KUNINGANNA:
Hea Hamlet, heida endalt öine värv22
ja vaata Taanit sõbrasilmaga.
Sa ära otsi langetatud pilgul
vaid üha põrmust oma üllast isa.
Tead küll, et elav kõik on surelik
ja maise pärib ikka igavik.
HAMLET:
Jah, nii see käib.
KUNINGANNA:
Kui nii see ikka käib,
miks iseäralik see sulle näib?
HAMLET:
Näib, emand? Ei, vaid on. Ei tunne näimist …
Ei ainult tintmust mantel, kallis ema,
ei kombe järgi tume, ülev rüü,
ei ohkepuhanguteks hoitud hingus,
ei mitte voolsad voodsad jõed mu silmis,
ei masenduseilme minu palgeil
koos leina iga kuju, näo ja moega
mind õigelt kujuta. Need tõesti näivad,
sest neid võib inimene näidelda;
mis minus on, käib üle näitlusest –
too teab vaid leina rüüst ja ehetest.
KUNINGAS:
On kiiduväärt ja kena sinust, Hamlet,
et leinalõivu maksad isale.
Kuid tea, ka sinu isa kaotas isa,
see oma isa. Mahajääjalt nõuab
ta lapsekohus teatud aja vältel
küll kurtmist haua ees; kuid kramplikult
ses leinas püsida ei ole muud
kui patumeelne jonn: nii mees ei leina.
See näitab tahtmist taevast uhmata,
suurt hingenõrkust, kärsimatut meelt
ning lapsikut ja harimata mõistust.
Kui teame, et see on nii tavaline
kui lihtsaim asi, mida tajub meel,
miks võtta pahutsevas tõrksuses
siis seda nõnda südamesse? Häbi!
On patt see taeva ees, patt kadunu,
patt loomu vastu, pentsik mõistusele,
mil vanemate surm on harjund aineks,
sest esimesest koolnust peale hüüab
ta selleni, kes suri täna, ikka:
„Nii olema see peab!” Sa heida maha
see ilmaaegne lein ja mõtle meist
kui oma isast; võtku teada ilm,
et meie troonile sa oled lähim23:
ei kingi vähem üllast armastust
kui õrnim isa oma pojale
ma sinule … Mis puutub sinu nõusse
taas minna Wittenbergi õppima,
see risti vastu käib me soovile24,
sind palume ja vannutame jääda
me silma trööstida ja hoida siia,
me peamine õukondlane ja poeg.
KUNINGANNA:
Kurt ära ole ema palvetele,
jää meile, Hamlet, jäta Wittenberg.
HAMLET:
Ma püüan teie sõna kuulda, emand.
KUNINGAS:
Jah, see on õiglane ja armas vastus!
Kui meie ole Taanis. – Tule, naine.
See lahke, sunduseta nõustumine
teeb soojaks südame; ja selle auks,
kui Taani täna rõõmsalt tervist joob25,
suur kahur teatagu sest pilvedele,
et kroonikandja sõõmust kaiguks taevas
maapealse kõue kaja! Lähme nüüd.
Pasunahääl. Kõik peale Hamleti lahkuvad.
HAMLET:
Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha
ning sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!
Kui poleks keeland Looja käsulaud
vaid endatapmist! … Jumal, jumal küll!
Kui tüütu, läila, tuim ja tühine
näib mulle kogu selle ilma viis!
Ptüi, ptüi küll seda rohimata aeda,
kus seemet kasvatab vaid vohav rämps,
mis võimust võtnud on. Et nii võis minna!
Kaks kuud vaid surnud – pole kahtegi –
nii üllas kuningas, Hyperion
saatürist venna kõrval26, ema vastu
nii õrn, et taeva tuulel keelas palet
tal riivata liig karmilt! Maa ja taevas!
Kas meenutama pean? … Ja kuidas ema
ta küljes rippus! Nagu oleks isu
tal süües kasvanud … Kuid siis, kuu jooksul …
Ei taha mõelda – nõrkus, oled naine! …
Napp kuu vaid … Veel ei olnud kulunud
need kingad, milles vaese isa keha
ta saatis, pisarais kui Niobe27 …
Ent tema, tema just – oh jumal küll,
ka loom, kel pole aru ega oidu,
peaks leina kauem! – lellega läks paari,
mu isa vennaga, kes sarnane
mu kadund isaga ei ole rohkem
kui mina Herkulesega. Kuu jooksul,
kui püsis pettepisarate sool
ta hõõrdund silme punetuses veel,
ta juba kihlus … Oo, jälk rutt! Kui kärmelt
ta lipsas verepilastuse sängi28!
Ei tule sellest head, ei võigi tulla;
kuid lõhke, süda, suu pean hoidma lukus.
Ilmuvad Horatio, Marcellus ja Bernardo.
HORATIO:
Prints, soovin tervist teie kõrgusele!
HAMLET:
Ma rõõmustan, et näen teid tervena …
Horatio – kui ma veel tunnen ennast!
HORATIO:
Jah, prints, ja ikka teie vaene teener.
HAMLET:
Hea sõber – nii sul muudan selle nime.
Suruvad