Jaapani valitsus valmistus sõjaks ja keeldus andmast Hondale betooni, mida läks vaja tehase ehitamiseks. Kas ta loobus? Ei. Kas ta keskendus sellele, kui ebaõiglane see oli? Kas see tähendas tema jaoks, et ta unistus oli surnud? Absoluutselt mitte. Jällegi otsustas ta seda kogemust ära kasutada ning arendas välja teistsuguse strateegia. Koos oma meeskonnaga mõtles ta välja protsessi, kuidas ise betooni valmistada, ja ehitas tehase. Sõja ajal sai see kaks korda pommitabamuse ja enamik seadmeid hävis. Milline oli Honda reageering sellele? Ta kutsus otsekohe oma meeskonna kokku ja nad kogusid bensiinikanistreid, mille USA võitlejad olid minema visanud. Ta nimetas neid „president Trumani kingituseks“, sest ta sai nendest toormaterjali, mida ta tootmiseks vajas – materjali, mida Jaapanis tollal nappis. Lõpuks, pärast kõigi nende raskuste üleelamist, hävis ta tehas maavärina ajal. Honda otsustas müüa kolvitootmise Toyotale.
Ta oli inimene, kes tegi kindla otsuse edu saavutada. Ta uskus kirglikult oma tegevusse. Tal oli suurepärane strateegia. Ta tegutses. Ta muutis oma tegutsemissuunda, kuid ikkagi ei saavutanud tulemusi, millele ta oli pühendunud. Ent ta otsustas hakkama saada.
Pärast sõda tabas Jaapanit tohutu bensiinipuudus ja Hondal polnud võimalik autoga isegi toidu järel käia. Lõpuks, olles meeleheitel, lisas ta oma jalgrattale väikese mootori. Seejärel hakkasid naabrid paluma, kas ta saaks ka neile „motoriseeritud rattaid“ valmistada. Üksteise järel said tal mootorid otsa. Ta otsustas ehitada tehase, mis toodaks mootoreid ta uue leiutise tarbeks, aga kahjuks polnud tal selleks kapitali.
Nagu varemgi otsustas ta, nui neljaks, leida mingi võimaluse! Ta kirjutas 18 000 Jaapani rattapoe omanikule isiklikud kirjad, milles selgitas, et nad saaksid Jaapani majanduse arendamisele kaasa aidata, kui osalevad tema uue leiutise juurutamisel. Tal õnnestuski paljusid neist veenda, 5000 omanikku andsid talle vajaliku kapitali. Ent tema mootorratast ostsid vaid kõige vingemad jalgrattafännid, sest see oli liiga suur ja kogukas. Niisiis leiutas ta palju kergema ja väiksema variandi. Ta nimetas selle „superkuubikuks“ ja see sai edukaks üleöö ning tõi talle keisri auhinna. Hiljem hakkas ta oma mootorrattaid eksportima uutele firmadele Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse, ning seitsmekümnendatel järgnesid autod, mis on saanud väga populaarseks.
Tänapäeval annab Honda korporatsioon tööd rohkem kui sajale tuhandele inimesele nii Ühendriikides kui Jaapanis, ja see on üks suurima läbimüügiga Jaapani autofirmasid Toyota järel. Honda saavutas edu, kuna üks inimene mõistis tõeliselt pühendunud otsuse väge ja olenemata olukorrast töötas selle nimel pidevalt.
Kristallkuul purunes …
Siin on mõned kirjastuste eitavad kommentaarid, miks nad ei võtnud avaldada raamatuid, mis ometigi said hiljem kuulsaks ja olid suure läbimüügiga.
George Orwelli „Loomade farm“:
„Ameerika Ühendriikides on loomalugusid võimatu müüa.“
„Anne Franki päevik“:
„Sellel tüdrukul puudub, nagu mulle tundub, eriline taju või tunne, mis tõstaks selle raamatu kõrgemale „uudishimu“ tasandist.“
William Goldingu „Kärbeste jumal“:
„Meie arvates ei ole te seda paljutõotavat ideed edukalt välja arendanud.“
D. H. Lawrence’i „Leedi Chatterley armuke“:
„Teie enda huvides: ärge avaldage seda raamatut.“
Irving Stone’i „Elujanu“:
„Lihtsalt üks pikk ja igav romaan kunstnikust.“
Honda kindlasti teadis, et kui teed otsuse ja asud tegutsema, siis lühemas perspektiivis võib tunduda, et see ei toimi. Selleks, et edu saavutada, pead olema keskendunud pikemas perspektiivis. Enamikku probleemidest – nagu pidev ülesöömine, joomine või suitsetamine kuni ülekoormatuse ja oma unistustest loobumiseni välja – ei suuda me lahendada järjekindlusetuse tõttu. Edu ja ebaedu pole üleöö-kogemused. Pidevad väikesed otsused on need, mis ei lase inimestel edu saavutada. Me ei saa hakkama alustamisega. Me ei suuda tegutseda. Me pole järjekindlad. Me ei suuda valitseda oma mentaalseid ja emotsionaalseid seisundeid. Me ei suuda keskenduda. Ja vastupidi, edu on väikeste otsuste tulemus: otsus esitada endale kõrgemaid nõudmisi, otsus panustada, otsus oma vaimu toita, laskmata keskkonnal end valitseda – nendest väikestest otsustest koosneb elukogemus, mida me nimetame eduks. Mitte ükski isik ega organisatsioon pole saanud edukaks, keskendudes lühiajalisele perspektiivile.
