„Sügaval inimese sees
elutsevad uinuvad jõud;
jõud, mis teda hämmastaksid,
sest ta pole kunagi unistanud sellest,
et need tal olemas oleks;
jõud, mis ärgates ja tegutsedes
kujundaksid ümber ta elu.
ESIMENE OSA
VABASTA OMA JÕUD
1
UNISTUSED JA SAATUS
„Järjekindel inimene usub saatusesse, isepäine inimene usub juhusesse.“
Meil kõigil on unistused … Me kõik tahame oma südamepõhjas uskuda, et meil on eriline anne, et võime mõju avaldada, et võime puudutada teisi inimesi erilisel viisil ja luua parema maailma. Kunagi oli meil visioon elust, mida soovime ja väärime. Ent paljudel meist on need unistused igapäevaelu stressi ja rutiini alla mattunud, nii et me ei püüa enam neid täide viia. Liiga paljudel inimestel on unistused kuhugi haihtunud – ja koos sellega ka tahtmine muuta oma saatust. Paljud on kaotanud kindlustunde, ilma milleta pole võitjat. Minu eluülesandeks on olnud see unistus üles leida ja täide viia, ja teadvustada teistele, et igaüks saab kasutada seda piiramatut väge, mis uinub meis kõigis.
Ma ei unusta kunagi päeva, mil mulle tuli pähe, et elan oma unistuste elu. Ma lendasin oma helikopteriga ärikohtumiselt Los Angelesest ühele seminarile Orange’i maakonda. Lennates üle Glendale’i linna, tundsin äkki ära ühe suure maja, peatasin kopteri ja hõljusin selle kohal. Alla vaadates sain aru, et see oli maja, kus olin töötanud koristajana vaevalt kaksteist aastat tagasi!
Tollal oli mulle muret teinud, kas mu 1960. aastate Volkswagen ikka püsib selle poole tunni jooksul koos, kui tööle sõidan. Ma keskendusin sellele, kuidas kuidagi hakkama saada, ma tundsin hirmu ja üksindust. Ent praegu, hõljudes taevas, mõtlesin: „Millise muutuse võib kaasa tuua kümme aastat!“ Muidugi oli mul tollal unistusi, aga tundus, et need ei saa kunagi tõeks. Ent täna olen hakanud uskuma, et kõik mu mineviku ebaõnnestumised ja hädad panid tegelikult aluse arusaamadele, mis on loonud elu, mida ma praegu naudin. Lennates ranniku kohal edasi lõunasse, märkasin delfiine, kes mängisid koos lainelauduritega lainetes. Mina ja mu naine Becky peame selliseid vaatepilte elu eriliseks kingituseks. Lõpuks jõudsin Irvine’i. Alla vaadates häiris mind pisut, et teel, mis viis mu seminari toimumise kohta, oli miili pikkune suur liiklusummik. Ma mõtlesin: „Oh taevas, õhtune üritus algab varsti ja ma loodan, et tulijad jõuavad õigeks ajaks kohale.“
Ent maandumisplatsile lähenedes nägin teistsugust pilti: turvamehed hoidsid tuhandeid inimesi mu maandumiskohast eemale. Lõpuks sain aru. Liiklusummiku olid põhjustanud inimesed, kes tulid mu seminarile! Me olime oodanud umbes 2000 osavõtjat, ent rahvast oli 7000 – ja saali mahtus vaid 5000! Kui ma maandumisplatsilt saali kõndisin, ümbritsesid mind sajad inimesed, kes tahtsid mind kallistada või rääkida mulle, kuidas mu töö on nende elu positiivselt mõjutanud.
Lood, mida nad mulle jutustasid, olid vapustavad. Üks ema tutvustas mulle oma poega, keda oli peetud hüperaktiivseks õppimispuudega lapseks. Järgides seisundi muutmise põhimõtteid, mida kirjeldan ka selles raamatus, õnnestus emal poeg mitte ainult Ritalinist võõrutada, vaid nad olid kolinud Californiasse, kus noormeest oli uuesti testitud ning leitud, et ta on geeniuse tasemel! Te oleks pidanud nägema poisi nägu, kui ta ema sellest uuest määratlusest rääkis. Üks härra rääkis, kuidas ta oli vabanenud kokaiinist, kasutades edu saavutamise tehnikaid, mis on samuti selles raamatus kirjas. Üks viiekümnendates aastates abielupaar rääkis mulle, et pärast viieteistaastast abielu olid nad olnud lahutuse äärel, kuni said teada isiklikest reeglitest. Üks müügimees jutustas, et ta igakuine sissetulek oli hüpanud kahelt tuhandelt dollarilt kaheteistkümnele tuhandele vaid kuue kuu jooksul, ja üks ettevõtja rääkis, et ta firma tulu oli suurenenud pooleteise aastaga 3 miljonit dollarit, sest ta oli kasutanud sisukate küsimuste ja emotsioonide valitsemise põhimõtteid. Üks kena noor naine näitas mulle pilti, milline ta varem oli olnud – ta oli kaotanud 23 kilo, kasutades motivatsiooni põhimõtteid, mida selles raamatus üksikasjalikult kirjeldan.
