Porno. Trainspottingu järg. Irvine Welsh

kitsast trepist üles minna. Ta järgneb vaikides, et minu tagumenti vaadata, ma eeldan. Ma ei kiirusta, vaid näitan talle, et mind see verest välja ei löö. Olgu ta ise verest välja löödud.

      – Ilus pepu sul, Nikki. Niisama ütlen, lausub ta lõbusa õhinaga. Ta hakkab mulle juba täitsa meeldima. See on mu nõrkus: liiga kergesti olen valet tüüpi inimestest sisse võetud. Seda on nad alati öelnud – vanemad, õpetajad, treenerid ja isegi sõbrad.

      – Aitäh, Terry, ütlen rahulikult ja pööran trepist üles jõudes ringi. Ta silmad hõõguvad ja ma vaatan talle otse silma, pööramata pilku ära. Muie venib laiemaks, ta noogutab ukse suunas, ma avan selle ja astun sisse.

      Vahel lööb mõni muutus sind joonelt pahviks. Kui suvi lõpeb ja semester algab ja kõik on sinine, hall ja lilla. Puhastav õhk su kopsudes, mis läheb järsku külmaks, kuni poed nürist ja kõikjaleulatuvast Witherspoon/Falconand Firkin/All Bar One/O’Neill’s-landist, mis on iga UK kesklinna seltskonnaelu korporatiivne, koloniseeritud tulipunkt, teistega koos eemale mõnda sooja hämaralt valgustatud baari. Natuke maad minna ja sa leiad need tõelised kohad. Tavaliselt ainult üks värskendav jalutuskäik, võib-olla paar peatust bussiga, igatahes mitte liiga kaugel. See on üks neist kohtadest, nii ehtne üleminek teise ajastusse, et kogu see armetus võtab keeletuks. Siirdun tualetti, et ennast koguda. Naiste vets on nagu püstitõstetud Egiptuse kirst, kus vaevalt mahub istumagi, pott on katki, peldikupaberit pole, seinaplaadid pragunevad, kraanist ei tule sooja vett ja valamu kohalt vaatab vastu mõrane peegel. Heidan sinna pilgu ja tunnen heameelt, et vinn, mida ma kartsin küpsevat, on hakanud tagasi minema. Põsel on ka laik, aga see on kadumas. Punane vein. Hoiduda punasest veinist. See ei tohiks siin majas väga keeruline olla. Panen natuke silmapliiatsit ja veel seda lillakaspunast huulepulka peale ning harjan kiiresti juukseid. Siis hingan sügavalt sisse ja kõnnin välja, valmis uue maailmaga tutvust tegema.