„Küll jätkub.“
Nad keerasid vasakule ja sõitsid ümber Hove’i laguuni otsa – kaks tehisjärve, millel inimesed võisid sõudmas käia, võtta purjelauatunde ja ujutada mudellaevu. Taamal külgnes sadama idapiirdega eratänav, kus valged mauristiilis suvemajad kuulusid rikastele prominentidele, kelle hulgas olid Heather Mills ja Fatboy Slim.
Aina soolasemaks kiskuvasse õhku imbus sadama kütuselehka, määrdeõli, köite, tõrva, värvi ja söe lõhna.
Shorehami sadama Brightoni ja Hove’i linnastu lääneservas moodustas miilipikkune bassein, mida mõlemat kätt palistasid palgivirnad, laohooned, barakid ja teisaldatavad depood, samuti jahtlaevade ankrupaigad, käputäis eramuid ja kortermaju. Kunagi oli see olnud usin kaubasadam, ent üha mahukamate, siinse sadama jaoks liiga mastaapsete konteinerlaevade esiletõus oli selle suunitlust muutnud.
Tankerid, väiksemad kaubaalused ja kalapaadid kasutasid seda tänini pidevalt, aga paljuski koosnes liiklus firmade omanduses bageritest, nagu tema enda laev, mis kaevandasid merepõhjast kruusa ja liiva, et ehitustööstusele materjali müüa.
„Kuidas sisustad sina järgmised kolm nädalat?“ küsis Malcolm.
Kaldale jäetud abikaasade usaldamine oli meresõitjate alaline häda. Kui Malcolm noorena kuninglikus mereväes alustas, jutustati talle, et meeste teenistuses viibimise aegu tavatsesid mõnede madruste naised eesaknale torgata paki OMO pesupulbrit. See oli signaal: Old Man Out.
„Jemma jõulunäidendiga, mida sina vaatama ei jõua,“ vastas Jane. „Ja Amy läheb kahe nädala jooksul kindlasti lahku. Siis mossitab ta kodus.“
Amy oli Jane’i üheteistaastane tütar naise esimesest abielust. Mal sai kasutütrega hästi läbi, ehkki mingi nähtamatu barjäär jäi alati. Jemma oli nende ühine tütar, kuueaastane, kellega ta oli hoopis lähedasem. Nii helge ja terane, ülimalt positiivne väike olend. Tõeline kontrast kummalise, hajevil ja haiglase tütrega Malcolmi enda esimesest abielust, kellesse ta suhtus hellusega, kuid kellega ei leidnud püüdluste kiuste õiget sidet. Teda vaevas, et ta ei jõua vaatama Jemmat neitsi Maarja rollis, kuid oli ammugi harjunud perekondlike ohvritega, mida nõudis tema valitud kutsumus. Tema esimese abielu lahutamisel oli see olnud põhitegureid – miski, millest ta ikka veel tihti mõtles.
Ta heitis pilgu autot juhtivale Jane’ile, sellal kui naine keeras majadest mööda paremale, pikale sirgele teele sadamabasseini läänepoolses ääres, sõites nüüd lausa sihiliku aeglusega, justkui selleks, et venitada viimaseid minuteid mehe seltsis. Temperamentne, kuid nägus, lühikese punase poisipea ja nipsaka nöbininaga, kandis naine lõhkiseid siniseid teksasid ja valgel T-särgil nahktagi. Tema endine ja praegune kaasa poleks saanud olla erinevamad. Jane, foobiatele spetsialiseerunud terapeut, rääkis, et armastab sõltumatust, et on meeleldi kolm nädalat jutti vaba, et väärtustab mehe kodus viibimisi tänu sellele rohkem.
Samas kui Lynn, kes töötas inkassaatorina, oli olnud alailma klammerduv. Üleliia klammerduv. Et naisterahvas teda tahtis, himustas, ihaldas, oli üks asi. Klammerdumine aga teine. Nimelt klammerdumine oligi ta lõpuks minema peletanud. Malcolm oli lootnud – tegelikult oli lootnud ka Lynn –, et lapse sünd parandab olukorda. Kuid ei.
Pigem olid asjad halvenenud.
Auto kahandas kiirust ja Jane näitas suunatuld. Nad peatusid, lasksid mürinal mööda palgilastiga veoki ja pöörasid uuesti paremale, ehitusmaterjalide firma Solent lahtisest väravast sisse. Naine seiskas auto turvateenistuse soojaku juures.
Pugenud välja, valge kombinesoon juba üll ja kummitallaga madrusesaapad jalas, kergitas Mal pikapi tagaluuki. Sealt vinnas ta oma mahuka spordikoti ja tõmbas kollase kiivri pähe. Kummardus autoaknast sisse, et Jane’i lahkumiseks suudelda. Lembe suudlus kestis kaua. Isegi seitsme aasta järel polnud nende kirg lahtunud – kolmenädalaste argiste lahusolekute üks plusse.
„Ma armastan sind,“ ütles Malcolm.
„Mina sind ka,“ kostis Jane ja suudles teda veel.
