„Oh, eks ma siis katsun sulle midagi seletada. See on mul siin sihuke illegaalne ajaloohobi, et sa teaksid.”
„Et kõik vanad uudised läbi lugeda?”
„Ära sega, muidu ma’i räägi! See hakkas mul peas kerima juba ammu. Pärast seda, kui ma lahingus peaaegu surma sain ja sina minu voodi kõrval nuttes koomasse kukkusid. Sinu laiendatud isa päästis meie elud, olgu muld talle kerge. Tema oli üks viimastest, kes oli endine. Kes ei kutsunud ennast laiendatuks ja hoolis teistest inimestest. Paranemine oli pikk – ikkagi kuusteist laskehaava, kõik mürgitatud kuulidega. Tänapäeva meditsiin suudaks vist ravida kõiki kõikidest haigustest, kui ainult inimestel oleks raha, et selle eest maksta. Näe, jalad tuli siiski altpoolt põlve amputeerida, sest need olid tolle tõpra lastud granaadist niivõrd sodid. Moodsaid proteese ma mäletatavasti ei tahtnud, sest mulle see ajus surkimine ei meeldi. Haiglas oli mul aega mõelda. Et miks see ikkagi nii läks. Tähendab, mitte minu jalad, vaid see laiendatute värk. Algus oli ju paljutõotav. See rikkus ja heaolu, mis pärast esimest laiendamiste lainet loodi, olid müstilised. Aga kuidagi tekitati vahe tavainimeste ja laiendatute vahel. Kuidas see piir ikkagi loodi? Kuidas tekkisid need vanamoelised maamõisad? Kuidas inimesed peaaegu sunnismaiseks muudeti? Millest see konflikt vanade ja uute laiendatute vahel? Mulle tundus, et kui ma sellele jälile jõuan, siis on mul võimalik aidata neid, kes seda olukorda muuta tahavad.”
Hjalmar kohendas asendit ja jätkas.
„Alguses katsusin ise analüüsida ja midagi välja mõelda, aga kuna ma põle miski ajalooprofessor ja kõik jäljed olid kas kadunud või hoolikalt peidetud, siis ei tulnud sellest midagi. Siis ma mõtlesin, et peab hakkama uudiseid uurima ja vaikselt nendega tagurpidi minema. Tänapäeva kohta on pea võimatu adekvaatseid uudiseid leida, aga murdumiseeelsel ajal trükiti veel paberlehti – neid serverist antud käsuga muuta ei saa. Noh, ja sinu vanaemal oli naljakas komme ajalehti aastakäikude kaupa kokku köita ja alles hoida. Sealt ma seda vastust siis otsingi.”
„Vaata aga vaata! Sihuke mure sul. Noh, ja mida sina, vaene jalutu, selle tarkusega peale hakkad? Lähed ütled laiendatutele, mis sa neist arvad või?”
„Äkki tekib mul võimalus kellelegi rääkida!”
„Ei tea kellele? Räägitakse, et viis meest on jälle kadunud. Et läksid paar päeva tagasi põhja poole kohtumisele ja tagasi pole tulnud. Kui sa ka kellelegi räägid, siis on ta varsti kutu ja siis tullakse sulle kah järele!”
„Kui sa mõtled neid madalalaubalisi adrenaliinisõltlasi, kes kujutavad ette, et nad suudavad vägivallaga midagi korda saata, siis neile pole mul midagi rääkida.”
„Aga kellele siis? Mingi valge hobusega ratsanik peaks tulema, kes tõrviku valgel rahva mässama viib või? Minu meelest hakkad sa mingisse nostalgia ja seniilsuse sohu uppuma oma mõtetega. Ja pealegi kogud sa selle teadmise oma pähe, et siis esimesel kohtumisel hiilijatega oma peatäis neile anda. Või viid lihtsalt selle teadmise hauda kaasa.”
„Ma pean päevikut.”
Naine lõi pea kuklasse ja pistis heleda häälega naerma. „Sina ja päevikut? Uskumatu! On mul ikka kummaline sõjamees kaasaks sattunud. Peaks su arstile viima!” Siis vaatas ta lõbustatult mehele otsa ja kostis: „Eks ma lähen toon sulle siis selle kohvi. Seda mul endal kah vaja – ajaksin sulle seda „kogemata” natuke peale – ehk ärkad üles oma unistustest.”
Vanamees vaatas naist, kes end mõningase pingutusega liikvele ajas, ja vastas: „Sa oskad isegi pilgata armsasti.” Selle peale sai ta suudluse otsaette, misjärel naine tuppa lahkus, hõigates üle õla: „Oled mul ikka üks armas vana karvane tobujuss.”
6. Kas ma saan teid aidata?
Hjalmar vaatas oma naisele järele ja mõtles. Mõtles nendele sõdadele, mis ta noorena läbi oli elanud, nendele lahinguoperatsioonidele, mis sai tehtud uute laiendatute vastu. Mõtles salaarmastusele, mis neil Ingeboriga oli ja selle ennast täis läinud uuslaiendatud tüübi peale, kes segastel ajenditel tahtis likvideerida Ingebori isa Yngwie. Et tema,
Hjalmar, oma meestega selle lahingu võitis, oli küll paljude juhuste kokkusattumine ja et nad mõlemad Ingeboriga taas elule turgutati, lausa ime. Hjalmar meenutas kõiki neid noori mehi, kes tema kõrval hukkusid ja kelle poegi ta oli lubanud häda korral aidata. Seni polnud neist ükski abi järele tulnud.
