Kui mind enam ei ole. Adam Haslett

isa on?”

      „Ta jahmerdab paadiga. Ta võttis Celia ja Aleci kaasa.”

      „Miks sina ei läinud?”

      Ta suunab pilgu sillerdavale merele, eirates mu küsimust. „Mille üle sa juurdled?”

      Nädal on möödas, ja John pole temaga kahekesi veel kümmet minutitki veetnud, ja nüüd läks ta hoopis teiste lastega minema. Michael mängib väheke õe-vennaga, kuid suurema osa ajast täidab ta lugemise ja keerukate paroodiate visandamisega, viimati kohaliku ajalehe teemal. Leidsin selle hommikul tema öökapilt. Pawtucketi Teataja: kohalik perekond sõidab kogemata puhkusele, naaseb. Spetsiaalne ühisjuurdlus kristliku uudistesaatega 70 °Club, lisaks ilmateade.

      Heldema tujuga arvan ma, et John lihtsalt unustab, mida olen palunud tal teha, ja kuna ta armastab vabadust, leiab ta, et lapsed peaksid tegema seda, mis neile meeldib, kuid teinekord, pingeseisundis, tajun, et asi on enamas kui hajameelsuses. Ta ei tea, mida oma vanemale pojale öelda; see on tema jaoks ebameeldiv ja tekitab kohmetust ning ta libiseks sellest võimalikult kiiresti üle, klõpsates lülitit, et võiks poega, keda ta on äsja kohelnud lapsena, kohelda nüüd ühtäkki täiskasvanuna, kes peab ise maailmaga hakkama saama. John saadeti kaheksaselt internaatkooli. Ta on piisavalt nutikas, mõistmaks, et see oli ja on üks organiseeritud julmuse vorme, aga kuna ta pidi selle ise läbi elama, pesitseb kusagil temas endiselt hirmualge, et teda seostatakse hädisusega. Sõnatult kannab kõige enam seda raskust Michael, Celia ja Alec üldse mitte.

      „Aga merisiilikute rand?” küsin mina. „Me polegi seal veel käinud.”

      „Kas sa pakud divertismenti?”

      „Ma pakun, et läheksime jalutama. Metsas on jahedam.”

      „Jahedam, kuid orkaani korral hädaohtlikum.”

      „Jäta nüüd,” ütlen mina, „lähme!”

      Ta asetab raamatu pingile ja, endal mõtlik ilme ees, möödub minust ja läheb majja. Küll mu lapsed on viisakad. Me oleme nad viisakateks kasvatanud. Meil ei tulnud eales pähe toimida teisiti. Neid pole sunnitud inglaslikult täiskasvanute seltsis vaikima. Kuid kombed õpetavad teatud hetkedel sõbralik olema. Kuidas tervitada võõrast kuni selleni välja, kuidas iga tühise emotsiooni pärast ei pea korraldama stseeni, sest ka teistega tuleb arvestada. Kui üle pingutada, hakkab see neid lämmatama. Ma ei usu, et mu ema vaevus kunagi mõtlema, kui palju head kombed inimeselt nõuavad, sest see vaev ei saaks eales olla hullem sellest, et keegi temast halvasti arvab. See poleks kunagi hirmsam kui suutmatus täita kombekohasuse norme. Johni ema on veelgi ahtameelsem, tundes õudu, et me laste energiat tõhusamalt ei ohjelda. Ta ütles Johnile, et see on minu ameerikalik mõju. Ta süüdistab mind selles, et tema poeg elab Ameerika Ühendriikides, nagu oleks minul mingit sõnaõigust selles, kus me elame.

      Me ei arutanud omavahel, et tahame oma lapsi kasvatada teistmoodi, kui meid kasvatati, ma usun, et teatud leebumine on loomulik. Näiteks ei saaks Celiast eales debütanti, isegi kui oleksime piisavalt jõukad; see oleks absurdne. Loomulikult tahan ma, et teised minu lastest hästi arvaksid, aga nad teevad seda niigi, minupoolse jõupingutuseta. Piisab, kui osutada sellele, mis on ebaviisakas ja kuidas on sobilik teist tänada ja kui oluline on end panna teise inimese asemele, muud midagi. John andis Michaelile ja Celiale vahel laksu, kui nad olid märksa nooremad, ja ta on paar-kolm korda ka Alecile laksu andnud, aga ainult siis, kui nad valetasid või keeldusid korduvalt sõna kuulamast. Kahe vanema lapsega ei teki selliseid olukordi enam vaat et üldse. Nad on õppinud käituma. Me pole formaalsusi kummardav perekond, kuid söögikordadel katame laua ja sööme koos ning lapsed peavad lauast lahkumiseks luba küsima, kui nad on lõpetanud. Kindlasti on inimesi, kelle arvates on see iganenud. Ma peaksin justkui kapriise takka õhutama, sest äkki peitub neis geenius. Aga minu arvates pole see mõistlik. Ükskõik mida nad teevad, ümbritsevad neid alati ka teised ja nad peavad nendega läbi käima ja viisakad olema. Ma tahan, et nad oleksid õnnelikud. See on peamine.