Malcolm oli pikka kasvu, sale, tugev ja sümpaatse moega, ausa, avala näo ja lühikese heleda hõreneva juuksekahluga. Sedalaadi mees, kellega kolleegid kohe sõbrunesid ja kellest lugu pidasid; temas polnud salalikkust. Kõik oli silmaga näha.
Ta seisis, jälgis naist tagurdamas ja kuulatas heitgaaside kurinat: tuurid üles võtnud heli kõlas imelikult. Kahetorulise summuti üks sukk vajas vahetamist. Koju naastes tuleb tal selili auto alla ronida. Lisaks on vaja pilk visata vedrustusele, mis ei paistnud teekonarusi läbivat piisava sujuvusega.Võimalik, et vahetamist tahavad eesmised amortisaatoridki.
Soojakusse astumine, logiraamatusse allkirja andmine ja turvamehega lobisemine viis tema mõtted siiski tasapisi mujale. Arco Dee paremmootoril hakkas täis tiksuma 20 000 tundi, mis oli firma limiit kapitaalremondi jaoks. Oli tarvis natuke rehkendada, valida optimaalne aeg. Saabuvate jõulupühade puhul suletakse kuivdokk. Aga Arco Dee omanikke ei huvita pühad. Ei huvitaks vist tedagi, arutles ta, kui tema oleks laeva ostuks kulutanud üheksateist miljonit naela. Sestap soovisid omanikud, et see oleks võimalikult suure osa aastast käigus ööpäev ringi.
Kõndides sadamasillal reipalt laeva mustendava kere ja oranži pealisehitise poole, viibis ta õndsas teadmatuses, millise lastiga naastakse järgmiselt, vaid paari tunni pärast algavalt korraliselt merereisilt ning millise trauma toob see kaasa tema eraelus.
5
Doktor Hunteri kabinet oli piklik kõrge laega ruum, mille kaugema otsa tõstandakendest aimusid väike müüriga piiratud aed ja talviselt raagus puude-põõsastega minimaalselt varjatud naabermaja kalk metallist tuletõrjeredel. Lynn oli sageli oletanud, et uhkemal ajastul, kui see oli alles terviklik eluase, kasutati kabinetti arvatavasti söögitoana.
Talle meeldis ehituskunst, eriti interjöörid. Tema suurimaid naudinguid oli külastada turistidele avatud maamõisu ja härrastemaju, ning ka Caitlinit rõõmustasid need külastused kunagi üpriski. Ta kavandas juba ammu,et tulevikus, kui ta ei pea enam Caitlinit talitama ja rahateenimisvajadus pole nii põletav, registreerub ta sisekujunduskursustele.Võib-olla teeb ta siis Ross Hunterile pakkumise mehe arstiruumid ümber kujundada. Sarnaselt ootetoaga oleks ülemukkimine ära kulunud siingi. Tapeet ja seinavärv ei vananenud sugugi nii väärikalt nagu doktor ise. Ehkki endamisi möönis Lynn, et tema siin käidud aastate jooksul mõjus toa üldine muutumatus mõneti lohutavalt. Selle õpetlaslik õhustik julgustas teda alati, vähemalt kuni tänaseni.
Ainult koli tundus toas olevat iga külastusega veidi rohkem. Nelja sahtliga hallide kartoteegikappide hulk seina ääres paisus nähtavalt, nagu kaustakarpidegi hulk, milles patsiente puudutavaid märkmeid hoiti virnas kõige peal, näotu plastist joogiveeautomaadi jalamil. Teises seinas oli valgusekraan silmakontrollitabeliga, mingi Lynnile võõra muistse targa marmorbüst – vahest Hippokrates, mõtiskles ta – ja köidetest lookas vanamoodsa raamaturiiulite rea kohal arvukalt perekonnafotosid.
Jalgadel sirmi taga sisaldas toa üks külg läbivaatussohvat, natuke elektroonilisi mõõteseadmeid, meditsiiniaparaatide sortimenti ja mitmesuguseid lampe. Põrandakatteks vaipa lõigatud nelinurkne linoleum andis sellele nurgakesele miniatuurse operatsioonisaali välimuse.
Ross Hunter juhatas ta viipega kirjutuslaua ette mustade nahktoolide paarini, kus Lynn võttis istet ja asetas käekoti tooli kõrvale põrandale, aga jättis mantli selga. Mehe nägu püsis pinevil, tõsisem, kui Lynn oli iial näinud, ja see kohutas teda põrgu moodi. Äkki helises telefon.Vastates tõstis mees vabanduseks peopesa, osutas silmadega, et kaua ei lähe. Kõneluse kestel piilus arst sülearvuti ekraani.
Lynn vahtis tuba, kuulas mehe juttu kellegagi, kelle sugulane oli ilmselgelt väga haige ja kavatseti paigutada kohalikku Martletsi hooldushaiglasse. Telefonikõne tegi ta veel närvilisemaks. Ta põrnitses riidevarna, millel rippus üksik palitu – küllap doktor Hunteri oma –, ning murdis pead elektrooniliste seadmete lahingurivi üle, mida ta polnud varem kas näinud või märganud, imestades ähmaselt nende otstarvet.
Mees lõpetas kõne, kritseldas endale sedelikese, piilus jälle ekraani ja pööras