Roald lasi sõrmedel üle raamatuselgade libiseda. Pisut tolmu pudises maha, aga see tunne oli ikkagi imeline. Pärast kõiki neid aastaid, kus õppimine ja muud tegemised olid seotud vaid ekraanide vaatamisega, oli päris raamatu katsumine ikkagi kummaliselt … mõnus. Näpu alla jäi üks must raamat, mida ta ei mäletanud. Raamatul oli naljakas nimi – „Anarhisti kokaraamat”. Roald võttis riiulist raamatu, lõi selle lahti ja lasi pilgu üle sisu libiseda. Silmad täitusid imestusega ning eneselegi märkamata toetus tagumik diivani käetoele. Pommid, lõhkeained, lõksud, relvad. Ta neelas kiiruga lehekülgi. Et isa sedasorti kirjanduse vastu huvi oli tundnud, paistis mõneti ootamatu. Mõnda aega hämmeldunult raamatut uurinud, tajus taaselustunud bibliofiil, et tuba hakkab hämarduma. Raamat maandus kirjutuslauale ja silmad libisesid veel kord üle riiuli, mille käigus sai avastatud veel kolm raamatut, mida võis vaja minna. Üks snaiperi manuaal, üks laskuri piibel relvade käsitsemisest ja üks jaoülema käsiraamat. Alles siis tuli Roaldile meelde, miks ta seal toas üldse oli.
Kapi otsast tolmu seest tuli välja päevinäinud matkaseljakott ja Roald hakkas riideid sinna sisse toppima, ise aeg-ajalt aevastades. Lisaks korjas ta ka selgapanekuks vajalikud riideid eraldi hunnikusse. Kapist õnnestus välja kaevata matkapliit, kompass ja matkanõud. Riiulilt leidis ta oma üllatuseks karbi 9mm püstolipadruneid. Ka need rändasid kotti. Kui ta laualt raamatuid võtma hakkas, märkas ta laualambi aluse alt välja piiluva ümbriku nurka. Laualampi üles tõstes tuli nähtavale ümbriku peale kirjutatud adressaat: Roald. Ümbriku kärsitut lahtirebimist takistas memme hääl: „Tee nüid ruttu, sa piad minema hakkama.”
„Memm, kas sa teadsid, et isa on mulle kirja jätnud? See on siin vedelenud juba viisteist aastat!”
„Ja-ja, teadsin-teadsin. Ta ütles mulle, et sa piad selle ise leidma.”
„Ma tahan seda kohe lugeda.”
„Hulluks läind! Vaata, mis kell on! Varsti on pime juba, konstaabel on varsti siin. Sa piad kähku edasi minema. Ümberringi majad on kõik tühjad. Suurem elu on Griffinis endas. Hoia sealt eemale. Mine metsa ja vali sealt oma tee. Ei mia või teada, kuhu sa lähed.”
Roald tegi, nagu öeldud, loovutas oma tehnikukombeka ja oli hetke pärast minekuvalmis. Ta kallistas vana naist kõvasti ja tundis seejuures, kuidas memme pisarad mööda põski talle krae vahele tilkusid ja kuidas vanainimese käed ta selja peal värisesid.
„Pole midagi, me näeme veel, memm!”
„Mine nüid!” Silmad läikimas, pistis vanainimene pojapojale veel toidukoti, taskulambi, topsi soola ja paki tikke kätte ning lükkas ta uksest välja.
Esikus vedas Roald hiilijakostüümi selga ja läks. Maja tagant trepist alla, kõrvalhoonest mööda ja otse metsa. Seal suundus ta kitsast rada pidi kirdesse, kunagise sõbra Mike’i maja poole. Ta teadis hästi nii maja kui ka seda, kuidas sinna sisse saab, kui uksed kinni.
Eemalt vaadates tundus maja juures kõik vaikne. Puude alla hoidudes hiilis Roald maja juurde ja katsus ettevaatlikult ust – kinni. Läks siis akna juurde, mille kaudu nad sõbraga kunagi armastasid majja hiilida, ehkki tollal oli uks lahti. Sõbra vanemate käest saadi muidugi alati pragada, sest akna all oli diivan, kuhu poisid oma räpaste jalgadega maandusid. See pragamine oli äge, aga mööduv nähtus – nagu enamik ümbruskonnast, koosnes ju Mike’i pere kunagiste Kaukaasia emigrantide järeltulijatest. Roald surus noa akna vahele, tegi tuttava liigutuse ja aken vajus poikvele. Sissemurdja jäi mõneks ajaks akna alla vaikselt kuulama – ikka vaikus. Vinnas ennast siis kõhuli aknaraamile, sealt kiiresti tuppa ning sulges kohe akna. Tuba oli täpselt samasugune nagu siis, kui ta seda aastaid tagasi näinud oli, ainult kaua tühjalt seisnud maja lõhn lõi ninna. Tahtmine isa kirja lugema hakata oli suur, aga kohe ei saanud seda teha, kuna oli juba üsna hämar ja aknast vilkuv valgus võis igasugu tegelasi kohale meelitada. Vaatamata sellele, et maja oli metsa sees, ei olnud sõidutee väga kaugel ja sealt võidi kahtlast valgust märgata. Roald hiilis WC-sse, pani ukse kinni, istus potikaanele, süütas taskulambi ja rebis ümbriku lahti. Imelik oli vaadata, kuidas kiri tema hiilijamantli kinnaste vahel õhus hõljub. Aga lugemist see ei seganud.
