Ehkki Adam ei mõistnud, mis see tüdrukule korda peaks minema, viitas tüdruku vaikimine ja otsaesise kibrutamine sellele, et mingil arusaamatul põhjusel see väide talle mõju avaldas. „Ma ei tohiks ema nõo mainet kahjustada,” sõnas ta hetke pärast.
Pöördudes Adami poole, jätkas ta: ”Kui ma nõustun teie juures elama, peate te mõistma, et… kui see kogemus ei kujune positiivseks, on mul voli lahkuda, millal iganes ma soovin. Loodetavasti jään ma piisavalt kauaks, et saaksin otsustada, mida teha soovin ja kus elada tahan. Ma arvan, et soovin reisida, seega, kui reisin Euroopasse, säästan ema nõo Lilliani seltskonna põlu alla sattumisest.”
„Meie juures elamine saab teile olema meeldivam kui väljavaade oma majas elamisest,” lausus Adam, võtnud nõuks näidata sellele kodutule orvule, keda nii halvasti oli koheldud, missugune võib olla õnn elada koos perega.
Tüdruk mõõtis teda tõsiselt. „Kas teil on suur raamatukogu?”
Jälle tüdruku järsust teemamuutusest üllatunud, vastas Adam: „Juhtumisi oli mu isa bibliofiil ja ma usun, et leiate ei raamatukogu olevat küllaltki täiusliku.”
„Ma kavatsen lasta oma raamatud Lambarthist järele saata. Kas ma saan enda käsutusse mõned toad?”
„Sinu käsutusse antakse magamiskamber ja eraldi elutuba. Raamatukogu, külalistetuba ja söögituba jagad sa kogu ülejäänud perekonnaga.”
Tüdruk noogutas pead. „Kui ma tulen, peate te nõustuma, et tasun ise kõigi kulutuste eest. Ei!” katkestas ta Adami protesti. „Ma lausa nõuan seda. On teatavaid mugavusi, mida ma vajan ja ma ei kavatse nende puhul sallida mingeid piiranguid.”
Mõeldes, et tal polnud elus eales varem taolist veidrat ja otsekohest vestlust ette tulnud, ei saanud Adam muidu, kui pidi küsima: ”Mis laadi mugavustest jutt on, kui tohib huvi tunda?”
„Ma soovin, et mu tubades põleks nii ööl kui päeval kaminas tuli. Mul on pool elu kogu aeg külm olnud ja ma ei kavatse seda enam kunagi taluda.”
Järsku kangastus Adamile pilt jäisesse ruumi lukustatud väikesest kõhnast tüdrukust. „Te võite hoida oma kaminad nii soojad, kui iganes soovite,” lubas ta, tundes taaskord rinnus tungi kaitsta seda vaest olevust.
Põgus naeratus mängles tüdruku huulil. „Ma soovin oma voodisse sellist sulgmadratsit, mis oleks nii pehme, et kui ma sellel leban, siis tunnen end õhus hõljumas. Ja põrandale türgi vaipa, mis on nii tihe, et mu jalad pahkluudeni selle sisse vajuvad, nagu kannaks ma paari karvaseid susse. Oh, ja sussidest rääkides…” ta pöördus härra Pendenningi poole, „…kui need piinamisvahendid, mis Jerry Sunderland mulle jalanõude pähe tõi, on tõesti kingad, siis ma jäängi nii nagu praegu olen – paljasjalgseks.”
Advokaat mühatas naerda. „Kuna teie kinganumbrit ei olnud teada, haaras vaene Jerry kingsepalt selle ainsa paari, mis parasjagu valmis oli. Ma luban, mu kallis, et Londoni kingsepad on võimelised tegema teile sellised pehmed ja paindlikud jalanõud, mida kandes te võite kindel olla, et oletegi paljajalu.”
„Väga hea,” sõnas preili Lambarth. „Ma siis läidan nende saabastega oma toas esimese tule kaminas. Ja selle kleidiga ka, niipea kui uus on asemele leitud.”
„Ma juba kutsusin õmbleja kohale,” ütles härra Pendenning. „Tal on kaasas mitmed kleidid, mida saab kiiresti parajaks teha. Mis puutub ülejäänusse, olen kindel, et proua Darnell viib teid oma isikliku rätsepa juurde ja aitab teil osta nii palju kleite, kui iganes soovite.”
Adam naeris. „Ma võin kinnitada, et seda ta teeb! Mu kasuema naudib eriliselt poeskäimist. Ma loodan, et ka mu õde palub luba end osturetkele kaasa võtta.”
