Leedi Darnell peatus, ilme mõtlik. „Ma olen nii mõnigi kord arutlenud, kas Diana ka abikaasast lahkumist kahetses, kui oli hiljem sunnitud elama pagendatuna ja tütrest lahus. Lastena olime väga lähedased, aga kui ta abiellus Lambarthiga, meie side hääbus.”
„Ja mis saab selle perekonna tragöödia kõige süütumast ohvrist?” mõtiskles Adam. „Vaene laps.”
„Tõepoolest. Kui kohutav on kaotada ema ja siis elada eraldatult, kuni ka isa suri.”
„Ja te tahate lapsele lohutust pakkuda?” päris Adam.
Leedi Darnell naeratas erutatult. „Mu kõige suurem mure on alati olnud see, et mind ei ole õnnistatud lastega. Ehkki sina ja Charis olete mulle ääretult kallid, olite te selleks ajaks, kui ma teie isaga abiellusin, mõlemad juba suureks kasvanud. Jah, ma sooviks vägagi oma kalli nõo Diana vaese väikese tütrekese eest hoolt kanda.”
See ei kõlanud sugugi kui „ajutine” abinõu, mõtles Adam. Aga ta mõistis kasuema muret ja kui paljukest siis üks väike tüdruk ikka süüa võib? Selleks ajaks, kui tal peaks minema vaja kapitäit kleite ja kaasavara abiellumiseks, on ta juba isapoolsete sugulaste hoole all või on Darnellide varaline seisund juba paranenud.
„Ja millal me siis selle kodutu lapse kätte saame?”
Leedi Darnelli nägu valgustas pimestav naeratus. ”Oh, Adam, ma teadsin, et sa oled osavõtlik! Ma võtan jalamaid advokaadiga ühendust ja lepin aja kokku.”
Adam tõusis, et kasuema toast välja saata. Kui ta kummardus, et naise sõrmeotsi suudelda, tõmbas too ta embusse.
„Tänan sind, kullake,” pomises ta. „Sinu lahkus saab tasutud, olen selles kindel. Laps on alati õnnistuseks.”
Meenutades mõningaid ülemeelikuid ”lapsi” Etoni ajast, kes ta viibimist seal igati elavdasid, ümahtas Adam endamisi. Kui kasuema minema kiirustas, lootis Adam, et kaua emata elanud laps, kes nende hoolitsetud majapidamisse peatselt saabub, osutub pigem armsaks ja ujedaks kui distsiplineerimatuks mürgeldajaks.
Kaks tundi pärast orvust kuuldasaamist suundus Adam tõllaga linna leedi Darnelli poolt antud aadressile. Nende üllatuseks oli teener, kes advokaadile kasuema teadet viima saadeti, naasnud uue läkitusega, mis teatas, et laps oli just saabunud. Kuna oli terve rida aeganõudvaid juriidilisi nüansse, oli härra Pendenning teinud ettepaneku: et mitte leedi Darnellil oodata lasta, kuni mehed lapsega seonduvaid küsimusi arutavad, tuleb majaperemees lapsele üksi järele.
Ja nüüd, sõites lahtises kaarikus, lootis Adam, et see sõiduriist meeldib lapsele enam rappuvast postitõllast, kuhu ta kindlasti kogu reisi vältel oli topitud. Mehel oli kaasas ka paeltega kaunistatud nukk, mille leedi Darnell talle lapsele tervituskingiks kaasa oli andnud. Ta oli valmistanud end ette veetma pärastlõuna advokaadiga kaheldava eestkosteõiguse üle jageldes, et adopteerida laps, kes talle täiesti võõras oli.
Muidugi lootis ta samas, et kasuema saab õnnelikuks.
Nii seal sõites ütles ta endale, et see ettenägematu lisasuu majapidamises toonitas veelgi vältimatut vajadust Darnelli rahaasjad kiiremas korras korda ajada. Aga kuna ta asjaga alles täna hommikul tegelema oli hakanud, turgatas tal pähe mõte, kuidas pääseda alandusest vahetada oma iidne nimi ja sugupuu mõne linna uusrikka kaasavaraka tütre käe vastu. Kuni veel õnn ja vana lapsepõlvesõber Priscilla tema poolel on.
Olnud välismaal sõjas Prantsusmaaga ja siis Priscilla isa maadega piirneva Claygate’i mõisa rendile andnud, ei olnud Adam preili Standishit mõned aastad kohanud. Aga ta teadis, et tüdruk oli ikka veel vallaline. Kui see prullakas rõõmsameelne tüdrukutirts, kellele oli meeldinud ta nooruslikke vempe kaasa teha ja jumaldavalt iga ta sõna küljes rippuda, ei ole palju muutunud, siis võiks tal olla sama palju lootust leida abieluõnne temaga kui mõne teise hoolikalt tanutatud, keebitatud ja riietatud näitsikuga, kes abieluoksjonil ringi patseerisid.
Ta peab kohe, kui orvuga seonduv korda on aetud, preili Priscilla Standishi külastamist kaaluma.
