sest haavamatu on ta nagu õhk
ja kuri pilge on me tühjad hoobid.
BERNARDO:
Ta tahtis kõnelda, kui kukk just laulis.
HORATIO:
Ning siis ta võpatas kui süüdlane,
kes kohtult kutse saab; ma olen kuulnud,
et kui teeb kuke kime, lõikav kõri,
see koidupasun, häält, siis äratab
ta päevajumaluse, kelle käsul,
kas olgu vees või tules, maal või õhus,
kaob oma asupaika iga vaim,
kes ula eksleb; ning eks õigeks seda
siin nähtud asi selgelt tunnista.
MARCELLUS:
Ta hajus ära kuke laulu peale.
Jutt käibki, et kui tuleb aastaaeg,
mil pühitseme Lunastaja sündi,
siis laulvat terve öö see puhtelind.
Ei tohtivat siis vaimud hulkuda,
ei ööd siis haigust, tähed halba too,
ei lumma haldjad, võluda või nõiad,
nii püha ja nii õnnis on see aeg.
HORATIO:
Nii olen kuulnud ka, ja osalt usun.
Kuid vaata, hommik, seljas punav mantel,
käib idas kõrge kingu kastest teed.
Nüüd lõpetagem vaht. Ja minu arust
peaks kõigest, mis me nägime sel ööl,
noor Hamlet16 teada saama; elu nimel –
vaim, kes jäi tummaks meile, vastab talle.
Kas nõustute, et talle teatame,
kuis ajab armastus ja käsib kohus?
MARCELLUS:
Nii tehkem, palun; tean, kuspool meil hõlpus
on teda leida täna hommikul.
Lahkuvad.
Teine stseen
Riiginõukogu istungisaal. Pasunahääl. Ilmuvad kuningas Claudius, kuninganna Gertrud, nõukogu liikmed, Polonius ja tema poeg Laertes, Valtemand ja Cornelius; kõik tulevad kroonimistalituselt 17 ning on peorõivais. Kõige viimaks tuleb prints Hamlet leinarüüs. Kuningas ja kuninganna lähevad astmeist üles troonide juurde.
KUNINGAS:
Ehk Hamleti, me kalli venna surm
küll värskelt meeles on ning oleks sünnis,
et süda kannaks leina ja me riik
üksmeelses valus palet kortsutaks,
sai mõistus niivõrd jagu loomusest,
et, mõistlikult me venna pärast kurvad,
ühtaegu peame meeles endidki.
Seepärast senise me õe ja nüüd
me kuninganna, kes on pärijaks
ses vapras riigis leseõigust mööda,
nii-öelda rõõmuga, mis murtud on,
õnn ühes silmas, valupisar teises,
heas tujus matusel ja kurtes pulmas,
vaekausil võrdses kaalus hurm ja härm,
me naiseks võtsime; ei kuulamata
jäänd teie nõukam tarkus, mis ses asjas
meid varmalt toetas – kõige eest aitäh18.
Nüüd edasi. Noor Fortinbras, te teate,
meid alahinnates või arvates,
et kadund kalli venna surma läbi
me riik on lagumas ja liimist lahti,
ning nähes oma ülevõimust und
on usin tüütama meid, nõudes aina,
et andku meie tagasi need maad,
mis võitis õiguspäraselt ta isalt
me ülivapper vend. Niipalju temast.
Nüüd meist ning sellest, miks teid kokku nõuti.
Meil Norramaale saatmiseks siin kiri
on noore Fortinbrase lellele,
kes, nõrk ja põdur, vaevalt kuuldagi
saab vennapoja nõust, et takistaks
ta tolle edaspidist toimimist,
sest varustust ja väge, kõike kogub
too tema alamail! Seks läkitame
teid, hea Cornelius ja Valtemand,
meilt tervitusi viima Norrale.
Ei mingeid teisi volitusi saa
te asjaajamiseks kuningaga,
kui kirja sisust järeldub. Head teed!
Te tõttamises ilmnegu te hool.
CORNELIUS, VALTEMAND:
Hoolt näitame ses asjas nagu kõiges.
KUNINGAS:
Ei selles meie kahtle; hüvasti!
Valtemand ja Cornelius kummardavad ja lahkuvad.
Ja nüüd, Laertes – mis on sinul uudist?
Sa räägid palvest – mis see on, Laertes?
Kui mõistlik asi, siis ei lähe kaotsi
küll Taani ees su hääl. Mis on, Laertes,
mis palvetagi sulle ma ei pakuks?
Ei ole peagi lähem südamele,
ei käsi suule valmim abiriist,
kui Taani troon on sinu isale.
Mis tahad sa, Laertes19?
LAERTES:
Vägev vürst,
te lahket luba naasta Prantsusmaale,
kust meelsasti küll tulin Taanisse
te kroonimisel oma kohust täitma;
kuid, kohus täidetud, pean tunnistama,
mu meel ja mõte taas veab Prantsusmaale
ning ootab teie luba kummargil.
KUNINGAS:
Kas isa lubab? Mis Polonius ütleb?
POLONIUS:
Mu isand, tüdimata palvetega
ta pikapeale kangutas mult loa,
ta soovi kinnitas mu tõrges pitsat.
Ma palun, andke talle sõiduks luba.
KUNINGAS:
Õnn kaasa siis, Laertes, aeg on sinu,
sa veeda seda hästi, nii kuis ihkad. –
Nüüd, Hamlet, minu vennapoeg ja poeg.
HAMLET (kõrvale):
Ei paljalt hõimlane, ei päris poeg20.
KUNINGAS:
Mis