Tütar lebas nagu surnu.
Paanikasse sattudes kartis Lynn viivuks, et tütar ongi surnud. Ta tormas lähemale, jalad takerdumas mobiililaadija juhtmesse, ning puudutas pikka kleenukest käsivart.
„Ma magan,“ porises Caitlin.
Kergendus uhtus üle Lynni nagu laine. Haigus oli tema tütre uneharjumused kaootiliseks muutnud. Ta naeratas, istus voodiservale ja silitas tütre selga. Selle lühikese geelitatud musta juuksenuustikuga, mõtles ta, meenutab Caitlin mõnikord kaltsunukku. Pikka kasvu, kõhnaks ja kiitsakaks lahjunud tütre ihu oleksid kui koos hoidnud mitte luud, vaid painutatud traat.
„Kuidas sa end tunned?“
„Igalt poolt sügeleb.“
„Tahad sa hommikust süüa?“ küsis Lynn lootusrikkalt.
Caitlin ei olnud otseselt anorektik, aga sinnakanti. Kehakaal oli tüdrukule kinnisidee, ta vihkas selliseid toite nagu juust või pasta, mida kutsus rasvaõgimiseks, ja ta kaalus ennast ühtevalu.
Caitlin raputas pead.
„Meil on vaja rääkida, kullake.“ Lynn vaatas kella. 10.05. Ta oli eile kontoris vabandanud, et hilineb täna, ning varsti on ta sunnitud helistama teatega, et ei tule üldse.Arstil oli pärastlõunal Caitliniga kohtumiseks vaid üürike vaba auk.
„Mul pole aega,“ mõmises tütar.
Ootamatus ärritushoos tõmbas Lynn kõrvaklapid ära. „See on tähtis jutt.“
„Mutt, ära tõmble!“ viskas Caitlin.
Lynn hammustas huulde ja vaikis pisut. Ütles siis: „Ma leppisin täna pärastlõunaks kokku doktor Hunteri vastuvõtu. Kella poole viieks.“
„Sa käid mulle pinda. Ma saan pärastlõunal Luke’iga kokku.“
Luke oli tema tütre peika. Õppis Brightoni ülikoolis mingit IT-eriala, mille olemust ei olnud kunagi suutnud Lynnile arusaadaval viisil selgitada. Täielike päevavaraste hulgas, keda Lynn oli elus trehvanud, oli Luke omaette tase. Caitlin oli poisiga semminud aastakese. Ja selle aasta vältel oli Lynnil õnnestunud noorukilt raskustega välja pigistada umbkaudu viis sõna. Jep, jeh, nagu, noh näisid olevat poisi keeleline ülempiir. Lynn hakkas juba arvama, et nende kahe külgetõmme rajaneb mõlema pärinemisel ühelt ja samalt planeedilt – kusagilt universumi kaugemast otsast. Kuskilt kurjavaimu galaktilisest tupikust.
Ta andis tütrele põsemusi ja silitas hellalt tüdruku klompis juukseid. „Kuidas sa end muidu tunned, ingel? Sügelust arvestamata?“
„Ah, pole hullu.Väsinud olen.“
„Ma kohtusin äsja doktor Hunteriga. Me peame sellest rääkima.“
„Aga mitte kohe. Ma lebotan praegu. Eks?“
Lynn istus liikumatult, hingas sügavalt sisse ja püüdis säilitada enesevalitsust. „Kullake, doktor Hunteri vastuvõtt on väga oluline. Ta tahab sind terveks teha. Nähtavasti on ainuke võimalik tee selleks sulle maksa siirdamine. Ta tahab seda sinuga arutada.“
Caitlin noogutas. „Kas ma saaksin kõrvaklapid tagasi? See lugu on üks mu lemmik.“
„Mida sa kuulad?“
„Rihannat.“
„Kas sa minu juttu kuulsid, kullake? Maksa siirdamisest?“
Caitlin kehitas õlgu ja mühatas. „Mida iganes.“
9
Kaheteistsõlmelise kiirusega rühkival Arco Deel kulus bagerdamisalasse jõudmiseks napilt alla poolteise tunni. Lõviosa sellest ajast katsetas Malcolm Beckett rutiinselt laeva neljakümmend kaht häiresignaali ja hoiatuslampi, nagu ta tegi iga päev. Neist kolme, masinaruumi alarmi, pilsiruumi alarmi ja vööritrasteri rikkealarmi puhul oli ta just lõpetanud hooldustööd ning katsetas nüüd ükshaaval sillakonsooli vastavaid hoiatuslampe.
Vilu virgutava tuule kiuste oli päev hunnitult päikseline, õrnalt loksuv lainetus muutis laevateekonna pardal mõnusaks. Üldjuhul meeldisid sellised päevad merel Malcolmile kõige rohkem. Täna aga lasus tema südames Caitlini pärast must pilv.
