Noogutasin. Lippose Risto arvutas tükk aega sõrmedel, nagu väikesed lapsed teevad.
„Ma olen siin terve igaviku olnud.”
Küsisin, kas Risto igavik oleks väheke mõnusam, kui saaks suitsukaelakarbonaadi ja kardulaputru.
„Ehk leiduks hoopis minu lemmikjooki, viina,” sosistas Risto. Mitte ei tahaks Risto saatust jagada, ega Anneli oma. Inimesel peab olema plaan ajuhaiguste ja teiste riskitegurite puhuks. Kui minu mõistus üles ütleb ja ma segase peaga uitama lähen, on suund selge. Murakaraba. Või Jäämere rand. Unustan, kus ma olen, kaon kivikangrusse. Eks siis pangu või lehte, et rabast leiti surnuks külmunud vanainimene, aga olgu ka märgitud, et ämbrid olid murakaid täis ja saapad korralikult pargitud.
Mina hoolitsen perenaise eest. Kes minu eest hoolitseb? Kas poeg tuleb mind söötma? Mitte ei usu. Kas ma tahan, et tuleb? Ega ei taha. Kas hooldaja hakkab mul voodis külge keerama, näeb eestpoolt ja tagantpoolt? Laseb dušiga üle ja mõtleb samal ajal omi asju, et mida poest osta, kas kassitoitu on veel, ja et küllap seegi härra varsti elatud elule alla jääb.
Milleks elada viimased aastad teiste armul, kui ma oskasin juba viieselt pudru keeta, lehma lüpsta, võrku lapata ja kraavi kaevata. Aga mis siis, kui ma elan ühtäkki hoopis teises ajas? Pean end seitsmeteistkümneseks, ostan mootoriga kaadervärke? Käin küla peal ja väidan, et kõik on minu oma. Söön kirikaias pingil rõngasvorsti ega taipa pikka pesu selga panna.
Mähkmetest ma keeldun. Voolikud ja tilgutid ei ole minu ega suusatajate kehaosad. Oma tahet peab avaldama, kuniks veel suudad. See on õiglane, rahvamajanduslikult jätkusuutlik ja keskkonnasõbralik.
Eks minu perenaine mõtles neist asjust teistmoodi, sest perenaised mõtlevadki teistmoodi. Nende jaoks on kergem lasta ennast hoolitseda ja talitada. Nemad tahavad, et neil õlgade ümbert kinni võetaks, silitataks ja lohutataks. Oskavad ise samamoodi vastu teha. Nende jaoks ei ole raske abi paluda või koguni sülle pugeda. Ka sängis pikali näeb ta välja rohkem sedamoodi, et tahab siin maailmas olla, kui sedamoodi, et enam ei taha. Iga päev vaatan talle silma, sest silmad räägivad kõigest. Iga päevaga tuhmuvad need pisut, aga kustunud veel ei ole.
Kui pole kedagi, kes mäletaks mind sellisena nagu ma olin, kas ma olen siis üldse olemas? Kes teab, kes oli Anneli? Kas on alles votosid, või midagi kirja pandud? Kas me teame midagi aastatest, mil tema ja Lippose Risto olid täis elu ja jõudu?
Kas nad ise teavad?
NII. VÕI. KUIDAGI
Olin esimest korda elus kangapoes ja teadsin, mida mul vaja on. Aga eks siis ole kohe ka müüja seljataga uurimas, et kas ma saan kuidagi abiks olla, nagu teda tõepoolest huvitaks miski muu kui minu rahakoti sisu. Ega ei maksa ikka usaldada sedasorti kauplusi, kus on soe ja valgustus hoolikalt läbi mõeldud ja kus siis näperdatakse kaupa, et kas see sobib meie põrandale, akna ette või pruutkleidiks.
Eks on ikka parem oma plaane võõrale inimesele mitte avaldada, aga midagi tuleb öelda, et poevargaks ei peetaks. Kõige lihtsam on rääkida ilmast, kuigi mul oli vaja sametit ja samet oleks meeldinud ka perenaisele.
Ütlesin müüjale, et hommikul oli kolmeteistkümne aasta kohta kõige kõrgem temperatuur ja maa alles roheline. Tavaliselt võis sel ajal juba suusatama minna, nüüd pole lund ollagi. Müüja noogutas ja tõmbas rullist letile nii punast kangast, et tegi silmale haiget. Rääkisin, et viimasel ajal on kärbsed hakanud akna vahel üles ärkama, arvavad vist, et on kevad, kuigi on detsember. Süütud loomakesed ei tea, mis neile hea on ja seepärast pole ma viitsinud neid ka piitsaga taga ajada, las pirisevad saia kohal, kui see nad õnnelikuks teeb.
„See on nüüd praegu moes, see värv, et jah nagu … Äkki sobiks sulle …”
Nihutasin müüja pakutud kanga oma kohale tagasi ja valisin välja rahuliku rohelise, mis teises valguses paistis must. Juurde veel parasjagu äärepitsi. Müüja lõikas kangast ja mina kontrollisin mõõdulindiga üle, et ta poe kasuks ei mõõdaks. Kui me kassasse jõudsime, küsisin peotäie punase ja valge peaga rõhknaelu kauba peale.
