvreid ettevaatlikult ning viib roimad toime, jättes vähe kohtumeditsiinilisi jälgi, millest politsei saaks kinni hakata.”
„Ta on tapnud kolm inimest ja teie ütlete, et ta pole hull?” Reporteri hääl oli pilkav, andes skepsisele vaba voli.
„Ta on kindlasti sotsiopaat, kuid…” Jenna kõhkles hetke, mõeldes, kui raske on kasutada õiget terminoloogiat, kui rahval on väga kindel, kuigi ekslik arusaam sõnade segane, hull ja psühhootiline tähendustest. „Tapja tõenäoliselt ei suuda oma ohvritele kaasa tunda, ükskõik kui palju nad ka ei piinle, ent kui teda kohata seltskondlikus või töises keskkonnas, ei pruugi tema juures märgata midagi ebatavalist. Ilmselt võib ta tunduda väga võluv.”
„Mis aitab tal saavutada seda, et tulevased ohvrid teda usaldavad.”
„Kahjuks küll. Kuigi ta on selgelt manipuleeriv, võib ta olla ka väga meeldiv ja sõnaosav.”
„Niisiis, kuidas tekivad sellised olevused nagu meie võluv sotsiopaat?”
„Keegi ei tea seda. Praegusel ajal arvatakse, et mõju võivad avaldada bioloogilised faktorid, geneetilised eelsoodumused, kui nii võib öelda. Kuid pole kahtlustki, et enamik sellistest inimestest on langenud lapseeas ahistamise ohvriks – kas füüsiliselt, emotsionaalselt või mõlema kombinatsioonis. Paar sarimõrvaritega läbi viidud uuringut on näidanud, et ahistamine on olnud nii pikaajaline kui äärmiselt vägivaldne. Pole raske aru saada, kuidas lapsest, kes on jäetud isolatsiooni, keda ei armastata, surutakse alla füüsiliselt või mentaalselt, või keda tõesti ka füüsiliselt ära kasutatakse, kujuneb teiste inimeste suhtes empaatiavõime täielikult kaotanud täiskasvanu.”
„Ega te ometi ei taha öelda, et igast ahistatud lapsest kasvab Ted Bundy?”
„Tegelikult areneb taolisteks väga väike protsent ahistatud lastest. Ent see on siiski ühine joon kõigi puhul, keda oleme tõsisemalt uurinud. Kahjuks ei oska me iial ennustada, millisest lapsest kasvab sellistes tingimustes sotsiopaat. Või mis veelgi tähtsam, me ei tea, milline neist sotsiopaatidest kujuneb tapjaks.”
„Kas sellepärast, et neid on varajasest lapsepõlvest harjutatud vägivalda kasutama?”
„Valu. Võim. Nad soovivad meeleheitlikult olukorda kontrollida, võib-olla sellepärast, et lapsena oli neil nii vähe võimalusi mõjutada seda, mis nendega juhtus.”
„Kõnelete, justkui te tunneksite neile kaasa, doktor Kincaid.”
„Tunnen kaasa igale lapsele, keda on kuritarvitatud. Nad on võimetud ära hoidma seda, mida nendega tehakse, kusjuures tihti inimeste poolt, kes peaksid olema nende kaitsjad.”
„Pidasin silmas seda, et te näikse tundvat kaasa sotsiopaatidele, kes neist lastest kujunevad.”
Psühholoogina, kes oli lugenud hulgaliselt uurimusi, kus kirjeldatakse üksikasjaliselt ahistamiste õudusi, millest ta just oli rääkinud, pidi Jenna endale tunnistama, et see on tõsi. Abstraktsel viisil kindlasti. Selles valguses aga, mis oli teada neist tapetud naistest…
„Mitte kõik sotsiopaadid ei tapa,” ütles ta uuesti. „Kui nad seda teevad, kehtivad loomulikult neilegi seadused, mis valitsevad meie kõigi üle. Kui nad on kord juba tapnud, ei ole tõenäoline, et nad peatuksid ise. Et see saaks juhtuda, tuleb nad esmalt tabada. Ma loodan, et politsei leiab kiiresti midagi, mis neid edasi aitaks, mõne asitõendi, mis viib mõrvarini. Või et keegi, kes neist mõrvadest teab, tuleb ja annab vajalikku informatsiooni.”
„Nii et… te ütlete, et ta tapab kindlasti jälle.”
Ja häid jõule kõigile, mõtles Jenna, taibates, millisesse lõksu ta oli langenud.
Paraku oli väga raske anda küsimusele vastuseks midagi muud peale julma tõe. Kuigi selle kuulmine tugevdaks tõenäoliselt hirme, mis olid hoidnud ühiskonda tõelises ärevuses juba enne tänastki teadet. Sellele vaatamata ei näinud tal olevat valikut.
Seal oli veel midagi, millest roimar toitus. Mitte ainult mõrvad ei anna tapjale võimutunnet juurde, vaid ka meedia tähelepanu, mida tapmised tekitavad, sealhulgas ka see intervjuu, ja hirm, mida see külvab.
Ta oleks pidanud näitama poisile koha kätte juba algsele küsimusele vastamata jättes. Kuna ta polnud seda teinud, ei saanud ta puhast südametunnistust säilitades teha muud, kui rääkida tõtt.
„Jah, kui teda ei tabata. Ta ei loobu sellest. Isegi mitte siis, kui politsei saab mõrvarile nii palju jälile, et selgub ta isik… isegi, kui see neil õnnestub, ei jäta ta tapmist. Mitte enne, kui ta on lõpuks vahi alla võetud.”
„Või kuni ta on surnud.”
Sean Murphy oli juba astetanud sõrme puldil off-nupule, kui miski sundis teda kõhklema. Reporter lõpetas parasjagu telelõiku, ilmselt võttes kokku naispsühholoogi juttu. Kuid Sean ei pööranud reporteri jauramisele mingit tähelepanu.
Selle asemel keskendus ta naisele, kes reporteri kõrval seisis ja kramplikult mantli kraest kinni hoidis, justkui tahtes end külma eest kaitsta. See viitas selgelt kaitseseisundile.
Kas see oli alateadlik? Või oli see seepärast, et naine oli teadlik, kui hästi vastas ta tapja ohvri-tüübile?
See polnud tõenäoline, mõtles ta siis, sest kohalikud politseinikud polnud veel avalikult seostanud viimast kolme teiste tapetutega. Võib-olla peaks ta hoiatama dr Jenna Kincaidi, et naine vastab peaaegu kõigile kriteeriumidele, mida erirühm on juurdluse viimase nelja aasta jooksul välja toonud.
Hilistes kahekümnendates või varastes kolmekümnendates, hindas Sean. Pikk ja habras, tumedate juuste ja silmadega. Isegi ta riietus, pigem ametlik kui väljakutsuv, vastas mustrile, mille see elajas oli paika pannud oma esimese mõrvaga, mis arvati nüüd olevat toimunud rohkem kui seitse aastat tagasi.
Olles suunanud pilgu mööda pikka tumesinist mantlit alla madalakontsaliste saabasteni, heitis Sean taas pilgu psühholoogi näole. Näojooned olid rabavad, kuid mitte klassikaliselt ilusad.
Ta