Ma olin kõigist neist emotsioonidest nii liigutatud, et algul jäid mul sõnad kurku kinni ja ma ei suutnud rääkida. Vaadates oma publikut ning nähes 5000 naeratavat, juubeldavat, armastavat nägu, sain ma äkki aru, et elan oma unistuste elu! Milline rõõm on teada, et hoolimata kahtlustest on mul olemas informatsioon, strateegiad, filosoofia ja oskused, mis võivad aidata igaühel neist inimestest teha muutusi, mida nad kõige rohkem ihaldavad! Mu üle tulvas kujutluste ja emotsioonide voog. Mulle tuli meelde, kuidas ma istusin oma 37-ruutmeetrises poissmehekorteris Californias Venice’is, olles üksi ja nuttes ning kuulates Neil Diamondi laulu: „Ma ütlesin, et mind pole kellelegi vaja. Ja keegi ei kuulnud, isegi mitte tool. Ma olen, hüüdsin. Ma olen, ütlesin. Ja ma olen kadunud ja üksi, suutmata isegi öelda, miks.“ Mu elu tundus mulle tähtsusetu, tundus, nagu mind valitseksid maailma sündmused. Ma mäletan ka hetke, mil mu elu muutus, hetke, mil viimaks ütlesin: „Ma tean, kes ma olen! Ma tean, et ma olen midagi palju rohkemat kui vaimselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt välja paistab.“ Ma tegin sellel hetkel otsuse, mis muutis mu elu igaveseks. Ma otsustasin muuta kõiki asju oma elus. Ma otsustasin, et ei lepi kunagi vähemaga, kui võin olla midagi rohkemat. Kes oleks võinud arvata, et see otsus annab mulle nii vaimustavad hetked?
Sellel õhtul andsin seminaril endast kõik ja kui ma auditooriumist lahkusin, saatis rahvahulk mind helikopteri juurde. Oleks liiga vähe öelda, et olin sügavalt liigutatud. Pisar jooksis mööda mu põske alla, kui tänasin Loojat selle suurepärase kingituse eest. Kui tõusin maapinnalt kuuvalgusesse, pidin end näpistama. Kas see on päriselt? Kas ma olen tõesti seesama mees, kes kaheksa aasta eest heitles, oli pettunud, tundis end üksildasena, võimetuna eluga hakkama saama? Paks, rahatu mees, kes mõtles, kas ta suudab veel kunagi eluga toime tulla? Kuidas selline noor mees, nagu ma olin, vaid keskkooliharidusega, oli niisugust mõju avaldanud?
Vastus on lihtne: ma õppisin kasutama põhimõtet, mida ma praegu nimetan jõu keskendamiseks. Enamikul inimestest pole aimugi sellest hiiglaslikust jõust, mida me võime käsutada kohe, kui keskendame kõik oma ressursid teatud eluvaldkonna valitsemisele. Tähelepanu keskendamine on nagu laserkiir, mis võib läbi lõigata kõik, mis sind takistab. Kui keskendume järjekindlalt mingi valdkonna parandamisele, siis arendame selleks välja unikaalse taju. Üks põhjuseid, miks nii vähesed inimesed saavutavad seda, mida nad tõesti tahavad, on keskendumise puudumine; me ei keskenda oma jõudu. Enamik inimesi sumpab läbi elu, ilma et arendaks mingeid konkreetseid oskusi. Tegelikult ma arvan, et ebaõnnestumiste peamine põhjus on lihtsalt selles, et inimesed peavad tähtsaks tähtsusetuid asju. Ma arvan, et elu üks suuremaid õppetunde on aru saada, mis paneb meid tegema seda, mida me teeme. Mis kujundab inimese käitumist? Vastustel sellele küsimusele on suur tähtsus oma saatuse kujundamisel.
Kogu mu elu jooksul on mind tagant sundinud küsimus: Miks on inimeste elu kvaliteet nii erinev? Miks inimesed, kes alustavad elu väga tagasihoidlikes tingimustes, kellel on vilets taust, suudavad kõigele vaatamata oma eluga teisi innustada? Ja vastupidi, miks nii paljud privilegeeritud keskkonnas sündinud inimesed, kellel on edu saavutamiseks olemas kõik võimalused, lõpetavad viletsuses, olles sageli ka millestki sõltuvuses? Miks on ühe inimese elu meile eeskujuks ja teise elu hoiatuseks? Mis on see saladus, miks ühed inimesed on kirglikud, õnnelikud ja tänulikud, ent teiste refrääniks on: „Kas tõesti midagi enamat polegi?“
Mu enda positiivne sõltuvus sai alguse lihtsate küsimustega: „Kuidas ma saaksin oma elu valitseda? Mida ma saan