Lampidega valmis saanud, kontrollis ta ilmateate uuendust ekraanil, ja nentis rahulolevalt, et ülejäänud päeva ennustus on endiselt soodne. Homseks, nagu ta luges, lubati viie- kuni seitsmepallist edelatuult, mis pöördub viie- kuni kuuepalliseks läänetuuleks, mõõdukalt karme mereolusid ja hoovihma. Pigem ebameeldiv, kuid muretsemiseks polnud põhjust. Ühtesoodu puhuva seitsme palli juures suutis Arco Dee veel bagerdada, ehkki edasi muutusid töötingimused pardal ülemäära ohtlikuks ja ähvardasid kahjustada bagerdamisvarustust, iseäranis merepõhja haukavat ekskavaatoriosa.
Algselt oli laev ehitatud tööks varjulistes suudmelahtedes, tänu lamedale kujule istus see täiskoormaga vees vaid kolmeteistkümne jala sügavuselt. Millest oli kasu, kui töötati Shorehami-suguses liivikutega sadamas, kus sadamasuu jäi mõõna aegu liiga madalaks, et laevu läbi lasta. Arco Dee võis tulla ja minna madalaimast veetasemest kuni tund siia-sinnapoole; ent sellega kaasnev miinus oli kohmakus tormisel merel.
Ruumika kõrgtehnoloogilise silla õdusas soojuses oli õhustik vaikne ja keskendunud. Brightonist kümme miili kagus olid nad juba saabumas bagerdamisalasse. Kollased, rohelised ja sinised jooned moodustasid mustal ekraanil vildaka ristküliku, tähistades sadat ruutmiili merepõhja, mille oli riigilt rentinud Hanson Group, selle konkreetse bagerlaevastiku omanikkontsern. Too maatükk oli piiritletud niisama rangelt nagu farmid kaldal ja täpsest alast kõrvale eksijaid oleksid ähvardanud tõsised trahvid koos bagerdamisõiguse kaotusega.
Ärilistel sihtidel bagerdamine sarnanes mõneti kaevandamisega karjäärides. Liiv ja kruus, mille laev üles imes, sorteeriti kvaliteedi järgi ning müüdi ehitustööstusesse ja maastikukujundajatele. Parima kvaliteediga kruusakivikesed sattusid peenetele sissesõiduteedele, liiva rakendas tsemenditööstus, jääke purustati betooni- ja asfaldisegu sisse või pruugiti täitematerjalina hoonete, maanteede ja tunnelite vundamendis.
Roolis seisis kapten Danny Marshall, neljakümne viie aastane sale, sooniline ja muheda loomuga mees, kes tüüris kahe laevakruvisid valitseva pööra abil, mis lisasid alusele traditsioonilise roolirattaga võrreldes manööverdamisvabadust. Lõual paaripäevane habemetüügas, kandis ta tutiga musta talvemütsi, sinise särgi peal rohmakat sinist kampsunit, jalas teksaseid ja raskeid meremehesaapaid. Analoogselt riides esimene tüürimees pidas vahti arvutiekraani juures, kuhu bagerdamisala oli kaardistatud.
Marshall klõpsas sideraadio rannikukanalile ja kummardus mikrofoni ligi. „Siin Arco Dee, MMWE,“ ütles ta. Kui rannavalve reageeris, teatas ta raadio kaudu nende asukoha. Tegutsedes avamerel keset maailma üht tihedaima liiklusega laevamarsruuti, kus nähtavus võis La Manche’il sageli laskuvates ududes-vinedes kahaneda vähestele jardidele, oli iga asukoha äramärkimine ja korrapärane uuendamine tähtis.
Nagu seitsmel teisel meeskonnaliikmel, kellest enamik oli töötanud koos viimased kümmekond aastat, oli meri Malcolm Beckettil veres. Lapsepõlves küllaltki mässuline Malcolm oli kodust lahkunud kohe, kui õnnestus masinistiõpilasena astuda kuninglikku mereväkke, ning esimesed meresõiduaastad kulutas ta mööda ilma ringi reisides. Ent nagu teisedki sel laeval, kelle tööelu algas ookeanialustel, oli ta oma esimese lapse Caitlini sünni paiku hakanud otsima ametit, mis jätaks merelkäimise kõrvalt natuke rohkem mahti perekonna jaoks.
Bagerdamine oli ideaalne lahendus. Merel ei viibitud kunagi kauem kui kolm nädalat, sadamasse naasti kaks korda päevas. Ajavahemikel, kui laev baseerus Shorehamis või siis Newhavenis, õnnestus tal hooti koguni tunnikeseks kodust läbi põigata.
Kapten kahandas kiirust. Malcolm kontrollis mootori pöördeid ja temperatuurimõõdikuid ning piilus seejärel käekella. Tagasi ranniku mobiililevisse jõutakse umbes viie tunni pärast. Kella viieks õhtu eel. Lynni telefonikõne