Kõike head, Toriseja!. Tuomas Kyrö

jaoks tähtis.

      Parem siis juba poissi vaadata, kui ainult omaenda peegelpilti aknaruudul. Ta võiks lapsed sagedamini kaasa võtta, aga neil on ratsutamine, keemias kontrolltöö, sõbral pidu, viiulikontsert või unevõlg. Pealegi on poiss ilmselt olnud ühenduses inimestega, kes korraldavad vallas tervishoidu ja pensionäride asju, ja koos plaanivad nad vandenõu minu tuleviku korraldamiseks. Minu elu korraldavad inimesed, kelle vanemaid olen ma hauda kandnud ja kelle ettevõtmistel olen silma peal hoidnud läbi kõigi nende tatise nina, silmameigitamise, sääreväristamise ja ringi jõlkumise elujärkude. Küll ajab hinge täis, kui selline küsib hästi valju häälega, et kas saame veel omal käel hakkama või kuidas on, kas soovite veel kohvi, kas tass püsib peos, kas trepile tugipuu on pandud?

      Istusin taksos oma kohale, juhi selja taha, kaks istet tagapool ja akna all. Võtsime peale koolilapsed, keda on jäänud veel üks, pärast seda, kui perekond tollest sinisest majast kolis suuremasse kirikukülla. Poiss küsis, mis mul kottides on. Näitasin kangaid ja värvipurke, ja poiss arvas, et tahan vanasse majja ehitada mõne uue toa nagu tehakse nendes telesaadetes, mida tema ema vaatab. Ütlesin, et teen kirstu.

      KOMEINI, KEKKONEN VÕI VALLAVANEM

      Kirstu ei tohtivat teha. Poja arvates peaksin ma istuma diivanil ja vahtima televiisurist sakslaste politseisarja. Kui ma tema arvates üldse midagi tohin ehitada, siis lindudele pesakaste või seinakellasid. Ütlesin, et kellasid on mul juba igas toas, magamistoas kaks. Kes käsib kellasid ehitada, sellel endal kuppel kumiseb.

      „Sa olid telefonis kuidagi krüptiline.”

      Pojaga rääkides peab ikka aeg-ajalt rääkima teistsugust soome keelt kui see, mida mina oskan.

      „Ehmatasin ära, et kas sul on mingi vereringehäire. On sul midagi sellist olnud? Et tasakaal kaob ära või hakkab pea ringi käima?”

      Puud võtsin kirstu jaoks maha juba mitu olümpiamängu tagasi, kuivatasin laudu alguses eeskojas, siis lasin neil väheke pööningul puhata, kolmteist aastat. Pool mändi, pool kaske. Tähtis on, mis aastaajal maha võtta, et puu painduks nagu vaja. Oma kirstu ma ei värvi ega höövelda ega laki. Sameti peale pannakse minu päevatekk, see pruunikaskollane, kuhu perenaine on tikkinud minu nimetähed. Uskumatult inetu, aga pehme ja soe nagu hea tööinimene. Perenaise oma hööveldan ja lakin ja nikerdan. Teen peenpeitlitega puupitsi. Valge on õige värv. Perenaisele tehakse nii, nagu talle oleks meeldinud. Teistele tuleb teha nii, nagu neile hea on, isegi kui nad ise seda ei taipa.