Hjalmar mõtles ka sellele, et ilmselt olid uuslaiendatud juba ammu teadlikud tema kahetisest rollist, aga pidasid traditsioonidest kinni ega tulnud torkima neid, kes olid kunagi olnud laiendatute sõjaväeüksustes ja presidendilt teenete eest ordenigi saanud. Aga tal oli tunne, et kaua see ei kesta. Vana mees lükkas korra käega läbi juuste, et sundida oma hõredad hallid peakarvad tagasi laitmatusse üle pea seatud soengusse.
Ingebor toimetas omasoodu köögis. Paremaid päevi näinud köögikapist tulid välja presskohvikann ja kohvipakk. Teisest koorepulber ja suhkur. Hea, et isa varandusest veel midagi järgi oli – sai omale ka luksuskaupu lubada. Sujuvate kärmete liigutusega sai kann kraani all veega täidetud ja keema pandud. Üks asi oli selle uue võimuga küll hea – elekter oli tasuta käes. Kuni vesi kannus tuure üles võttis, tõmbas Ingebor toolil hinge. Tegelikult oli tema elu isegi kerge. Enamik temavanuseid pidid ise tööd tegema, et omal hinge sees hoida. Praegu peaks isa varandusest veel niipaljukest jaguma, et nad elavad oma elunatukese lõpuni kahekesi ära. Aga suure osa sellest oli sulatanud superinflatsioon, mis tekkis siis, kui laiendatud rassiks muutusid ja nende tekitatud uued rahamassid turu üle ujutasid.
Vesi hakkas kohisema. Ingebor ajas ennast püsti ja pani väikese plastkulbiga kohvipuru kannu. Siis otsis kandiku ja pani tassid sinna peale. Koorepulbripurgi ja suhkrutoosi samuti. Hetke pärast läks vesi keema, nüüd sai selle kohvipurule peale valada ning kannu kandikule asetada. Tuba täitus värske kohvi lõhnaga. Siis kõndis Ingebor tähtsa näoga välja, kandik käes, pani selle lauale ja teatas: „Härra, siin on teie kohvi. Ehk suvatsete maitsta. Ei ole küll teab mis aastakäik, aga see-eest suurepärane …” Siis vaatas ta Hjalmarile otsa – tollel oli pea viltu vajunud, juuksed sassis, suu lahti, kaugusesse suunatud pilk tühi.
Ingebor vajus vaikselt toolile ja vaatas oma elutut meest. Ta ei mõelnud hetkegi selle peale, kas tapatöö korda saatnud hiilija võib veel kuskil ringi tolgendada. Ammugi mitte selle peale, et kohv kannus jahtus. Ingebor ainult vaatas ja nuttis hääletut nuttu. Ta oli seda meest armastanud ja tema eest hoolitsenud – kaua aega. Nüüd oli see mees temalt võetud.
Kui ta ennast uuesti tajuma hakkas, oli juba hämaraks läinud. Külm hakkas. Tundus, et midagi tuleb teha – niisama ei saa sedasi siia istuma jääda. Samas tundis ta, kui teistmoodi oli see olnud, kui Hjalmar eelmine kord surma veerel oli. Ingebor mäletas seda kõikematvat ahastust, mis tahtis sisikonna seest välja rebida ja imestas ühtlasi, et seekordne valu on hoopis teistsugune. Et see on olemas, aga kuidagi … oodatud. Ta ju teadis, et Hjalmari puhul oli see tegelikult aja küsimus ja selle mõttega oli ta pidanud harjuma. Eks nad olid seda teemat omavahel korduvalt arutanud – ka mees oli arvanud, et lõputult teda ei hoita, ehkki nad olid lootnud, et vanad kokkulepped peavad. Ingebor oli seda erineval moel ikka ja jälle ka unes läbi elanud.
Ta astus ratastooli juurde, võttis pidurid maha ja veeretas mehe tuppa. Siis tõi ta tuppa ka õues vedelenud asjad. Seejärel pani terrassiukse kinni ja vaatas mehe poole.
„Kas ta magab?” kostis toa sügavusest tundmatu vaikne mehehääl.
Ingebor kiljatas ja pööras ehmunult sinnapoole.
„Kes teie olete ja mida te minu majas teete?”
„Minu nimi on Roald Amunds. Ma otsin Hjalmarit – ta teadis mu isa, Jens Amundsit,” vuristas Roald.
„Amunds? Hjalmar … Hjalmar on surnud…” Ingebor vajus põrandale ja hakkas häälekalt nutma – teadmine oli üks asi, väljaütlemine hoopis midagi muud.
Mees seisis nurgas, vaatas vana naist põrandal nutmas ja hoidis tahtmatult hinge kinni. Terve rida mõtteid lendas läbi pea. Mis ta nüüd