See on alles. Koks on juba väljunud ja ma olen jälle näljas. Vajun diivanile. Ongi Croxy, näost ufo, ja Breeny, verivärske, kuid sellise imestunud ilmega, et kuidas tal küll üks raund vahele võis jääda, kusjuures nad tõid tegelikult õlut juurdegi. Naljakas küll, aga see ei tekita vähimatki elevust. Lihtsalt muudab selle konkreetse õlle, mida ma parajasti joon, kuidagi soojaks ja lahtunud lurriks, mis juua ei kõlba.
Aga on ju veel!
Uued õlled võetakse lahti, sepitsetakse uusi hulljulgeid plaane ja ilmub uus koka, Croxy meisterdab Bernie asjatamise peale vanast limonaadi plastpudelist piibu ja üsna varsti oleme kõik jälle uimas. See Val-tots on tuppa tagasi komberdanud ja näeb välja nagu äsja laagrist minema aetud pagulane. Mida ta küllap ongi, ma oletan. Ta viipab Tanyale, kes tõuseb püsti, ja nad teevad sõna lausumata minekut.
Adun, et Bernie ja Breeny vahel on järjest tulisemaks sõneluseks läinud. Kimu on otsas ja oleme sunnitud pealevõtuks vesinikkarbonaadile üle minema, mis nõuab suuremat oskust ja Breeny võtab Bernie kallal, et see kraami raiskab. – Kurat sa situd ära, kuradi munn, ütleb ta, paljastades suutäie katkiseid kollakasmusti hambaid.
Bernie ütleb midagi vastu ja mina mõtlen, et pärastpoole on vaja tööle minna ja peaks enne natuke silma looja laskma. Kui ma esikusse suundun ja ukse avan, kuulen karjumist ja ilmeksimatult klaasi purunemist. Mõtlen korraks, kas minna tagasi, siis aga jõuan otsusele, et minu kohalviibimine teeks niigi sita olukorra ainult keerulisemaks. Lipsan vaikselt koridori ja panen ukse enda järel kinni, sulgedes oma kõrvadele kõik karjed ja ähvardused. Siis olen väljas ja astun mööda tänavat edasi.
Jõudes tagasi sinna Hackney peldikusse, mida nüüd koduks tuleb kutsuda, olen üleni higine, värisen ja nean oma lollust ja nõrkust, samal ajal kui Great Eastern kolistab Liverpool Streeti jaamast Norwichi poole, nii et terve maja taas väriseb.
2
„…manused…“
Colin tõuseb voodist välja. Ärklitoa aknale moodustub tema siluett. Mu pilk langeb tema rippuvale munnile. See näeb kuuvalguse kolmnurgas välja otsekui süüdlaslik, kui ta ruloo üles veab. – Ma ei saa aru. Ta pöördub ja ma märkan vabandavat võllanaeratust, kui valgus tema tumedaid lokke hõbedaseks toonib. Samas tulevad esile tema silmaalused kotid ja inetu lõualott.
Colinist: keskealine töll, kelle hääbuvatele sotsiaalsetele ja intellektuaalsetele huvidele tuleb nüüd lisada kahanev seksuaalne võimekus. On aeg. Jumala eest, on aeg.
Sirutan end voodis välja, tundes jalgades jahedust, ja väänan endast välja frustratsiooni viimase tõmbluse. Talle selga pöörates tõmban põlved vastu rinda.
– Ma tean, et see võib kõlada nagu klišee, aga tõesti ei ole mul sellist asja varem juhtunud. See on nagu… need kuradid on mulle sel aastal neli lisatundi seminarirühmades juurde pannud ja veel kaks lisatundi loenguid. Eile olin terve öö töid hinnates üleval. Miranda ka kogu aeg võtab mu kallal ja lapsed tahavad nii kuradi palju… pole enam üldse aega iseendaks olla. Pole aega olla Colin Addison. Aga keda huvitab? Keda kuradit huvitab Colin Addison?
Kuulen ähmaselt seda nutulaulu kaotatud erektsioonidele, olles mööda teadvuse redelit taas pulkhaaval une rüppe laskumas.
– Nikki? Kuuled sa mind?
– Mmm…
– Ma mõtlen, et me peame omavahel normaalse suhte looma. Ja see pole mingi niisama uitmõte. Mirandaga on meil lugu lõppenud. Oh, ma tean küll, mida sa öelda tahad, ja eks muidugi teisi tüdrukuid, teisi tudengeid on ka olnud, muidugi on, ütleb ta, lubades nüüd hääletoonis pisukest enesega rahulolu. Mehe ego võib tunduda habras, aga minu kogemuste põhjal ei võta selle parandamine kaua aega, – … aga need kõik on teismelised olnud, nendega on saanud lihtsalt natuke pulli teha. Sina oled täiskasvanum, sa oled kakskümmend viis, meie vanusevahe polegi nüüd nii suur ja sinuga on hoopis teistmoodi. Mitte lihtsalt, et… tähendab, see on tõeline suhe, Nikki, ja ma tahan, et see olekski, noh, tõeline. Mõistad? Nikki? Nikki!