      Matkaraja alguses hoiab Michael põldmurakaoksi minu ees kõrvale, juhtides meid läbi rohtu kasvanud rajalõigu nõlvast üles puude vahele. Rand jääb kahekümne minuti kaugusele, mis on edasi-tagasi rännakuks vahest liiga pikk maa, kuna peaksin ka õhtusööki valmistama, aga hea on jalgu sirutada. Ta räägib härra Carterist, kellelt ta sai oma kuningmao, kuid soe tuul kannab pooled laused mu kõrvust eemale. Püsin võimalikult lähedal, et järg päris käest ei läheks.

      Eile õhtul sadas ja seened on pead välja pistnud – peaksin neid nimepidi teadma, aga ei tea. Seal on lubivalged lainelise servaga pallikesed, nagu heljuksid langenud okste kohal tahked pilvetükid, ja ereoranžide tippudega kreemikad kobarad, mis kuhjuvad mädanevate kändude külgedele, ja siis veel need erilised sakilise äärega pruunid poolkaared, mis kulgevad mööda vanemate puude koort üles nagu liliputtidele mõeldud trepiastmed.

      Hämmastav, kui palju noori saledaid mände ja kuuski püüdlevad päikesevalguse poole, mida täiskasvanud puudele jagatakse ohtralt, ja kui paljud neist lebavad metsa all maas nagu hiiglaslikud tikud, need, mis kusagile ei jõudnud, elupaigaks samblikele ja samblale, toiduks putukatele.

      Me ronime üles ja siis alla astmetest, mis Bill Mitchell raius ilmselt juba aastate eest risti teele langenud hiiglaslikku ebatsuugasse, mille lõhedest sirguvad nüüd sõnajalad.

      Ma tahaks, et Michael naudiks kogu seda imet rohkem, kuid astma on õpetanud teda õues ettevaatlik olema, samuti meie maja tagusel põllul liigse ringijooksmisega ja isegi talvekülmadega, mis võivad haigushoo esile kutsuda.

      „… kus ta hoiab iguaane,” ütleb ta parasjagu, kui ma tema kõrvale jõuan, kuna tee on nüüd laiem, „sest tal on allkorrusel väike oja, ta ütles, et võib-olla võtab ta endale väikese krokodilli, kui saab talle piisavalt suure elupaiga ehitada, aga ta pole kindel, sest sel juhul peaks ta selle tegema kahe vaba toa asemele.”

      John kohtus David Carteriga mõni aasta tagasi, kui ta osales vähemustest ettevõtjate foorumil. Kui ma õigesti mäletan, tahtis ta laiendada oma lemmikloomaäri ja John üritas veenda oma partnereid sellesse investeerima. Nad ei teinud seda, kuid John hoidis temaga kontakti ja viis Michaeli roomajaid vaatama. Ükskord, ilma et nad oleksid seda minuga enne arutanud, naasid nad nelja jala pikkuse musta kuningmaoga. Mul oli raske vastu astuda, võttes arvesse Celia küülikuid, Aleci hamstrit, linde ja Kelseyt. Michael pole talle siiani nime pannud, mis tundub kuidagi õige. Kuuldavasti on tegemist kägistaja, mitte hammustajaga, aga kui see peaks mind rahustama, siis paraku see nii ei ole. Michael hoolitseb tema eest enamjaolt korralikult, puhastab tema mängutoas asuvat terraariumit ja toidab teda oma jubedate surnud hiirtega, aga ühel õhtul jättis ta ikkagi lükandukse paokile ja madu pääses välja, jõudes kuidagimoodi üles Michaeli tuppa, mis lõppes kohutava mürgliga, kui Michael ärkas, et tualetti minna, ja maole peale astus. Ma ei tahtnud tema peale karjuda, mida ma kahjuks tegin, aga kogu see lugu oli liiga jube.

      „Kui ta krokodilli võtaks,” jätkab Michael, „oleks tema kollektsioon täielik, või siis peaaegu, kui ta saaks veel boa ja püütoni ja varaani.”