„Ma soovin kauneid värve,” teatas preili Lambarth. „Mitte musta. Ja pehmeid kangaid, nagu selle diivani kate.”
„Ma olen veendunud, et leedi Darnell leiab kindlasti selle, mis teile meeldib. Seega,” lausus härra Pendenning, „kas siis lähete koos lord Darnelliga, nagu teie ema seda soovis?”
Preili Lambarth vaatas jälle Adami poole. „Suur raamatukogu?”
„Üsna suur.”
„Paks sulgmadrats?”
„Pehme kui pilv.”
„Soojad toad?”
„Nii et tapeet krussi tõmbub.”
Sel hetkel kostis koputus ja sisse astus üks advokaadi abilistest. „Härra Pendenning, te soovisite, et ma teataks, kui õmblejanna kohal on.”
Advokaat vaatas preili Lambarthi poole. „Olete uueks kleidiks valmis?”
Näole siginenud naeratus muutis jälle tüdruku välimust. ”Aga loomulikult!”
„Ja kui see on tehtud, lähete koos lord Darnelliga ema täditütart tervitama?”
Pärast üürikest pausi tüdruk noogutas. „Ma lähen koos temaga.”
„Suurepärane.” Advokaat säras. „Juhatage preili Lambarth ja õmblejanna tagaruumi ja vaadake, et neid ei segataks,” instrueeris mees abilist.
„Ma ootan siin, preili Lambarth,” lausus Adam, kui tüdruk ukse poole suundus.
Preili peatus lävel ja vaatas tagasi mehe poole. „Ma loodan, et kumbki meist ei pea seda kahetsema.”
„See tuleb lihtsalt kaastundest ta armetu olukorra pärast ja vihast selle üle, et teda nii sõnulseletamatult halvasti on koheldud,” mõtles Adam endamisi, kui ta tüdrukule kinnitas: „Ma olen kindel, et teie viibimine minu kodus saab olema meeldiv meile mõlemale.”
4. peatükk
Kui noormees preili Lambarthi välja oli juhatanud, pöördus Pendenning Adami poole. „Kas te jooksite minuga klaasikese brändit? Pärast sellist üllatust kohtumisest preili Lambarthiga kuluks teile üks naps ära. Mulle endale küll.”
„Meeleldi,” vastas Adam.
Advokaat kallas brändi välja ja ulatas klaasi Adamile. „Ma kujutan ette, et teil on mulle küsimusi.”
„Tõepoolest! Mu kasuema rääkis, et preili Lambarthi ema lahkus peaaegu kümme aastat tagasi. Kas ma pean sellest, mille tunnistajaks me äsja olime, järeldama, et kuni oma hiljutise surmani hoidis tüdruku isa teda… vangistuses?”
Pendenning noogutas ja ta nägu võttis sünge ilme. „Kui õudne või uskumatu see ka ei tunduks, on see tõsi. Kui palju te mu kliendi loost õieti teate?”
„Ainult seda, et leedi Lambarthil oli ilmselt enne abielu… üks suhe ja pärast mõnd aastat kooselu lord Lambarhiga leidis ta selle olevat väljakannatamatu, jättis mehe ja lapse ning põgenes oma endise armukese juurde.”
Härra Pendenning raputas pead. „See polnud sugugi nii. Ma oletan, et teie kasuema rääkis teile, et Gavin Seagrave oli pisut taltsutamatu?” Kui Adam noogutas, jätkas advokaat: „Tema kiindumus Diana Foresterisse oli sama tugev kui naise tunne tema vastu. Kui ta erinevatest allikatest kuulda sai, et naise abielu Lambarthiga – mehega, keda ta kunagi polnud sallinud – õnnetuks kujunes, otsustas ta naise ja lapse päästa. Ta pani mõned mehed Lambarthi lossi juurde varitsusse ja kui ühel päeval avanes võimalus ja need kaks olid ratsutamas, kasutasid mehed juhust, et neid endiga kaasa viia. Leedi Lambarthi karjed vaikisid kohe, kui ta kuulis, kes neid röövisid, aga Lambarth ise juhtus läheduses oma valdustes viibima, kuulis lärmi ja ratsutas sündmuskohale. Mehed viisid ema kaasa, aga Lambarthil õnnestus Helena kätte saada.”
Adam raputas pead. „Kõlab nagu katkend Minerva Pressi romaanist.”
„Ja võiks olla sama meeltlahutav, kui asjaolud nii kohutavad poleks. Ütlematagi selge, et mu klient oli ahastuses, et