Roald!
Kardan, et kui sa seda kirja loed, siis mind enam ei ole ja sina oled hädas. Ma ei tea, kuidas mu ema pärast minu kadumist edasi elab, kuid kahtlustan, et sina jõuad arvatavasti minu tuppa alles siis, kui sul sealt midagi vaja läheb. Ja tehnikul ei lähe sealt enne midagi vaja, kui ta hädas on. Ütlesin memmele kah, et ma jätsin sulle kirja, aga vaevalt et see tal eriti kaua meeles püsib – vana inimene juba.
Ma loodan, et sa loed seda kirja normaalse inimesena. Ma tean, et tehnikuid üldjuhul laiendatute hulka ei võeta, aga vahel tehakse ka erandeid. Igatahes mõned lõpetavad ühel hetkel vanemate juures käimise ja meile öeldakse, et nad on laiendatud ega suuda taluda tavainimeste rumalust ning sestap ei käi enam kodus. Kardan, et ka sinuga võib nii minna – olid sa ju omal aja kooli kõige terasem sell. Aga kui sa seda kirja loed, oled ehk veel inimene.
Mina olen Amundsite perest kolmanda võitlejate põlvkonna esindaja ja mina võtsin relva alles siis, kui sa juba iseseisvalt hakkama said. Nii on see olnud ka enne mind. Loodan, et sinulgi on keegi, kes perekonda edasi kannab, kui sa seda kirja loed. Meid, Norra juurtega immigrantide järeltulijaid, aeti kohe pärast laiendatute ülemvõimu tekkimist põhjast alla. Kanada olla samuti praegu tavainimestega üsna hõredalt asustatud. Miks see nii on, ei tea.
Selle kirjaga on sind üsna raske aidata, aga midagi olen ma sinu jaoks kõrvale pannud.
Maja taga vana kuuri all on peidik. Seal peaks olema üks automaat ja mõned miinid. Ära paigalda miine, kui sa ei tea, kuidas seda teha! Miinid võta kaasa koos sinna juurde pandud traadikera, tangide ja sütikutega. Samuti leiad sealt mõned portsud sõjaväe kuivtoitu – aitab metsas ellu jääda. Mis sa kõige selle kraamiga teed – oma asi. Võid sinna jätta, kuni vaja on, võid kaasa võtta ja siis paremas kohas ära peita.
Kui sul on abi vaja, otsi seda Orchard Hillist. Seal on Jane tänaval üks punase telliskivivoodriga ühekorruseline maja, mis asub nõlva peal. Sealt leiad ehk minu vana sõbra Hjalmari, kes annab sulle nõu, kuhu minna. Näita talle seda kirja – ta oli juures, kui ma selle kribasin.
Rohkem ma sind aidata ei suuda. Kui sellestki kirjast miskit abi on. Ahjaa – õde ära otsi, sest tema on laiendatuga abielus ja tal on ilmselt juba endal kah kiip peas. Viimati kui ma teda nägin, ajas nii tähtsat juttu, et paha hakkas.
Ole terve ja pea meeles, et tee, mille sa valinud oled, nõuab, et igale sammule järgneks järgmine. Taganeda ei saa.
Hüvasti,
Jens Roald pani kirja ära ja mõtles selle sisu üle järele. Ilmselgelt oli tegu isa kirjutisega, sest selline konarlik stiil oli Jensile omane. Isa polnud kunagi teab mis kirjatsura olnud. Peidikusse minna ta ei julgenud. Kõige parem mõte tundus olevat käia seal ära vara hommikul enne koitu eeldusel, et taevas on pilves. Orchard Hill ei olnud kaugel. Sinna oli mööda maanteed umbes tosinajagu kilomeetreid. Aga mööda metsi? Päevaga peaks ikka kohale jõudma. Roald kirus vanameest, et see talle mingit kaarti ei jätnud, aga ümbruse metsi arvas ta end siiski piisavalt mäletavat.
Lõpuks otsustas Roald, et praegu ei saa ta suurt midagi teha ning tuleb ennast enne matka välja puhata. Taskulambi kustutanud, tahtis Roald pimedast WC-st välja hiilida. Ta pani lambi ära, vajutas lingi alla, surus õlaga uksele ja – EI MIDAGI! Keegi oli ta WC-sse luku taha pannud!
Kuum jutt käis üle keha. Hirm oli jälle platsis. Roald istus maha. Siis tundis ta, et aeg on revolver välja otsida. Ta kobas taskus ja leidis relva. Samas jõudis temani teadmine,