„Ma ei tohi tegelikult … nagu sellist personaalset pakkumist teha. Need, mis meil on, need on siis kogu keti pakkumised. Noh nii. Või. Kuidagi.”
See pole mitte kauba peale tehtud allahindlus, vaid kliendisuhte haldamine. Säärane asi tuleb minu jaoks aastate jooksul kallim ja kaupmehele odavam. Seda ei taipa ei noored ega Ameerikas elav börsiaktsia omanik, kelle soovidest, vajadustest ja ettekujutusest sõltub, mida Soomemaa kanga- või siis rehvipoes tohib teha. Mina küsin ainult seda, mis on õiglane ja mõistlik, praegusel hetkel peotäie valgeid ja punaseid rõhknaelu.
Müüja kissitas silmi. Ta ei olnud ilmselgelt oma elus üheksateistkümne aasta jooksul nii keeruliste otsustega silmitsi seisnud.
„Nojaa, okei,” ütles müüja. „Ära siis … nagu kellelegi ütle. Et. Nagu sedasi.”
Kellele ma peaksin ütlema, küsisin, kui panin rõhknaelad kotti ja koti jope taskusse. Omal ajal oleksin rääkinud Yrjänäle, aga kuidas surnuga ühendust võtta? Yrjänä oskas hinnast alla kaubelda ja meenutada ühiseid tuttavaid ja endiste aegade kangakaupmehi. Tema oli jutumees samavõrd, nagu mina istun parema meelega vaikselt. Perenaine oskas osta kangaid, tasse ja sünnipäevakaarte. Mina oskan osta kõblast ja autot, Eskorti.
Läksin üle tee rauakauplusse, takso minu kannul. Ehkki nüüd pole see enam rauakauplus, vaid sisustusja ehitustarvete pood. Ikka peab sõnadega mängima ja asja keeruliseks ajama. Kui kord on välja mõeldud hea ja selge sõna nagu koristaja, siis muudame selle aga puhastusteenindajaks. Õige pea ei ole inimene enam inimene, vaid muutuvate oskuste ja soovidega kommunikatsioonivõimeline organism, mille eeliseks on sõrmedele vastanduv pöial.
Rauakaupluses oskan ma liikuda ja jalgu õiges kohas maha panna. Ma tean, kus on värvid ja milliseid mul vaja läheks. Aga ka seal oli innukas müüja, kellest tuli eemale hoida. Nagu ta minu poole tulema hakkas, põikasin värvide juurest tööriistade juurde ja tööriistade juurest plaadiosakonda. Müüjate koolis on ilmselgelt puudu selline tund, kus räägitakse, et vägisi pakkumine peletab eemale palju häid kliente.
Võtsin purgi valget lasuurvärvi, purgi peitslakki ja lahustit. Kolm rulli maalriteipi. Läksin kassasse, seal lõi arveid kokku omanik ise. Tema on kolmandat põlve kaupmees ja tal on kirikukoori kõige koledam hääl, aga rumal ta pole. Praegugi andis kohe pintsli kauba peale ja tähendas, et ilm pole paha.
Kaupmeestest on raske aru saada, kui järele mõelda. Maksavad makse kõige kõrgema määra järgi, tänu neile ei ole koolis puudust joonlaudadest ja tervisekeskuses süstaldest. Nad oskavad ka liigsetest maksudest kõrvale hoida. Viivad allhankeettevõtted ja tütretütarvirmad Eestimaale. Valivad Eduerakonda ja kutsuvad iseseisvuspäeval üksteist vastastikku põrsast grillima.
Tark kaupmees ei laiuta rahaga. Rauakaupmees elab samas majas nagu kuuekümnendatel ega uhkelda fassaadi uuendamisega. Seestpoolt võib tema maja olla kaetud priljantidega ja basseine täis, ja kamina kohal on kindla peale põdra pea, aga seda mina ei näe. Tal jätkub oidu sõita rahvaautoga ega ole seda Audi vastu välja vahetanud, kuigi kindlasti on kiusatus kasutada kõike seda kasumit, mis kohalikus lehes kord aastas ära trükitakse.
Kaupmehele on iga inimene klient ja tema on kõigile kaupmees. Hea kaupmees ei ole ülbe ja oskab hinnata väikese poisi mündipeotäit sama palju nagu kivimaja ehitaja krediitkaarti. See kommi ostev poiss on ühel päeval kah majaehitaja. Oma kaupa peab oskama kiita, aga kõige parem müügitrump on see, et müüdav kaup on tõepoolest kvaliteetne. Siis võib olla ka kallis.
Soovisin kaupmehele kõike head. Kaupmees lausus midagi suusailma kohta ja oli näha, et mees tunneb oma klienti. Siis ta noogutas ja vaatas otsa, nagu oleks päriselt minu sõber. Kui olin juba tuulekojas, vaatasin tagasi ja nägin, kuidas kaupmees oli samamoodi juba järgmise kliendi kõige parem sõber.
Läksin rauapoest toidupoodi, takso kannul.
Võtsin piima ja lakke aetud hinnaga laktoosivaba piima pojale. Pärast hommikust kõnet tõttab ta kindlasti uurima, kuidas mul tervis on. Nüüdsel ajal oli tal nii kombeks, tuli ette teatamata,