raha otsas. Ta leidis korraliku palgaga kontoritöö. Ning aitas Amapolat ka pärast seda, kui too oli juba Sanabriaga abielus. Gunterist sai Soledadi ristiisa. Eisenhoweri võimu all oli ta saavutanud stabiilselt jõuka mehe maine, gringo passi, ning 1958. aastal ei harjutanud ta tennist mitte just Bob Hope’iga, küll aga endiste ülikoolikaaslastega – näiteks Eliza dekaaniga. Sellest oli möödas nii palju aastaid! Ning Eliza oli taas hakanud unistama Madridist. Miks arvas Gunter, et hispaanlased on idioodid? On tõsi, et minevikus on nad saatnud korda suuri asju – ja seda ei mõelnud ta Orwelli mõjul – ning nii saabus Sarmiento, esimene jänkimeelne Argentina ahv, kes suri pagendatuna apelsinipuu otsa, olles enne kuulutanud, et Inglismaa on tsivilisatsiooni püha ema ja barbaarsus jaaguari poeg. Häbelikud ja töökad Gunterid olid õpetanud Amapolale majapidamistöid, kuid vanemale pojale keisri kombeid. Esiti ei osanud Eliza seda kahtlustadagi. Nüüd, ehkki ta oli sale ja veetlev, päris Jane Fonda kohe,
damn it!
9, andsid viiskümmend viis aastat end tunda. Tolles troopilises põrgus, talvel veel pealekauba, eelistas ta vaadata ettepoole. Miks arvas Gunter, et hispaanlased on idioodid? Eliza oli nördinud. Talle meenusid Argüellese kõrtsid, tudengite odavad söögikohad, elu, mis saabub äkki kahvatu komeedina käheda vaikuse nappidel tundidel, asjad, mis juhtuvad vaid seal, sest mujal poleks neil mõtet, väreldes kui saladus kesk uitavaid silmi, uitavat tuhka ja mälestusi, talle meeldib vesi, mis purskub päevast, keskpäevast nagu puhtalt lehelt, ta ei armasta vaikivaid müsteeriume, mis puhkevad öösel punaste õitena, lageda taeva all viibiva hinge hõõguvaid tukke ja siestat, mis ulub kui kauge kaubarong, ta peatub neis vanades asjades, teise maailma soppides, maailmas, mis on kui helisev mast ja tulekahju; neil Herakleitose päevadel läheb ta kõndima, teekaaslaseks nostalgia. Teised ütlevad küllap, et see oli sügise algus, kuid tema teab, et see algas varem ja et üleüldse, homme on jälle päev. Keegi dikteeris talle neid tiineid tekste, mis teda nädalalõppudel loovad, sellal kui tema silmad rüüpavad männilatvu ülikooli taga, ja maastikku, mis õieti polegi maastik, vaid hoopis inimjõgi, ajajõgi. Ning kui talle meenus praetud heik, mida tema mees poleks iialgi osanud nautida, tundis Eliza korraga, et oli raisanud kakskümmend aastat oma elust kummituse kõrval. Kui masendavad olid ühiselt veedetud
weekend’id
10! Kui meenutada võrdluseks kas või öist tähistaevast ja rasvast nõrguvaid siniseid merekarpe Amadísis, Andrés Mellado tänava peenutsevas paleograafilises stiilis kõrtsis, mille seinu ehtisid reprod rüütliromaanide lehekülgedest, või veel kirkamalt meenuvat Toperit Fernando el Católico ja Galileo tänava nurgal, kus Valdepeñas ei maksnud dollaritki ja järgmine oli sootuks tasuta, kui naeratasid pooleteiseaastasele sinisilmsele Gemale, José Luisi ja ühe naise (kelle nime ta oli unustanud, kuid kes valmistas maailma parimaid paneeritud aedube) tütrele. Loomulikult ei pääsenud igaüks Madridi passiga. Elizale meenusid inimnäota parasiidid, Ameerikast välja süljatud emigrandid, kelle õlaluud olid lihvi saanud nende Franco-vastaste frankistlikus kibestumuses, kes olid leidnud oma kolmekuningapäeva kingipakist selle, mida neil endal ei olnud õnnestunud türannilt