Olles astunud Colin Addisoni poolt põrutatavate tudengiplikade konveierile, peaksin ilmselt olema rahul, et mind ülendatakse puhtsüdamlikult armukese seisusesse. Aga millegipärast ei ole.
– Nikki!
– Mida? ühman ma, keeran voodis külge ja tõusen istukile, lükates juukseid näo eest ära. – Mis asja sa seal räägid? Kui sa mind kepitud ei saa, siis lase mul vähemalt natuke magada. Mul on hommikul loeng ja ma pean homme öösel nagunii seal kuradi saunas tööl olema.
Colin istub nüüd raskelt hingates voodiserval. Vaatan, kuidas ta õlad ülesalla liiguvad, ja ta tundub pimeduses nagu iseäralik haavatud loom, kes ei tea, kas vastu rünnata või taganeda. – Mulle ei meeldi, et sa seal töötad, hingab ta pahural omastaval toonil, mis on talle viimasel ajal nii omaseks saanud.
Ja ma mõtlen, et nii, nüüd aitab, minu kord on tegutseda. Nädalad lugupidamist on lõpuks paisunud kriitiliseks ükskõiksuse massiks, milles sa tunned, et sul on piisavalt võimu neid lihtsalt persse saata. – Seal saunas on mul vist praegu ainuke võimalus korralikku keppi saada, lausun külmalt.
Õhus on jäine vaikus ning Colini tumeda kontuuri tardumus kõneleb mulle, et olen märki tabanud ja lõpuks ennast kuuldavaks teinud. Siis rapsab ta kangelt tugitooli poole, kus lebavad ta riided. Ta hakkab neid selga toppima. Jalg tonksab pimedas millegi vastu, võib-olla on see toolijalg või voodiserv, ja järgneb kiunatus „raisk“. Tal on äraminekuga kiire, sest tavaliselt käib ta enne duši all, Miranda pärast, aga seekord pole vedelikke vahetatud, nii et võib-olla saab ta niisamagi hakkama. Vähemalt jätkub tal viisakust tuld mitte põlema panna ja selle eest olen ma talle tänulik. Kui ta teksasid jalga veab, imetlen tema perset, tõenäoliselt viimast korda. Impotentsus on kole ja klammerdumine kohutav, aga kaks asja korraga täiesti talumatud. Mõte selle vana tolguse hooldajaks hakata on tülgastav. Kahju muidugi sellest tagumendist ilma jääda, seda tahaks küll veel. Mulle on ilusad sitked kannikad meeste juures alati meeldinud.
– Sinuga ei saa rääkida, kui sa selline oled. Ma helistan sulle hiljem, ähib ta kampsunit selga tõmmates.
– Ära näe vaeva, vastan ükskõikselt ja vean teki üles, et tisse varjata. Mõtlen, mispärast mul on vaja seda teha, sest ta on neid nagunii lutsinud, on munni nende vahele hõõrunud, on neid minu õnnistusel ja nii mõnigi kord ka õhutusel mudinud, käperdanud, pigistanud ja näksinud. Miks siis üks juhuslik pilk poolpimeduses niiväga privaatsust riivab? Ilmselt kuna sisimas miski mulle ütleb, et meie vahel, Colini ja minu vahel on kõik läbi. Jah, see aeg on käes.
– Mida?
– Ma ütlesin, ära näe vaeva. Mulle hiljem helistada. Kurat noh, ära helista ja kõik, ütlen talle ja tahaksin praegu suitsu teha. Mõtlen küsida talt ühe sigareti, aga see tundub kuidagi kohatu.
Ta pöörab näo minu poole ja ma näen neid tobedaid vuntse, mida ma olen kogu aeg palunud tal maha ajada, ning suud allpool taas läbi kardina hõbedases valguses helklemas, aga silmad on kõrgemal pimeduse varjus. Suu ütleb mulle: – Selge, mine siis persse! Loll plika oled, Nikki, kuradi ennasttäis lehm. Arvad, plikake, et oled praegu tegija, aga sul saab elus kuradi suuri probleeme olema, kui sa suureks ei kasva nagu ülejäänud inimkond.
Mu hinges võitlevad nüüd raev ja naer, ilma et kumbki oleks võimeline oma paremust maksma panema. Selles ebakõlas suudan ainult köhatada: – Nagu sina või? Ära aja naerma…
Aga Colin on läinud ja magamistoa uks paugatab kinni, seejärel samuti välisuks. Mu keha hakkab kergendustundes lahti rulluma, kuni mulle meenub tüütu asjaolu, et uks tuleb kaks korda lukku keerata. Lauren on turvalisuse suhtes väga nõudlik ja niikuinii pole ta kaugeltki lõbusas tujus, kuna meie sõnelus ajas ta arvatavasti üles. Esiku lakitud põrandalauad on mu paljaste jalataldade all külmad ning mul on hea meel, et saan lukku pöörata