Eliza silmitses teda hämmeldunult.
„Ja minule räägiti, et te olete pisut rumalavõitu.”
Cáceres ulatas talle käe.
„Proua Gunter, nüüd ma pean teile küll kena päeva soovima, õieti kena õhtut.” Eliza tõusis ning nad kõndisid kõrvuti justkui vanad sõbrad kõrge lainelisest seedripuust ukse poole. „Minge ema Tórroxi juurest läbi. Võite alustada hommepäev.”
„Aga, isa, kas te ise ei ole kunagi olnud kellessegi armunud?”
Corrientese kiriku juht lükkas Elizat õrnalt vestibüüli poole.
„Muidugi olen, mu laps. Iga päev.”
IV
Pärast jutuajamist peapiiskopiga tõstis Eliza mantlikrae üles, otsis katedraali ees väljakul sobiva pingi, istus maha ja mõtles Madridist. Temast mõne sammu kaugusel sihtis Hispaania kapten endiselt oma kivist mõõgaga ulma, mida püüdes oli ta enam kui neljasaja aasta eest teel Eldoradosse asutanud selle linna. Olgu su värss kui heitlikku hommikutuulde puistatud homne päev (Paul Verlaine). Tolles kirkas lasuursinises kerguses, rõõmsas hommikuvalguses saavad liblikad ja laternad mälult tiivad, et mõistu kõnelda kastest, päiksest, elust ja õhust. Ta ihkab sukelduda nardide tähejoovastusse, olla viiuldaja ritsikas, niiskete silmade kärsitu suupill, vargne madrigal puhkemistunnil. Tema silmi pimestavad ning tema veres murravad piike mandlipuud, männid, hommikune safiir, hällilaulud, tuuleõhk, kilgendus, mööda lipsav sajajalgne, toimekas tirt. Muusikast tulvil muretu keskpäeva kombel viskub ta armunult tuulele vastu. Tema käed, üüratud valguse jõed, ja rohelise lõhn! Ning tema huuled, sõnadekobarad! Kastiillased ja baskid ei leidnud Pizarro kaevandusi. Lõunas panid nad aluse tollele kahe näo, kahe naha, kahe hinge ja kahe keelega rahvale, kelle keskel ei suuda tema abikaasa, baierlastest vanemate poeg, end iial koduselt tunda, ehkki ta sündis tolles Uue Maailma Mesopotaamias. Kui Eliza sai Gunteriga viiekümnendatel tuttavaks, poleks ta arvanud, et too heledat verd nähenärijast ökonomist on Lõuna-Koonuse poeg. Ta küll kahtlustas, et mees on võõramaist päritolu, sest tema inglise keel kõlas liiga täiuslikult, jäi mulje, nagu püüaks ta nähtamatu range grammatikaõpetaja pilgu all hoolikalt New Englandi aktsenti järele aimata. Gunter oli toona kolmekümne seitsme aastane ja ta ise kolmekümnene. Marylandi ülikooli dekaani juures kodus oli üks pikk kõhetu tüüp talle võitlusvalmilt lembeid pilke heitnud, ise samal ajal preisiliku askeetlikkusega järades odava juustu fondüüsse kastetud sellerivarsi … See tegi Eliza rahutuks. Ta mõtles, et küllap on end Washingtoni ametnike hulgas ihaldusväärseks poissmeheks pidav teutoon voodis surmigav, pealegi tõenäoliselt lehkava hingeõhuga. Ta ei suutnud kujutleda oma kogukat keha tema kohal, püüdmas mehele sellerivart suhu pista. Elizal oli seljataga luhtunud noorpõlveabielu, mida ta parema meelega ei meenutanud. Lahutus – selles oli ta veendunud – oli tema karjäärile tublisti kaasa aidanud. Töökohaga rahul – Eliza töötas hispaania keele abiprofessorina –, ei lasknud ta end kohutada kellelgi, olgu see või dekaani ennasttäis õpingukaaslasest ökonomist. Ent too vastupandamatute iiri silmade ja briljantsete vahemärkustega neegritar, kel polnud plaaniski abielluda, õhutas takka ainsat tõelist kirge Gunteri elus. Mehe ajasid hulluks Eliza Botticelli rinnad ja ahvipärdiku-naerurõkatused. Ning ta lõi naisele külge tõhusalt ja vastupandamatult. Meest ei heidutanud, et Eliza oli pöörane ja punane – punane nagu pink väljakul, kus ta istus, see ühtlasi oli kõige avalikum seda värvi asi, mille olemasoluga Corrientese karmid sõjaväelased leppisid. Nad veetsid oma mesinädalad juunikuises Pariisis. Ülejäänud nädalad ja kuud möödusid rütmis, kus tooni andsid orgasm ning steriilne tülpimus, teineteise talumine, kummagi võidujooks ametiredelil, Eliza katkenud rasedused, viljakalt, Šveitsi kella täpsusega korraldatud elu. Mis aga puutub Šveitsi kui metafoori, eelistas Eliza kellasid juustule: viimane tuletas talle liig elavalt meelde dekaani sellerivarsi. Gunter järas ka sibulat ning muud kraami, mis mahtus germaani köögi raskekahurväe karmi paletti. Iga päev neelas ta gallonite kaupa õlut (viiekümneselt vahetas ta selle viski vastu), kuid igahommikused ratsutamisharjutused hoidsid tema kõhu trimmis ja Eliza hellitas meest, justkui oleks too ortopeediline porgand tšillikastmega. Madridist oli Eliza harjunud mõtlema oma