Rahvuslikul skaalal on enamik lahendamist ootavaid probleeme selle tulemus, et me pole mõelnud oma varasemaid otsuseid tehes võimalikele tagajärgedele. Meie kriisid – säästu- ja laenukriis, kaubanduse tasakaalustamatus, eelarvedefitsiit, puudujäägid hariduses, narko- ja alkoholiprobleemid – on kõik lühinägeliku mõtlemise tulemused. See on ere näide Niagara sündroomist. Kui kandud märatseval jõel allavoolu, keskendudes järgmisele kaljule, mille vastu võid põrgata, ei saa sa näha eriti kaugele, et vältida koski.
Ühiskonnana oleme niivõrd keskendunud kohesele tasule, et meie lühiajalised probleemilahendused muutuvad sageli pikaajalisteks probleemideks. Meie lastel on koolis probleeme tähelepanuga, mis ei lase neil mõelda, meeles pidada ja õppida osaliselt seetõttu, et nad on muutunud sõltuvaks vahetust tasust, mille taga on videomängud, telereklaamid ja MTV muusikakanal. Praegu on meil läbi aegade kõige kõrgem protsent ülekaalus lapsi, põhjuseks meie pidev kiirustamine: kiirtoit, kiiresti valmistatav puding ja mikrolaineahju-küpsised.
Ka äris võib selline lühiajaline fookus olla hukatuslik. Exxoni õlitankeri Valdez katastroofi tagajärgi oleks saanud ära hoida ühe väikese otsusega. Exxon oleks võinud kasutada topeltkerega tankereid, mis olnuks perspektiivi silmas pidav otsus ning aidanuks vältida naftareostusohtu kokkupõrgete korral. Ent naftakompanii seda ei teinud, pidades silmas hetkekasu, mitte pikaajalist arvestust. Kokkupõrke tulemusel tekkinud katastroofilise naftareostuse eest tuli Exxonil osalise kompensatsioonina välja maksta 1,1 miljardit dollarit, rääkimata mõõtmatust ökokatastroofist Alaskal ja ümberkaudsetel aladel.
Pikaajalistele tulemustele, mitte lühiajalistele parandustöödele pühendumine on oluline iga elus tehtava otsuse puhul. Suutmatus seda teha võib põhjustada mitte ainult tohtuid majanduslikke ja ühiskondlikke probleeme, vaid ka isiklikke.
Üks noormees, kellest sa võib-olla kuulnud oled, kukkus koolist välja, sest otsustas, et ei oota kauem oma unistusega saada kuulsaks muusikuks. Ent see unistus ei täitunud kiiresti. Tegelikult, kui ta sai kahekümne kahe aastaseks, tekkis tal hirm, et oli teinud vale otsuse ja et keegi ei hakka kunagi ta muusikat armastama. Ta oli mänginud klaverit baarides ja tal polnud üldse raha, ta magas selvepesumajades, sest tal polnud enam kodu. Ainus asi, mis teda veel püsti hoidis, oli ta romantiline suhe. Seejärel otsustas ta kallim temast lahku minna ja noormees jõudis viimse piirini. Ta oli veendunud, et ta ei leia kunagi teist sama ilusat naist, ning see tähendas tema jaoks, et ta elu on läbi, niisiis otsustas ta end ära tappa. Õnneks mõtles ta enne seda oma võimaluste üle järele ja otsustas vaimuhaiglasse abi otsima minna. Ravil olles ta mõistis, milles tema probleemid tegelikult seisnevad. Hiljem ta ütles: „Oh, nii madalale ei lange ma enam kunagi.“ Nüüd ütleb ta: „See oli üks paremaid asju, mida ma teha sain, sest nii kahju pole mul endast enam kunagi olnud, juhtugu mistahes. Ükski probleem ei tähenda enam midagi võrreldes sellega, mida ma olen näinud teisi inimesi läbi elavat.“ Uue jõuga pühendudes ja järgides oma unistust pikaajalises perspektiivis, sai ta lõpuks selle, mida tahtis. Ta nimi on Billy Joel.3
Kas sa suudad ette kujutada, et see mees, keda armastavad miljonid fännid ja kelle naine on supermodell Christie Brinkley, muretses oma muusika headuse ja selle pärast, et ta ei leia kunagi nii ilusat naist, nagu oli ta ekskallim? Põhiline on meeles pidada, et see, mis tundus olevat