Pool tundi hiljem juhatas ametnik ta härra Pendenningi erasalongi, kuhu advokaat noormehe sõnul kohe pidi saabuma.
Teades, et tuleb tegelda hulga mahukate paberitega, surus Adam viivitusest tingitud pahameele maha. Salong oli kehva valgustusega, ainsa akna kardin ette tõmmatud. Kui Adami silmad eredast hilistalvise pärastlõuna päikesepaistest tulles hämarusega kohanesid, vaatas ta ruumis ringi ja ta pilk tabas diivanilauale jäetud ajalehe.
Ta astus laua suunas, et ajaleht võtta, kui ta tähelepanu köitis toanurgast kostev sahin. Mehe ettekujutus väikese leinava lapsukese perekonna embusesse võtmisest varises kokku, kui see, mida ta oli pidanud kuhjaks mustade räbalate hunnikuks toolil, järsku laiali laotus ja fööniksina talle vastu sirutus.
Ettekujutus murest murtud lapsest haihtus lõplikult, kui olend talle lähemale astus. Kepitaolised sääred ja kitsad paljad jalad ilmusid välja luitunud musta kleidi alt, mis oli liialt lühike tüdruku kõhna keha jaoks. Adami nägu väljendas ehmatust, nagu oleks ta näinud kõndivat hernehirmutist, kuni olend tema ees peatus ja oma lahja käe välja sirutas.
Tüdruku nina tungis kõhnast näost esile nagu nokk. Teravad põsesarnad, tuhmid sagris mustad juuksed ja metsikud tumedad silmad kinnitusid teravalt mehele. Adam tundis, nagu valmistuks röövlind teda ründama.
Kui olendi huuled kõverdusid pilkavaks naeratuseks, taipas mees, et oli teda lihtsalt üksisilmi jõllitanud, suu ammuli ja nägu kahtlemata ta mõtteid peegeldamas..
Valuliselt tajudes, et kogu oma peaaegu kolmekümne laitmatu eluaasta jooksul oli ta esmakordselt viisakate tervitussõnadega jänni jäänud, tundis mees, kuidas kuum puna üle ta naha uhas. Enne kui ta suutis huuled kuuletuma sundida, tõmbas olend käe, mida mees polnud suutnud suruda, tagasi ja tegi talle kniksu.
„Te peate olema lord Darnell,” lausus tüdruk madala ja käheda häälega. „Kui… vaimustav teiega kohtuda.”
3. peatükk
Kuigi tüdruk oli kõige ebaatraktiivsem naisolend, kellega Adam eales elus kokku puutunud, oli tema niksutegemises graatsiat. Veelgi enam, sardooniline pilk teravates mustades silmades ja iroonia tüdruku tervituses andsid mehele aimu, et too oli piisavalt taibukas aimamaks, mida mees ta välimusest arvas.
Selle asemel et piinlikkust tunda, näis tüdruk olevat mehe kimbatusest pigem lõbustatud, kui see teda ikka veel üksiti piieldes seisis, satsiline nukk käes.
Enne kui Adam suutis otsustada, kas tüdruku vaenulikkus teda pahandas või lõbustas, avanes uks ja lüheldane prillidega härrasmees astus kiirustades sisse. Nähes neid kahte vastakuti seismas, peatus mees järsult.
„Oh, heldus! Härra Darnell, ma lootsin teiega eraviisiliselt kõnelda, enne kui… noh, aga nagu ma näen, olen sellega hiljaks jäänud. Arthur Pendenning, söör, teie teenistuses,” ütles ta kummardades. „Olete end tutvustanud, preili Lambarth?”
„Tema kõrgus ja mina oleme tõepoolest tutvunud,” vastas tüdruk. „Nagu te nõudsite. Kas me ei võiks nüüd teiega konsultatsiooni lõpetada, et saaksin juba lahkuda?”
„Pole mingit vajadust kiirustada,” lausus härra Pendenning. „Teades, et olete just läbi teinud kurnava reisi, tellisin ma mõningaid suupisteid. Kas me ei võiks istuda koos maha ja vestelda, kui neil hea maitsta laseme? Palun, preili Lambarth. Ma loodan, et jääte ka meie seltsi, lord Darnell?”
Pigem vastu tahtmist pomises Adam viisakalt midagi nõusoleku märgiks. Tüdruk ei näinud välja kaugeltki kui murest murtud orb, kes vajas sugulaste tuge, vaid tundus olevat suisa vaenulik – ja täiesti lugupidamatu nii tema kui advokaadi vastu. Adam pidi võitlema sooviga lasta algsel šokil tüdruku välimusest kasvada üle vastumeelsuseks tüdruku viisakusetuse üle.
Pole vaja teda liiga karmilt arvustada, tuletas mees endale meelde. Lõppude lõpuks polnud tüdrukul ju aastaid kõrval ema, kes teda oleks õpetanud ja leedi Darnell oli meest hoiatanud, et ta surnud isa oli praktiliselt erakuks muutunud. Tüdrukut ei saanud võib-olla