sartrelikel hetkedel, kui meel oli mujal. Talle meenus sügis, vanad kellatornid, Moncloa leegitsev horisont, kuldsed pajud, leinavad mustad paplid, täpselt sellised, nagu ta oli neid oma Pittsburghi toas Machado luuletusi lugedes ette kujutanud. Nii nagu ta oli neid igatsenud Iberia lennukis (mis oli kõige odavam). Madridis ta mõistis, miks oli Machado violetne kunst kodusõja järel nii põhjalikult muutunud, miks sulatasid need kuldsed värsid tema Argüellese pansioni õhtute terase tolles igaveseks surmakiiluga kaheks löödud Hispaanias. Kahjuks langes Elizale osaks elada timukate Madridis, kuid teistsugust enam ei olnud. Franco oli jätnud Hispaania ilma heast filmikunstist, vabadusest, Euroopast, ilmalikest raamatupoodidest, välismaa teatrist. Ülikooli vahetasid välja guardia civil6 ja klooster. Kuid Elizale meeldisid inimesed, puhas aine, mida diktatuuridel pole kunagi õnnestunud rikkuda. Churro7-müüja, kirjakandja, veinimeister, kojamees, turunaine lükkasid ümber valitsuse propagandafilmides nähtu, tõid langenud välja surmaorust, igaüks neist oli Walt Whitman. Eliza otsustas lõplikult, mis saab tema kutsumuseks ja teiseks keeleks. Ta valis diplomitöö teemaks Machado ning hakkas kirjutama nüüdseks juba klassikaks saanud ja kolme keelde tõlgitud raamatut, sedasama, mida ta oli maininud peapiiskopile. Eliza harjus ka naishormoonidest lähtuva, kuid sellepärast sugugi mitte vähem poeetilise kinnismõttega: hispaania noormeestel on see asi pikem, jämedam ja soonilisem! Ta magas enam-vähem kõigi tol ajal veel tundmatute poeetidega. Hiljem, juba abielunaisena, pöördus nii mõnegi juurde tagasi, ning nagu ta ütles kord Gunterile García Lorcat parafraseerides: „Jõe äärde viisin ma tema, uskudes, et ta on vaba, ent tal oli kirjalik töö.” Ülemeelikud veinipeod, tudengipoisid, kes ei olnud deodorandist kuulnudki. Mõnikord sosistas Eliza Gunterile, et teda narrida ja erutada: „Tõsi on, et mind ei ole puudutanud ükski tõeline isane, nagu näiteks kuningas.” Gunter, kes imetles Franco režiimi efektiivsust, lõkerdas naerda, ja nii jõuti hõbepulmadeni välja. Gunterile oli õpetatud, et kõik hispaanlased on idioodid. Tema vanemad, Baierimaalt džunglisse ümber asunud kirjaoskamatud põlluharijad, olid õppinud rääkima indiaani, kuid mitte hispaania keelt. Gunterile määrati pealinna saksa koolis õppimiseks stipendium. Ta suhtles algusest peale rikaste perede võsukestega, kes õppisid eraõpetaja käe all konnasööjate keelt. Kuid ta ise võttis tõsiselt käsile hoopis inglise keele õpingud ja New Deal’i8 kursused, mida korraldati otse kooli kõrval suure põhjariigi hambapastakonsulaadis. Nii saigi Gunterist 1939. aastal parimate hinnetega gümnaasiumilõpetaja. Napilt kolm kuud varem oli presidendiks saanud ebatüüpiline kindral. Chasco sõja võidukas komandant, askeetlike kommetega mees, põlluharijatest vanemate poeg oli hariduse saanud Euroopas, ta oli kindral, kes ei olnud kunagi kasutanud oma rahva vastu relvi, ning frankofiili spontaansest tülgastusest fašismi vastu algab lugu Altoses, kõrgelt õhust laskub tuleleekides marssal veenoolena rohelisele pinnale, ta ei peatu seal all mitte vigaste tiibade tõttu, vaid tema mõõdukas meel ei luba tal tõsta häält, ei elusalt ega surnult. Et võita sõda, pole vaja karjuvat poosi. Piisab kodumaa-armastusest ja erksast vaimust. Nii sammubki ta Altosesse, et elada lihtrahva kõrgusel, et rääkida prantsuse, guaranii ja raua keeles. Õhtuhakul nähti teda lendamas tähena, puhkamas lahinguväsimust. Valvamas öötaevas puhta tähena. Kellelgi pole olnud nii järeleandmatut haaret, mitte kellelgi tema taevase kotka põletavat pilku. Ja mitte kellegi nii tühje taskuid. Võitlus jätkub, lugu algab kõrgelt, ja täna on seitsmes september, igaveseks oli ta sõlminud üleval tugevad sõprussidemed. Üks neist põhjaameeriklastest oli talle lubanud Paraguay noorte jaoks stipendiume. Gunterile sattus Harvardi ülikool. Ometi ei jäänud tema vanemad tol aastal nõusse. Oli neil ju ainult üks poeg. Vanemate juurde kolkakülla jäänud Amapolal polnud heaks partiiks kuigi häid väljavaated. Kuid president hukkus talle korraldatud lennuõnnetuses ning tema järeltulijaks sai parempoolsete vaadetega sõjard. Gunterid hoidsid pöialt teljeriikidele, kuid leppisid Yale’ist tulnud pakkumisega, et säästa Panchot Herodese hüsteeriast. Elu Yale’is osutus Gunterile rängaks katsumuseks.