välja pigistada ja mida nad nüüd keelasid viimase eeskujul muu maailma põlatutele. Väljakul hämardub. Talv on tema silmadest sisse astunud ning taas püüdnud kinni mändide kuiva karje. Kiire mööduja. Keegi, kes mõistab seda nukrat tolmumantlit, külma, maha pudenenud sigaretti, pilku, mis otsib Kastiilia kõrgest taevast kaugeid ookeane. Kuid keegi ei peatu. Mitte alati ei saja Madridis lund, nii see lihtsalt on ja kõik. Mees ei mäleta omade viimast embust, ei lennuki värvi ega tolle kibeda olukorra täpseid nägusid. Ta teab vaid seda, et nad ootavad kusagil avasüli, silmis sama pilk, mis tolgi päeval. Tuhakarva liivale unustatud suitsukoni. Pikalt kõndinud kingad viivad ta suure kaarega tagasi koju. Ent tema jääb ikkagi sinna, väljakule lõdisema. Ta pole valinud seda talve ega midagi: ei maja, linna ega tuult. Lõppude lõpuks ei ole pikemat ega kurvemat vahemaad – mõtleb ta – kui see, mida me ei suuda mõõta videviku aegu. Meie idioodid, mõtles Eliza justkui guaraniide keeles, kus puudub tegusõna „olema”, ja see viimane on kahtlemata Sarmiento süü. Gunter, hälbinud tüüp, kuid ikkagi Soledadi onu. Eliza mäletas Soledadi ähmaselt nende Washingtoni kodus. Ta valmistas seks puhuks lambaprae, täpselt Segovia Cacambo õpetuse järgi. Tüdruk oli öelnud, et viib keele alla. Pärast käskis Gunter tal nõud puhtaks pesta, sest Salvadorist pärit teenijatüdruk oli juba magama heitnud. Elizale oli Soledad kallis veidra ning kahtlemata nostalgiamaigulise ideoloogilisel tasandil sõpruse pärast. Tema mõttekäik oli lihtne: kellelgi pole õigust võtta ainsaltki vasakpoolse ilmavaate esindajalt võimalust nautida
ali-ole’d
11 maailma kõige kurvemas ja kaunimas linnas. Ning lõplikult võitis Soledad Eliza südame, kui hakkas juba koitma ning tüdruk lubas kindla peale minna ükskord Madridi ning tahtis täpselt teada, kus Eliza oli elanud, et tema maja eest poseerida, rääkida kojamees don Ángel Hontanariga, juua samu veine. Seepeale oli Eliza puhkenud jahtunud lambaprae kohal nutma nagu poolemeelne ning tundnud, et, kurat võtaks, Machadol oli kõigi nende aastate takka olnud ikkagi õigus.
Siin koidab ühe kummalise kurbuse kaja, ning hinge kaamed hooned mul vabisevad veres (René Dávalos, Menard’i versioon). Otsatu õhtu õrnas tuhas külvavad vaikivad praod tõrksa katedraali ümber sirelite lõhnavat agooniat tamme äraproovitud varemeil. Tümpsuva päikese kõrvetava kaitse all, varjusurmas, tuulevaikuses, talismanita, peatub ta kõhklemisi oma avarates piirides nagu peitu pugenud rohutirts. Tolle kuulikindla hingetõmbehetke niiskel survel viib kõik – ilmed, siluetid, kajad, suveleitsak, õpetatud kastanipuu, parkide arvutud hõõguvad söed – teda teotatud maailma poole. Tülpimus, letargia, harjumused. Iidsel päikesekellal hävitavad õnnetud päevad teda aeglasel sammul. Eemal iseendast, Retiro pargi mõõtmatus üksilduses, lunastab ta oma puutumatuid lootusi.
V
Pooleldi avatud aken ei peleta kuumust. Jõuline, atleetlik siluett seisab tikksirgelt tüsedate krobeliste seinte vahel. Üksildane hiiglane kõnnib närviliselt mööda tuba nagu puuri pandud jaaguar. Öiste autolaternate valgussähvatused tänaval peegelduvad otsekui karjed tema hõbedasel habemel. Just nagu uneskõndija tihkes lämbes piiskopikongis heidab ta särgi oma läbihigistatud voodile. Lülitab närviliselt sisse laeventilaatori.
